Harukordne lugu ameeriklasest, kes ookeani kohal purunenud pommituslennukist pääses
Washingtonis elav ajakirjanik ja kirjanik Laura Hillenbrand pani oma teise – kolm aastat New York Timesi menukite hulgas püsinud – raamatu „Murdumatu“ alapealkirjaks „Lugu ellujäämisest, kohanemisvõimest ja lunastusest Teise maailmasõja päevil“. Raamatu sisuks on enne sõda maailma parimate keskmaajooksjate hulka tõusnud Louis Zamperini peaaegu uskumatuna tunduv elukäik.
1917. aastal itaallastest sisserändajate perre sündinud Louie, nagu teda hüüdsid kõik kodused ja sõbrad, ei olnud poisipõlves kodulinna Torrance’i elanike silmis just musterpoiss. Vanema venna Pete’i õhutusel leidis nooruk tee kergejõustiku, täpsemini jooksmise juurde, ja näitas peagi jooksurajal niisuguseid tulemusi, et pääses 1936. aasta Berliini olümpiamängudele ning saavutas seal parima ameeriklasena 5000 meetri jooksus kaheksanda koha. Järgmistel aastatel jätkus hiilgav karjäär tõusvas joones ja juba räägiti Louie’st kui mehest, kes võib esimesena purustada miilijooksus legendaarse nelja minuti piiri. Ees ootasid 1940. aasta olümpiamängud.
Ilusatele väljavaadetele tõmbasid aga kriipsu alanud Teine maailmasõda ja jaapanlaste kallaletung Pearl Harborile. Louie’st sai pommilennuki sihtur Vaikse ookeani sõjatandril. Sõjamehetee jäi tal aga lühikeseks, sest Louie lennuk B-24 kukkus ühel lennul ookeani. Eluga pääsenud Louie koos kahe kaaslasega aga pidi nälga ja janu kannatades hulpima poolteist kuud päästeparvel.
Kui jaapanlased seejärel kaks veel hinges meest üles korjasid, algas veelgi hirmsam katsumus: vangipõli Jaapanis, kus ameeriklasele said osaks kirjeldamatud kannatused ja mõnitused, sest jaapanlaste eesmärk oli vangid nii kehaliselt kui ka vaimselt murda. Kõik katsumused üle elanud ja pärast sõja lõppu kodumaale tagasi jõudnud, tuli Louie Zamperinil siingi võidelda raskustega, aga just siis, kui kõik tundus lootusetult ummikusse jooksvat, saabus imeline lahendus.
Zamperini suri 2014. aastal 97-aastasena.
