Kaptenmajor Ingrid Mühling andis lühiülevaate positiivsetest muutustest, mis relvasüsteemi kasutusele võtmisega kaasnevad (Sõdur nr 4, 2014). Major Tõnis Metjer analüüsis oma artiklis (Sõdur nr 5, 2014) tankitõrjerakettide ajaloolist arengut üldiselt ning võrdles Javelini praegu kasutuses olevatega tankitõrjeraketisüsteemidega (MILAN-2 ja MAPATS), tuues välja uue kompleksi plussid ja miinused.
Javelini tehnilised eelised teise põlvkonna süsteemide ees on muljetavaldavad. „Lase ja unusta” süsteem, sihtmärgi tabamine ülalt, segamiskindlus, „pehme lasu” (soft launch) sooritamine, võimas optika ja termosihik – kõik need tegurid tõhustaks kaitseväe tankitõrjevõimet märkimisväärselt.
Samas võib Javelini kasutuselevõtt muuta tankitõrje taktikat. Senikasutataval MILAN-i raketikompleksil on hulk tehnilisi piiranguid, mis mõjutavad otseselt tankitõrjeallüksuste tegevust: komplekti kaal, tundlikkus infrapunakiirguse suhtes, tandemlõhkepeaga rakettide puudumine, poolautomaatne juhtimissüsteem, mis sunnib kompleksi sihturit hoidma positsiooni kogu raketi lennu aja.
Nendest piirangutest lähtuvalt peab üksuse ülem panema väga suurt rõhku tankitõrjele sobivate positsioonide otsimisele, allüksuste koondatud kasutamisele ja vastastikuse toetuse tagamisele. Kolmanda põlvkonna raketikompleksi kasutamine annaks ülematele rohkem paindlikkust ja võimaluse korrigeerida tankitõrje taktikat vastavalt uue relvasüsteemi võimekusele.
Lahtiseks jääb küsimus, millisel tasemel ja mis ulatuses peaks Javelini relvasüsteemi integreerima kaitseväe üksuste struktuuridesse. Javelini kasutatakse rohkem kui 15 riigis üle maailma ja see on esindatud väga erinevatel tasemel: osad relvajõud on integreerinud selle jalaväejao koosseisu, teised aga kasutavad seda koondatult tankitõrjerühmades pataljoni või brigaadi koosseisus. Milline variant vastaks kõige paremini Eesti kaitseväe vajadustele?
KLASSIKALINE TANKITÕRJE LIIGITUS
Enne kui analüüsida ja hakata arutama, milline oleks optimaalne struktuurilahend Javelini integreerimiseks, peaks üle vaatama üldist tankitõrje liigitust. Kõiki tankitõrjevahendeid võib jagada passiivseteks (miinid, tõkked) ja aktiivseteks (TT-relvad). Lähtudes efektiivsest laskeulatusest jaotatakse aktiivseid tankitõrjevahendeid lühi- (kuni 500 m), kesk- (kuni 3000 m) ja kaugmaa (üle 3 km) tankitõrjeks.
Lühimaa tankitõrjerelvad on mõeldud võitluseks soomusega lähidistantsil – kaitseväes esindatud jalaväe rühma ja kompanii tasemel (Instalaza, Carl Gustaf). Keskmaa tankitõrje on mõeldud võitluseks distantsil, mis vastab soomustehnika efektiivsele laskekaugusele – esindatud pataljoni tasemel (MILAN). Kaugmaa relvastus peaks võimaldama tanke hävitada, olles nende laskeulatusest väljas – esindatud brigaadi tasemel (MAPATS).
Tegu on klassikalise liigitusega, mis ei lähe otseselt kokku kolmanda põlvkonna tankitõrjeraketikompleksi omadustega. Javelini efektiivne laskekaugus (75–2500 m) võimaldab tegutseda nii lühi- kui ka keskmaa relvana. Laskeulatus ei ole küll piisav, et lugeda seda kaugmaa relvaks, kuid „lase ja unusta” ning „pehme lasu” süsteemid võimaldavad vahetada positsiooni kohe pärast lasu sooritamist ning sellega vältida vastase soomustehnika vastutuld. Seega, kompleksi taktikalised-tehnilised andmed teevad selle sobivaks relvasüsteemiks igal struktuuri tasemel jaost brigaadini. Seega otsuse, millisele tasandile Javelini integreerida, peaksime tegema meie manööverüksuste vajadustest ning struktuuri eripäradest tulenevalt. Vaatame läbi võimalikud variandid.
VARIANT A: JAVELIN RÜHMA TASEMEL
Javelin on relv, mille jalgsi transportimisega saab hakkama ka üksikvõitleja. Relvasüsteem on kasutajasõbralik ning selle omadused võimaldavad lasta lühidistantsile. Seega vajadusel võib sellist relva rakendada manööverüksustes juba rühma tasemel. Üks hea näide sellest on USA mehhaniseeritud jalaväeüksused. Nende rühma koosseisu kuulub neli Bradley-tüüpi lahingumasinat (BFV), kolm jalaväejagu ja juhtkond. Iga jao koosseisus on tankitõrjespetsialist, kelle relv on Javelin. Selle variandi ilmselge pluss on võimas tankitõrje tulejõud ning jalaväe allüksuse sõltumatus erialaspetsialistidest (TT-rühm/-kompanii).
Suurem osa Eesti kaitseväe manööverüksusi on kergejalavägi, seega oleks sellist mudelit raske rakendada. Mehhaniseeritud jalavägi tegutseb valdavalt tihedas koostöös lahingumasinaga. Kergejalavägi kasutab transpordivahendeid (veokeid) ainult liikumiseks lahingualale ning operatsioonide ajal tegutseb jalgsi.
Sellise piisavalt raske relvasüsteemi nagu Javelin lisamine kergejalaväe rühma koosseisu aeglustaks oluliselt ning piiraks allüksuse manöövrivõimet (lisaks relvale peab kaasas olema ka selle lahingukomplekti laskemoon). Küsimused tekivad ka tulesüsteemi loomise osas: kergejalaväe rühma struktuuris pole ühtegi relva, mis suudaks efektiivselt mõjutada vastast distantsile üle 600 m (ideaalis peavad tankitõrjerelvade sektorid olema kaetud ka jalaväevastaste tulevahenditega). Lisaks – kinnine maastik, mis soosib kergejalaväe tegevust, sobib pigem lihtsamate tankitõrjerelvade (nt granaadiheitjad) kasutamiseks. Veel suurem probleem on ressursside faktor: esmase hanke maht ei võimalda Javelini lisada iga jalaväejao relvastusse.
Seoses tulevase lahingumasinate (CV9035) hankimisega võiks Javelini integreerimine jalaväerühma struktuuri tulla kõne alla mehhaniseeritud pataljoni raames, milleks peaks osutuma Scoutspataljon. See likvideeriks kohe ühe olulise lünga – tankitõrjevahendi puudumise selle lahingumasina relvastuses. Ka toimiva rühma tulesüsteemi loomine ei oleks probleem, sest masina pearelva (35 mm Bushmaster kahur) efektiivne laskekaugus kattub Javelini näitajatega. Probleemiks võib saada pigem CV90 sisemus – jalastuva koosseisu meeskonnaruum ei ole mõeldud Javelini ja selle lahingukomplekti mahutamiseks. Kahtlane on ka ressursside küsimus: kõikide Scoutspataljoni jalaväerühmade varustamine Javelini tankitõrjekompleksidega nõuaks ca 30 relvasüsteemi, mis moodustab olulise osa esmasest planeeritud hanke suurusjärgust.
VARIANT B: JAVELIN KOMPANII TASEMEL
Üks levinud Javelini kompleksi manööverüksuse koosseisu integreerimise viis on tankitõrjejao lisamine jalaväekompanii struktuuri. Sellist varianti kasutatakse mitmes riigis: nii soomukitel kui ka kergejalaväe üksustes. Õppusel Saber Strike 2014, mis toimus Ādaži polügoonil Lätis, oli mul hea võimalus jälgida selle struktuuri praktilist rakendamist Ühendkuningriigi, Norra ja Leedu jalaväekompaniides.
Orgaanilise tankitõrjeraketijao olemasolu suurendab märkimisväärselt jalaväekompanii tulejõudu ja iseseisvust. Olukorras, kus jalaväekompanii peab võitlema poolkinnisel või avatud maastikul, on pataljoniülem sunnitud seda tugevdama, eraldades allüksusi oma tankitõrjeraketirühma koosseisust. Orgaaniline tankitõrjejagu kompanii tasemel annaks jalaväepataljoni ülematele parema võimaluse hoida tankitõrjerühma koos ning selle abil luua tugevat tankitõrje raskuspunkti pataljoni lahinguplaanis. Javelini tulesektorite katmine jalaväe relvastusega oleks samuti teostatav tänu raskekuulipildujatele Browning, mis kuuluvad kompanii relvastusse.
