Hülgerasv viina vastu, ehk kuidas vabariigi valitsus Ruhnu saare Eestiga liitis

 (13)

Hülgerasv viina vastu, ehk kuidas vabariigi valitsus Ruhnu saare Eestiga liitis
Ruhnu kirik Kristo Nurmis / EPL

17. jaanuaril 1919 langetas Eesti ajutine valitsus ajaloolise otsuse: "Tunnistada Ruhno saar Eesti vabariigi osaks." Saarel endal ei teatud Eesti riigist sel hetkel veel midagi.

Otsus oli sümboolse iseloomuga – Ruhnu saar oli talvises merevangistuses ja polnud kedagi, kes otsust ruhnlastele teatavaks oleks läinud tegema. Leigus saarekese suhtes kestis läbi kogu kevade. Asutav Kogugi valiti ilma saareelanike osavõtuta, kirjeldab ajaloolane Kaido Jaanson 1919. aastat Ruhnu valla kodulehel.

Kiireks läks asi alles 1919.a. maikuu teisel poolel. 19. mail avaldas “Päevaleht” sõnumi “ameti asjus” Ruhnu saarele komandeeritud ohvitserist, kes teatanud, et “Ruhno saare elanikud ei ole novembrist saadik suuremaaga ühenduses olnud. Eesti riigist ei teadnud nad midagi…elanikkudel on ligi 1000 puuda (järelikult 16380 kg – KJ) hülgerasva, mille vastu nad soola ja arisaki (jaapani vintpüss – KJ) padrunisi soovivad saada… Saare juures kinnipeetud paadis 3 lätlast… Markgrafenist teatatakse: Ulmanisi valitsus olla Ruhno saare Latvija külge kuulutanud ja Taltseni kreisi määranud, sellekohased kuulutused olla Kuramaal väljapandud”.

Seotud lood:

Neli päeva hiljem, 23. mai hommikul määras valitsus kaubandus- ja tööstusministeeriumile 15 000 marka krediiti “hülgerasva ostmiseks Ruhno saarelt”. Kolm päeva hiljem andis litsentsikomisjon loa viia saarele padruneid, püsse, nahka, petrooli ja toiduaineid. 30. mai õhtul kell 5 asus “Ruhno saare kommisjon” või “Ruhno ekspeditsioon”, nagu seda rohkem esialgu ja hiljemgi asjaajamises tituleeriti, laevaga “Kompass” teele.

Loe veel

3. juuni lõuna ajal, kahe paiku jõuti sihtkoha juurde. Just juurde, mitte sihtkohta.Veenda ruhnlasi ühinema Eestiga ei kulgenud sugugi nii hõlpsalt, nagu seda hiljem mälestustes on kujutatud. Kasutada tuli mitut laadi argumente ja ära ei saanud ka öelda diplomaatilisest libedusest. Lõplikku vastust ometi ei saadud – vastavalt ruhnlaste kommetele võis selle anda vaid saareelanike üldkoosolek.

Enne seda toimus ostu-müügi tingimuste kooskõlastamine. Ruhnlastelt osteti 13 140 marga eest 644 puuda 25 naela hülgerasva. Tasuti sularaha ja vahetuskaubaga. Eesti rootslaste ajakiri “Kustbon” (“Randlane”) kirjutas samal aastal, et saareelanikke varustati “soola, nisujahu, petrooleumi, püsside, padrunite jne…”-ga. Kõrvutades loetelu ekspeditsiooni aruandega 14. juunist 1919 selgub jne. sisu – piiritus ja vein. Esimest 100 liitrit väärtusega 3000 marka, 150 pudelit, kokku 2650 marga eest.

See jne äratas tähelepanu juba siis. Riigikontroll esitas veel samal kuul küsimuse ja tõmbas paralleeli: “…mille põhjal on minister hr Jaanson ajutise valitsuse määruse 7.XII 18.a. prg 1 (Riigiteataja nr. 7) vastu meie ajal ja meie maal, nii kui vanaste Ameerika metsades punanahkadele tulivett, vahetuskaubaks tulivett määranud”.

1915. aastal oli saar sattunud Esimese maailmasõja lahingutegevuses Saksa okupatsiooni alla, kuigi ega sakslasigi palju saarel näha olnud. Küll maandasid sakslased saarele 13.oktoobril 1917 vesilennukitel kohale toodud dessandi, mis oli teadaolevalt maailma esimene sellelaadne dessant.

Kuna Ruhnu elanikkond oli valdavalt rootsikeelne, siis ei osanud nad 1919. aastalgi kindlalt otsustada, kas nad tahavad Eesti või Läti või hoopis Rootsi alla jääda.

1920. aastal toimunud Valga piirikomisjoni koosolekul taotlesid lätlased Ruhnu saart Läti omandiks. 1921. aasta alguses olevat Ruhnult lähtunud ka kiri, milles paluti saart Rootsi riigi alla võtta, aga seal puudus selleks igasugune huvi. 14.septemberil 1921 otsustasid 274 Ruhnu elanikku lõpuks jääda Eesti territoriaalsesse alluvusse. 25.novembril 1923 tunnustab Läti valitsus Ruhnu saare Eesti omaks.

Rootslaste saar Eesti ja Läti vahel

Esmakordselt on Ruhnut kirjalikult mainitud 1341. aastal Kuramaa piiskopi vabaduskirjas, milles kinnitati, et saart asustavad rootslased võivad elada vabade talupoegadena rootsi õiguse järgi. Kuramaa piiskopi esindajaks saarel oli foogt, kirjutab Vikipeedia.

Ka nimi Runö - ruuni(kivide) saar, paistab pärinevat rootslastelt.

Millal tulid Ruhnu elama rootslastest püsiasukad, ei ole teada. Kõige rohkem elas inimesi saarel 1842. aastal, umbes 389 inimest. Elanikeks olid valdavalt rannarootslased, kes elasid 17. sajandi kommete järgi. 1922. aastal elas rootslasi saarel 252, sakslasi 2 ning eestlasi 10. Enamik inimesi lahkus sõja ja nõukogude võimu eest Rootsi 4. augustil 1944. Kohale jäi vaid kaks peret. Uued asukad tulid peamiselt Kihnust ja Saaremaalt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised