INTERVJUU | Tulevane Eesti suursaadik USAs: Eesti kaitsekulutused peavad suurenema või kaitsevägi kahaneb

 (43)
Ilmus ajakirjas Sõdur nr 4/2018
INTERVJUU | Tulevane Eesti suursaadik USAs: Eesti kaitsekulutused peavad suurenema või kaitsevägi kahaneb
KaitseväelasedFoto: Eesti Kaitsevägi

Kaitseministeeriumi ekskantsler Jonatan Vseviov on olnud riigikaitse laia käsitluse kontseptsiooni ning sellele tuginenud riigikaitse strateegia ja ka 2013. aastal heakskiidetud riigikaitse arengukava autoreid. Sügisest asub ta tööle Eesti suursaadikuna USA-s. Vseviovi intervjueeris sõjandusajakiri Sõdur, Forte avaldab intervjuu täismahus.

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 4/2018

Neli protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT-st) kaitsekulutustele, mida USA president Donald Trump NATO riikidele välja pakkus… On see üldse reaalne? Milliseid emotsioone see number tekitab?

Kaitseplaneerimisega tegelenud inimesele ei tekita see mingisuguseid emotsioone. On riike, kelle kaitsekulutused on neli protsenti või rohkemgi SKT-st. Protsent SKT-st on mingis mõttes väga hea mõõdupuu, aga loomulikult mitte ainuke, olenevalt sellest, kas seda raha kulutatakse mõistlikult ja ka sellest, kui suur on SKT, millest seda protsenti arvutatakse.

Mõnes mõttes on isegi positiivne, et president Trumpi enamasti möödaminnes öeldu on käivitanud nüüd arutelu kaitsekulude suuruse üle, mis on alati poliitilise valiku objekt. Eesti puhul on meie senised kaitsekulud, eriti nende stabiilsus (kaks protsenti pluss natuke peale), toonud meid NATO-s SKT-st protsendina arvutades täiesti tippu. Aga reaalsetes summades, absoluutväärtuses, oleme me tagumiste seas. Näiteks Läänemere ääres ei ole enam riiki, kes kulutaks kaitsele vähem eurosid kui Eesti.

Kui Eesti soovib ka pärast 2026. aastat hoida seda sõjaväge, mis meil praegu plaanide kohaselt arenduses on, või teha veel suuremat sõjaväge, peavad Eesti kaitsekulud olema stabiilselt üle kahe protsendi SKT-st. Kas 2,5 või 3, seda kõike võib arutada, kuna me saame erinevad sõjalised võimed erineva raha eest. Aga kui me ei soovi järgmise või ülejärgmise kümneaastase plaaniga hakata Eesti kaitseväge vähendama, peavad kaitsekulutused suurenema.

Kaitseministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov (paremalt teine) Praha julgeoleku- ja kaitsekonverentsil Foto: Kaitseministeerium

Kas väike riik peaks protsendina kulutama rohkem kui suurriik?

Paratamatult on sellised kulud, mis tulevad kaasa riigiks olemisega ja teatud efekti annab ka mastaap. Me teame üldiselt, et hulgi saab asju parema hinnaga kui ükshaaval. Väike riik on siin keerulises situatsioonis ja mastaabi efekti saavutada on äärmiselt keeruline.

Olulisem kui see, et Eesti on väike riik (mida ei tasu kogu aeg iseendale korrutada, maailmas on ju veel oluliselt väiksemaid riike), on meie asukoht. Nii geograafilises kui ka geopoliitilises mõttes, lisaks meie ajalooline kogemus ja see arusaam, et me enam ajaloos tehtud vigu ja meiega juhtunud õnnetusi korrata ei lase.

Kui vaadata meiega võrreldavaid riike, kes kulutavad kaitsele rohkem kui neli protsenti SKT-st, siis Armeenia ja Aserbaidžaan valmistuvad tegelikult sõjaks, ja ka Gruusia ajas 2000-ndate teisel poolel oma kaitsekulutused väga järsult lakke. Tekkis küll küsimus, et see käis Gruusial üle jõu. Kas Eesti kaitsekulutuste liiga järsk suurendamine võiks ka mingeid ohte kaasa tuua?