Javelini rakettide suurusest ning kaalust lähtudes võiks jalgsi opereeriv ja kompleksi lahingukomplekti kaasas kandev relvameeskond olla kolmeliikmeline. Tulenevalt kasutatavate transpordivahendite (maasturid/veoauto/soomuk) omadustest ning allüksuse planeeritud võimekusest, võib jao koosseisu kuuluda jaoülem ning kaks-kolm relvameeskonda. Selline struktuur annab jaole võimaluse iseseisvalt liikuda operatsioonidel, omades arvestatavat tankitõrje laskemoona varu ning säilitades võimet ennast julgestada. Kui tankitõrjejagu suudab selliselt opereerida, siis Javelini olemasolu kompanii tasemel ei piira jalaväerühmade manöövrivõimet.
Küll aga võib see negatiivselt mõjutada kompanii liikumiskiirust operatsioonidel, mis vajavad pikemat jalgsi liikumist: sisseimbumine (infiltration), edenemine kontakti, rünnak väljaliikumisega sügavusest. Samas, ressursside tegur tekitab jätkuvalt palju küsimusi – kompanii lahingumoona täiendamine muutub keerukamaks ning ka üldine Javelini komplekside arv, mida on vaja kahe brigaadi jalaväekompaniide relvastamiseks, moodustaks ligi 2/3 planeeritud hankest. Sellisel juhul peaks loobuma järgmise variandi rakendamisest, mis raskendaks oluliselt tankitõrjetule kontsentreerimist pataljoni operatsioonide raames.
VARIANT C: JAVELIN PATALJONI TASEMEL
Tankitõrje raketikomplekside integreerimine pataljoni struktuuri, luues eraldi erialarühm, on väga levinud lahendus. See on ka kaitseväes läbi proovitud ning ennast õigustanud variant (MILAN-i kompleksidega relvastatud tankitõrjerühm pataljoni ülema otsealluvuses). See allüksus võimaldab ülemal luua tugevat tankitõrje raskuspunkti, integreerides tulesüsteemi muid lahingutoetusvahendeid: kaudtuli (orgaaniline miinipildujapatarei, brigaadi suurtükiväepataljon) ja pioneeritõkked.
Tankitõrje erialarühm annab ülemale piisavalt palju paindlikkust taktikaliste olukordade lahendamisel, sest seda saab kasutada nii koondatult kui ka hajutatult. Pataljoni raamistikus on oluline tagada tihe koostöö tankitõrjerühma ja jalaväekompaniide vahel, sest erialarühm ei ole iseseisev manööverüksus ning vajab toetust võitluses vastase jalastunud üksuste vastu. Kui jätta rühma koosseisu praegusega analoogseks ning asendada olemasolevad tankitõrjevahendid Javelini süsteemidega, saaks säilitada kõiki taktikalisi plusse, mida struktuur annab, parandades üldist pataljoni tankitõrje võimekust.
Olukorras, kus raketikompleksid on pataljoni tankitõrjerühmas, kuid ei ole esindatud jalaväekompaniides, võib jalaväepataljoni ülem olla teatud taktikalistes olukordades sunnitud jagama tankitõrjerühma osadeks. Kui mõne kompanii vastutusala maastik soosib vastase soomustehnika tegevust, tekib vajadus tankitõrje toetuse järele. Levinum lahendus on tankitõrje allüksus (näiteks jao) allutada jalaväekompaniile. Sellel lahendusel on suur miinus – väheneb võime luua tugevat raskuspunkti pataljoni raamistikus. Asjaolu võib pidada nõrgemaks kohaks komplekside integreerimisel alles pataljoni tasemel. Teisest küljest on ka positiivne moment – tulevase hanke planeeritud maht ei ole selle variandi rakendamisel piirang, sest kahe jalaväebrigaadi tankitõrjerühmade Javelinidega relvastamise juures jääb ka piisavalt suur varu järgmise variandi paralleelseks rakendamiseks.
VARIANT D: JAVELIN BRIGAADI TASEMEL
Jalaväebrigaadi operatsioonide läbiviimiseks peab olema tagatud kesk- ja kaugmaa tankitõrje võimekus. Sellisel juhul saab ülem tugevdada raskuspunktis olevaid manööverüksusi või moodustada tugevat „soomusvastast rusikat” vastase pealöögi peatamiseks. Praegune jalaväebrigaadi struktuur näeb ette orgaanilise tankitõrje allüksuse olemasolu, milleks on erialakompanii, kus on nii MILAN-i kui ka MAPATS-i süsteemidega relvastatud rühmad. Kuivõrd efektiivseks osutuks Javelini komplekside integreerimine brigaadi tasemel tegutseva tankitõrjeüksuse koosseisu?
Kindel on, et see variant peab olema kombineeritud Javelini integreerimisega pataljoni tankitõrjerühmadesse (variant C). Vastasel juhul kahaneb brigaadi võime luua tugev tankitõrje raskuspunkt, sest tekib vajadus tugevdada pataljone tankitõrjekompanii allüksustega. Seega võime teha kindla järelduse, et uued raketikompleksid peavad olema esindatud erialaüksustes nii pataljoni kui ka brigaadi tasemel.
Javelin ja MAPATS
Olen juba maininud, et Javelin võib täisväärtuslikult asendada MILAN-i süsteeme, suurendades relvameeskondade efektiivsust ja jätkusuutlikkust lahinguväljal. Proovime anda hinnangut ka MAPATS-i väljavahetamisele. Javelin on kergem ja kompaktsem relvasüsteem, selle käsitsemiseks piisab ka ühest väljaõpetatud sõdurist. Kombinatsioonis paranenud lasketehniliste andmetega, parandaks uus raketikompleks tankitõrjemeeskondade mobiilsust, hukukindlust ning võimaldaks vähendada jao koosseisu (praeguses MAPATS-i jaos on ette nähtud eraldi meeskonnad kompleksi positsiooni julgestuseks). Samas ulatub Javelini süsteemi efektiivne laskekaugus kõigest 2500 meetrini, mis on kaks korda lühem distants kui Iisraeli päritoluga relval. Et USA relvasüsteemi tehnilised omadused ei suuda tagada kaugmaatõrjet, ei saa seda pidada täisväärtuslikuks asenduseks MAPATS-i raketikompleksile.
Probleemi lahenduseks on mitu võimalust. Võime asendada kõik brigaadi tankitõrjekompanii relvad Javelini süsteemidega – loobuda kaugtõrjest –, operatsioonide läbiviimisel hävitada soomustehnikat keskmaadistantsidelt.
Teine lahendus, mis säilitaks ka kaugtõrje võimet, oleks jätta jalaväebrigaadi relvastusse MAPATS-i süsteemid ning asendada kolmanda põlvkonna süsteemidega ainult MILAN-id. Kolmas variant oleks kõige tõhusam, aga ka kõige kulukam: lisada tankitõrjekompanii struktuuri neljanda põlvkonna pikema laskeulatusega kompleksid (näiteks major Metjeri artiklis kirjeldatud Spike LR-i relvasüsteemid). Sammud selles suunas tehakse loodetavasti lähitulevikus, sest tankitõrje moderniseerimine on üks kaitseväe prioriteetseid arengusuundi.
JÄRELDUSED
Tegevusvariantidest ainult ühe rakendamine ei saa olla efektiivne, sest igal neist on nõrgad küljed. Tõhusa tankitõrjevõimekuse saavutamiseks peaks uusi raketikomplekse integreerima erinevate allüksuste tasemetele. Primaarseks peaks osutuma Javelini süsteemide kasutuselevõtmine erialaüksustes (rühm/kompanii) jalaväepataljoni ja -brigaadi struktuuris. Selline lahendus on kõige paindlikum, sest jätab ülematele valikuvõimalusi: kas rakendada tankitõrjeallüksust koondatult ning moodustada tugevat tankitõrje raskuspunkti või allutada erialaspetsialistide manööverüksustele, kui olukord seda nõuab. Selle variandi täideviimine oleks kõige sujuvam, sest praegune kaitseväes toimiv tankitõrjekontseptsioon on analoogne.
Kui võtta eesmärgiks tankitõrje võimekuse viimist veel kõrgemale tasemele, peaks Javelini komplekse integreerima ka jalaväekompaniide koosseisu. Selline variant nõuaks tunduvalt suuremaid kulutusi ning, tõenäoliselt, hangitavate relvasüsteemide arvu suurendamist. Küll aga oleks see ka suur edasiminek: kompaniide sõltuvus kõrgema üksuse toetusvahenditest tankitõrje valdkonnas oleks viidud miinimumini, samas jääks pataljoni- ja brigaadiülematel rohkem vahendeid tulejõu koondamiseks operatsiooni raskuspunkti.
Kaugmaa tankitõrje moderniseerimise küsimus jääb mõnevõrra lahtiseks, sest Javelin ei suuda seda tühimikku piiratud laskeulatuse tõttu täita. Kuid see ei ole kriitiline, sest Eesti maastikul ei ole väga palju alasid laskeulatusega üle 2500 m. Samas, kõiki muutusi ei saa nagunii teha korraga ning praegu keskendub kaitsevägi järgmisele sammule – kolmanda põlvkonna tankitõrje raketikomplekside integreerimisele.
