Hirm ja surm: Vanad roomlased külvasid barbaritele kaela vilistavat hukatust

Eelmise aastatuhande esimestel sajanditel kasutasid rooma sõdurid barbaritega võitluses lingukuule, millesse olid puuritud augud ja mis õhus hirmsal kombel vilistasid. Seda selleks, et vastastes paanikat tekitada, kinnitavad arheoloogid.

Livescience kirjutab, et Šotimaal toimunud väljakaevamistelt leitud kuulid on valmistatud pliist. Igaüks neist kaalub umbes 30 grammi ja neisse on puuritud augud, mille otstarbena uurijad just nimelt vilistamis- või undamisvõimet välja pakuvad.
Kuulid leiti kohast, kus teisel sajandil kohalike ja rooma vallutajate vahel suur lahing aset leidis.

Vilisevad kuulid olid tavalistest väiksemad, mistõttu arvavad arheoloogid, et linguga sõdalane võis neid vastase pihta heita mitu tükki korraga.
„Neid on lihte heita kolm-neli tükki ühe viskega, nii et efekt meenutab pisut haavlipüssi oma,“ lausus arheoloog John Reid. „Arvame, et neid võidi kasutada pigem lähivõitluses.“

Lingukivid ja –kuulid on üsna tavalised leiud neis paigus, kus roomlased lahinguid lõid. Tavaliselt on suurimad kivid kuni 60 grammi raskused ja enamasti sidrunikujulised. Pisemaid tehti mõnikord ka tõrukujulistena – see oli sümbol, mida roomlased pidasid õnnetoovaks.

Rooma lahingupaikadest pole varem aukudega lingukuule leitud, küll aga on keraamilisi aukudega lingukuule avastatud mõningatelt muistsetelt Kreeka lahinguväljadelt teisest-kolmandast sajandist enne Kristust. Varem on arvatud, et aukudesse võidi panna mürki, ent Reid tegi katseid umbes saja nüüd valmistatud vilistava kuuli koopiaga ja leidis, et mürgireservuaaridena on augud väga ebaotstarbekad. Tänu oma venna väljakäidud mõttele sai Reid aga aru, et augud kuulides on hirmutavate vilede tekitamise jaoks.

Tollal, kui roomlased Šotimaal sõdisid, olid linguheitjad tavaliselt omaette eriüksuseks nimega auxilia ja kõige ohtlikumad lingusõdalased olid tavaliselt palgatud Baleaari saartelt Vahemeres. Baleaari sõdalaste lingukivi võis lennata kuni 160 km/h ja viia vastasel sõna otseses mõttes pool pead kaasa, kinnitab Reid.

Mis puudutab roomlaste plaani Šotimaad vallutada, siis see läbi ei läinud. Peale kahekümne aasta pikkust võitlust tõmbusid roomlased tagasi teisele poole Hadrianuse valli.

„Šotimaa on pisut nagu Afganistan,“ võrdleb Reid. „Maastik on üsna vaenulik ja mida kaugemale põhja lähed, seda raskemaks muutub armee varustamine ning seda isoleeritumaks muutuvad üksused.“