Järsud liigutused võivad alati endas teatud ohte kätkeda, aga tänu sellele, et me oleme viimased aastad põhjalikult tegelenud planeerimisega, on meil väga hästi teada, kuhu me raha paneksime, kui seda oleks rohkem. Raha ei pruugi saada panna üleöö, sest hanked võtavad aega, ka personali väljaõpetamine võtab aega, aga Eesti pärast mul sellist muret ei ole, kas me suuremate kaitsekulude puhul seda raha mõistlikult kasutada oskame.

Sõjaliste võimetega on nii, et nende väljaarendamine võtab palju aega. Kui me hakkame kaitsesse kulutama siis kui on ärevad ajad juba käes, oleme me sellega oluliselt hiljaks jäänud. Me peame aduma tulevat ette mitte üks või kaks aastat, vaid kümme või viisteist aastat. Siis on meil lootus välja arendada täiendavad sõjalised võimed, mis osana kogu Eesti kaitselahendi tervikust aitaks kaasa meie heidutushoiaku tugevdamisele.

Kaitsekulutuste suurendamine on poliitiline otsus, tõenäoliselt on kaitseministeerium otsinud võimalusi nende suurendamiseks. Kas näiteks erasektorit saaks kuidagi kaasata kaitsekulutuse suurendamisse?

Loomulikult on see poliitiline otsus. Loodetavasti, mida informeeritum on ühiskond, seda targemad tulevad ka otsused.

Loe veel

Loomulikult on erinevaid mooduseid, kuidas püüda teha vähemaga rohkem, aga lõpuks kavaldamine ei aita. Kui me tahame suuremat sõjaväge, tuleb sinna panna rohkem raha. Isegi kui me tahame seda sama sõjaväge kui praegu, on perspektiivis vaja maksta rohkem.

Relvastuse hanked nõuavad esiteks väga pikka planeerimise aega ja teiseks seda, kas relvastuse müüja on valmis müüma. Kas ja kui palju on meie liitlased valmis meie relvastuse parandamisel, relvastuse lisamisel kaasa aitama?

Eestil ei ole vähemalt alates sellest kui me NATO-sse astusime olnud probleeme relvade ostmisel, kui me vaid selle eest maksta suudame. Sõjaline võime on muidugi tervik, ei ole ainult relv, vaid on ka väljaõpetatud isikkoosseis, taristu, sidesüsteemid jne, jne… Tihtilugu kujutatakse lihtsustatult ette, et ostame mingi relvasüsteemi ja siis on meil kohe olemas selline võime. Tegelikult see relvasüsteem ise koosneb juba väga mitmetest erinevatest hangetest, mis selle toetuseks tuleb korraldada.

Meid on aidanud väga tõsiselt näiteks Ameerika Ühendriigid sellega, et nad on oma maksumaksja raha suunanud Eesti kaitsesse. Päris märkimisväärsete summadega, mis on aidanud meid osta relvasüsteeme ja laskemoona, mida me ostaks ise niikuinii, aga saime tänu ameeriklaste abile osta suuremas koguses ja parema kvaliteediga. Näiteks tankitõrjesüsteem Javelin, mida Eesti plaanis hankida nii ehk naa, aga millele Ameerika maksumaksja pani väga tugevalt oma õla alla. Samas suurema osa Eesti relvastusest-varustusest on ostnud siiski Eesti oma maksumaksja.

Javelin tankitõrjesüsteem Foto: Eesti Kaitsevägi

Kui palju meie oma kaitsetööstus tegelikult Eesti kaitsevõime suurendamisele kaasa on aidanud?

Eesti kaitsetööstus on viimase paari aasta jooksul teinud läbi muljetavaldava arengu. Kui vaadata seda, mis oli mõni aasta tagasi ja mis on Eesti riigis täna, siis need kaks maailma pole võrreldavad.

Loomulikult ei suuda Eesti tööstusettevõtted mängida kvantiteedile, seega tuleb toota midagi, mis on piisavalt nutikas, maailmas piisavalt vähe levinud, et eristuda teistest globaalsetest konkurentidest, et maailmaturul läbi lüüa. Mitte ükski ettevõte ei saa olla kaitsetööstuses edukas pelgalt Eesti kaitseväele müües. Järelikult peab see ettevõte suutma eksportida Euroopasse, Ameerikasse, Aasiasse, ühesõnaga globaalsele turule. Sealt tuleb mastaap ja lootus püsida konkurentsis ja kasumis.

Eesti sõjalist võimet aitab meie kaitsetööstus parandada mitmel moel. Esiteks teadmine, mis Eestis tekib tänu ettevõtlusele. Näiteks mehitamata süsteemid, mis on sageli Eesti kaitsetööstusest rääkivatel inimestel mõttes, nende oskusteave on olemas küll eraettevõtetes, aga laiemalt lõikab sellest kasu ka Eesti riik.

Teatud juhtudel on väga mõistlik ja kasulik omada relvastuse remondi ja hoolsusvõimekust väeosadele võimalikult lähedal. Näiteks CV90-d, mis meie relvastusse tulevad: kas neid remondime mere taga või on mõnel ettevõttel suutlikkus remontida neid ka Eestis? Ei pea olema üleliia suur ekspert, et aru saada strateegilisest eelisest, kui me suudame neid remontida Eestis. See eeldab muidugi, et on olemas ettevõtluse baas, kes suudaks sellises äris kaasa lüüa ja tihedas konkurentsis hankeid võita.

Meil on kaitseministeeriumina väga head suhted Eesti kaitsetööstusega, me vahetame informatsiooni regulaarselt, me aitame Eesti kaitsetööstust nii palju kui me vähegi suudame, et nad saaks eksporditurgudel läbi lüüa, tutvustame neid ja vajadusel aitame neil katsetada oma süsteeme. Ma usun, et lähima paari aasta jooksul saame kuulda veel Eesti kaitsetööstusest palju suuremaid lugusid kui seni.

CV-90 jalaväe lahingumasinad Foto: Eesti Kaitsevägi

Kui Donald Trump USA presidendiks valiti, oli Eesti sealses valimiskampaanias küllaltki küsitavalt esil. Täna võib olla vähemalt kindel, et Trump teab, kus Eesti asub ja tundub, et ka Eestil on tekkinud otsesuhted, vähemalt mõju tema otsustele. Kas me praegu võime hinnata, kuidas Trumpi periood on Eesti kaitsepoliitikale ja üldse Eesti positsioonile maailmas mõjunud?

Eesti suhted Ameerika Ühendriikidega on väga head ja need seisavad vundamendil, mis on palju sügavam kui üks või teine president või peaminister. Need ei ole parteilisest eelistusest või isikutevahelistest suhetest, vaid selgetest strateegilistest huvidest ja jagatud väärtustest lähtuvad suhted.

See on iseloomustanud ka viimast paari aastat nii Eesti ja Ameerika suhetes, kui ka üldisemalt, NATO ja USA Euroopas asuvate vägede arengus. Need arengud on olnud positiivsed; meie kaitsekoostöö on intensiivistunud, Ühendriikide tähelepanu Euroopa julgeolekule on suurenenud, ka Euroopas asuvate Ameerika vägede hulk ja Ameerika maksumaksjate kulutuste tase on läinud üles. See ei tähenda, et me tohiks rahul olla asjade seisuga, aga muretsemiseks, ammugi mitte paanikaks ei ole mingisugust põhjust.

Barack Obama kuulutas nn Reset nupu kasutamist Venemaa suhetes, ometi oli just tema see president, kes USA väed Baltimaadesse tõi. Trump püüab nüüd omakorda Venemaa suhteid parandada. Millist muutust see Eesti-Venemaa suhetes tähendada võiks?

Eesti-Venemaa suhetes – mitte väga erilist. Eesti-Venemaa suhted on sellises seisus seetõttu, et Venemaa soovib neid sellises seisus hoida. Selleks et see soov muutuks, peaks muutuma väga palju selles, kuidas Venemaa näeb enda rolli maailmas ja ka meie piirkonnas.

Ameerika presidendid on kõik üritanud Venemaaga normaalselt läbi saada ja koostööd teha, loomulikult nendes valdkondades, kus riikidel on tajutavaid ühishuve. Meie ei peaks muretsema selle pärast, kui Venemaa ja Ameerika Ühendriigid omavahel suhtlevad. Kas sellest suhtlemisest saavutatakse ka positiivset muutust, seda näitab aeg.

Venemaa on olnud oma poliitikas, vähemalt alates 2000. aastast väga järjekindel, aga see, milles ta on olnud järjekindel, on Euroopa ja tegelikult kogu lääne julgeoleku jaoks väga problemaatiline. Kas ta sellest on nõus loobuma ja mis tingimustel, ma ei tea. Seniks aga ei ole lootust, et lääne suhted Venemaaga saavutaks mingit põhimõttelist stabiilsust.

Enamik NATO riike kulutab kaitsele praegu kõvasti alla kahe protsendi. Kas vastab tõele, et poliitilist valmidust kahe protsendi taset saavutada ei ole siiani korralikult näha?

Sellega ma ei ole üldse nõus, sest NATO-l on vastupidi suur soov saavutada kahe protsendi taset kaitsekulutustes, see on kokku lepitud, viimati Brüsseli tippkohtumisel ka üle kinnitatud, kui NATO ühine, kõikide liikmesriikide eesmärk.

Ka faktid räägivad seda keelt, sest NATO riikide kaitsekulud on pöördunud tõusule. Enamikel nendel liikmesriikidel, kellel veel ei ole kahe protsendi taset käes, on olemas plaanid, kuidas ja millal jõuda sellele tasemele. 2024. aastaks peaks kõik NATO riigid saavutama kahe protsendi taseme. Nii et sellist kaitsekulutuste tõusu, nagu Euroopas praegu toimub, pole külma sõja lõpust alates aset leidnud.

See on NATO-le ja Euroopa julgeolekule muidugi väga positiivne areng, aga paradoksaalselt kaasneb sellega meie jaoks ka üks probleem. Kasvavad kaitsekulud kiirendavad relvastuse kallinemist ja vähendavad võimalusi osta Euroopast vähekasutatud, kuid odavat varustust, mida me seni sageli teinud oleme. Näiteks enamik meie kaitseväe kasutuses olevatest veoautodest on ostetud kordades odavamalt, kui maksavad uued veoautod, kuna Euroopa riigid on pidanud vähenevate kaitsekulude tingimustes oma vähekasutatud sõjalisi varusid müüma. Nüüd, kus kaitsekulud suurenevad, kaob selline second-hand turg Euroopas ära. See tähendab – kui tuleb aeg praegused veokid välja vahetada, peame nähtavasti maksma märksa suuremaid summasid.

Kasutatud relvastust turule kindlasti jääb, aga mitte enam sellises seisus, mida saaks võrrelda uuega; ja see mis on võrreldav uuega, selle hinnad liiguvad kiiresti ülespoole.

Kogu kaitsekulutuste tõstmise temaatika on ju ajendatud Venemaa ohu suurenemisest, eriti Ukraina kriisi najal, samas kui Venemaa ja Ameerika üritavad jälle suhteid parandada, mis võib olukorda jälle teistpidi muuta. On seda teemat üldse mõtet arutada?

Ei usu. Ka külma sõja ajal oli perioode, kus Washington ja Moskva tegid tõsiseid jõupingutusi suhtlemaks omavahel, see ei tähendanud kuidagi, et Nõukogude Liidust lähtuv olemuslik oht oleks kuidagi väiksemaks jäänud. Euroopa sõjaliste kulutuste tõusu aitab kõrvuti Venemaa agressiivse käitumisega seletada ka üleüldine ebastabiilsus Euroopa piiridel. Ohutaju kui selline pole võõras ei portugallastele, itaallastele, eestlastele, ega norralastele, jt, see on ka põhjus, miks Euroopas kaitsekulutused suurenevad.

Erinevatel liitlastel on erinevad probleemid ja erinevad eesmärgid, koostöö rahvusvahelisel tasandil eeldab koos prantslastega Aafrikas võitlemist ja prantslaste siia kutsumist. Kas Eesti peab ilmselgelt hajutama oma rahvusvahelist tähelepanu erinevatele objektidele ja mitte keskenduma vaid ühele joonele?

Muidugi, see on NATO-s alati nii olnud. Selleks, et me kõik saaks nautida kõigi panust, peame me kõik ka kõigi huvide nimel panustama. Isegi juhul kui see toimub geograafiliselt kauges piirkonnas.

Ei ole midagi raskemat ühelgi otsustajal, kui saata oma sõdureid sõtta. See on moraalselt ja sageli ka poliitiliselt raske, see on rahaliselt kulukas, kuid me näeme, et NATO lõunariigid on otsustanud oma ressursse saata siia ja siinsed riigid vastupidi, sinna. Solidaarsust NATO-s on tunduvalt rohkem, kui ajaleheartiklid sellest räägivad. Ka USA on panustanud hulga rohkem Euroopasse kui varasematel aastatel, kuna julgeolekuolukord Euroopas, ka laiemalt euro-atlantilises ruumis on muutunud pinevamaks.

Eesti on juba hakanud tasapisi tanke hankima, aga hävituslennukitest Eesti veel tõsisemalt mõelda ei jõua.

Ei jõua jah. Ka tankilugu vajab natuke lahti rääkimist. Ühe tanki või kaks tanki suudab Eesti muidugi alati osta, ka kümme tanki jaksame osta, aga tankipataljon, või ka tankikompanii on palju enamat kui vaid kogus tanke. See tähendab vajadust neid tanke käigus hoida, remontida, hooldada, laskemoona ja sidevahenditega varustada, isikkoosseisu kõigepealt värvata, välja õpetada, palgal hoida, jne.

Kui näiteks Eesti tahab tankipataljoni, siis need arvutused on olemas, me oskame öelda kui palju see maksab – mitte pelgalt soetamise, vaid terve võime ülalpidamise mõttes. Seega debatt pole mitte selle üle kas meil on tankipataljoni vaja (pole kahtlustki, et on), vaid kui palju me oleme oma maksudena kogutud rahast valmis sõjalisse kaitsesse investeerima, et seda ja teisi võimeid soetada ja ülal pidada. Samamoodi oleks Eestis vaja kolmandat ja neljandat jalaväebrigaadi ja paljusid teisi võimeid, millest ajakirjanduses juttu on olnud.

Hävituslennukitega on samamoodi. Baltimaades toimub praegu NATO õhuturbeoperatsioon kokku kaheksa hävitajaga, mida ei Eesti, Läti ega Leedu suudaks iseseisvalt üleval pidada. Näiteks nelja hävitaja käitamise, remondi, hoolduse, väljaõppe jalajälg oleks ebaproportsionaalselt suur, võrreldes selle sõjalise efektiga, mida neli hävitajat heidutusse või kaitsesse annaks. Koos liitlastega on need küsimused õnnestunud lahendada mõistlikult.

Aga merekaitse? Kui palju on võimalik Eesti mereväge tugevdama hakata?

Kahe protsendi kaitsekulutuste juures ei ole see võimalik. Merelises mõttes on miinisõja võime, mis meil praegu on välja arendatud, võrreldes kõigi teiste sõjaliste võimetega merel, kõige odavam. Miinisõja võime sai omal ajal – ammu enne minu ministeeriumisse tulemist – alguse Euroopa riikide abist, kui meile anti tasuta vanad miinitraalerid. See on ka hea näide sellest, kuidas kaitsevaldkonnas tasuta asju pole olemas: raha, mis me oleme pannud selle võime väljaarendamisse ja ülalpidamisse, on olnud kordi suurem, kui meile antud miinitraalerid ka uutena maksid.

Meie tänaste miinijahtijate pakutav on NATO-s väga vajalik võime, aga on tõenäoline, et tänaste aluste elukaare lõppedes on tehnika liikunud sinna, kus kasutusel on juba universaalsed, mitte enam pelgalt miinisõjaks välja töötatud monofunktsionaalsed platvormid.

Sõjalises mõttes on merel kõige alus aga mereseirevõime. Siin on suur potentsiaal asutustevahelisel koostööl, kuidas panna juba siseministeeriumi välja arendatud võimed teenima ka sõjalise kaitse huve. Samas peame ka kaitse-eelarvest investeerima mereseiresse täiendavaid vahendeid.

Järgmise kümneaastase plaani koostamisel, mida me suudame merel, aga ka maismaal, õhus ja küberruumis, pärast 2026. aastat arendada ja ülal pidada. Igal juhul tuleb teha raskeid valikuid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare