FOTOKUNINGAD: Kes olid vennad Parikased, saja aasta taguse Eesti kuulsaimad piltnikud?

 (6)
FOTOKUNINGAD: Kes olid vennad Parikased, saja aasta taguse Eesti kuulsaimad piltnikud?
Parikaste ateljee interjöör Kuninga 1. Vasakul seisab kitlis Peeter Parikas, paremal laua ääres istub fotograaf Woldemar Dubas.

Ajaloo- ja fotohuviliste jaoks pole kahtlemata tegemist võõraste nimedega. Vennad Peeter ja Johannes Parikas pildistasid paljusid eelmise sajandi algupoole kultuuritegelasi ja olulisi paiku üle maa, allkiri "Parikas" ilutseb mitmetel tähtsatel ülesvõtetel. Nüüd on Betty Ester-Väljaotsa sulest ilmunud raamat "Eesti esimesed fotokuningad", mis heidab valgust sellele, mis masti meestega üldse tegu oli ja milline oli tollane Eesti foto- ja kultuurielu.

Vennad olid pärit möldriperest ja sündinud Järvamaal. Georg Johannes tuli ilmale aastal 1880 Järvamaal Türi-Allikul ning noorem vend Peeter üheksa aastat hiljem, mil pere oli kolinud Pilistvere kihelkonda Arkma külla (see on tänapäevases Türi, endises Kabala vallas).

Eeskujulikust kooliõpilasest Johannese saatsid vanemad edasi õppima põllu- ja metsamajandust, selleks sai tast rentnik-praktik mitmetes erinevates mõisates - Lustiveres, Vastseliinas ja Sõmerpalus. Seal tutvus ta ka mõisahärrade ja nende kaaskondlaste erinevate hobidega ning puutus umbes 20-aastaselt ehk üle-eelmise ja eelmise sajandi vahetusel esmakordselt kokku fotograafiaga. Sellest sai kiiresti Johannese suur kirg. Noormehel oli ka teine hobi, mis teda muide ka fotograafitöös aitas - selleks oli jalgrattasõit. Pedaalides oli lihtne suviti mööda maapiirkondi ringi sõita, lisaks sellele sai ta aga ka medaleid ja auhindu jalgrataste võidusõitudelt.

Seotud lood:

Esimene Johannese foto, mis ajakirjanduses ilmus, oli Vastseliina lossi varemeist tehtud ülesvõte. See trükiti ära saksakeelses aastaraamatus "Heimatstimme" 1904. aastal. Sellele järgnesid fotod Postimehes, Päevalehes ning Tallinna Teatajas. Seks ajaks oli ka noorem vend Peeter hakanud fotograafia vastu huvi tundma ning oli veendunud, et temastki peab piltnik saama. Peetrist sai aastail 1905-09 õpipoiss kuulsa Tallinna fotograafi Aleksander Jurichi ateljees Pikal tänaval, pärast seda sõitis ta end aga Berliini ja Münchenisse täiendama. Aasta hiljem väärtuslike kogemuste (ja arvatavasti ka korraliku fototehnikaga) Saksamaalt Tallinna naasnuna kutsus Peeter ka oma vanema venna, kes seni veel maal elas, pealinna ning Parikaste kuulus fotoäri sai alguse.

Esialgu töötati aadressil Rüütli 13, ent pool aastat hiljem leidsid fotokuningad endale parema paiga aadressil Kuninga 1. Õige pea leppisid nad kokku, et tehtavatele fotodele eraldi nimesid alla ei märgita, vaid kõik ülesvõtted kannavad lihtsalt nime "Parikas". Ent mehed olid loomult erinevad - elav, hea suhtleja Peeter pildistas paljusid tollaseid kuulsusi, Johannes aga tundis end pigem hästi linnast väljas loodust ja ajaloolisi paiku pildistades.

Autori lahkel loal avaldame järgnevalt vendade tehtud ülesvõtteid ning ka katkendeid raamatust "Eesti esimesed fotokuningad. Ajalugu läbi vendade Parikaste fotokaamera."

Perekond Kõrv

Loe veel

„Armas mamma! Sa pead küll andeks andma, et nii kaua sulle kirjutanud pole, kuid see elu ühte puhku muudkui kibe, et aega kirja peale mõeldagi ei saa. Noh nüüd ometi kord.” Nii kirjutab Peeter Parikas koju emale Põltsamaale. Elu Tallinnas läks vendadel ülesmäge. Samas kirjas kiidab Peeter, et elamine Kuninga tänaval on järjest uhkem, „kõik on moodne ja uus, et las aga olla”. Samas kirjas palub Peeter ära visata Johannese vana kasuka, sest sellisega ei sobi linnas ringi käia. „Muidu meil siin uudiseid ei ole muudkui tööd ja tegemist on rohkem kui läinud aastal. Ehk meil küll äritegevus kell 6 lõpeb, on õhtutel koosolekutel ja teatris käimised, et arva enne 11−12 koju saab, ja selle pärast ei tunnegi me siin seda „koju” tarvidust nii nagu maal,” kirjutab Peeter. Järgmises kirjas emale kurdab Peeter muude linna ebamugavuste pärast, nagu see, et pagarid teevad oma ärid liiga hilja lahti ning nemad Johannesega peavad kohvi kõrvale eelmise päeva kõva saia sööma. Meelehärmi teeb ka lehtede mitteilmumine, sest trükitöölised streigivad. Sellised mured olid linnahärrastel, Parikased said tänu äri õitsemisele endale neid lubada. Kuna härradel fotograafidel oli tööl kiire, siis käis neil preili abiks koristamas. Mõne aja möödudes tuli ema Mari Põltsamaalt ära pealinna poegade juurde, et toeks olla. Mari oli kirglik turulkäija ja selleks polnud paremat asukohta kui Kuninga tänav, kust sai kiiresti Uuele turule.
Umbes samal ajal, kui Parikaste fotoäri Tallinnas tuure kogus, algas vendade oluline ja elukestev sõprus perekond Kõrvidega, kes elasid Tõnismäel suures puumajas aadressil Hariduse 1. Oluline tutvus sai ilmselt alguse matroon Anna Kõrvi eestvedamisel. Parikaste isiklike piltide seast leiab palju fotosid, kus ümara olemisega hallipäine ja pisikeste prillidega proua Kõrv enamasti kesksel kohal on. Anna Kõrv oli üks olulisi eestluse propageerijaid, kuid on siiani ajaloouurijate tähelepanust ilma jäänud. Sellest, et aga Tallinnas Eesti elu edendamine ja suhtlus just proua Kõrvi pool käis, sellest annab tunnistus kuulsuste rivi Parikaste fotodel proua Kõrvi juures ning proua Kõrvi isiklikud fotoalbumid, mis on täis imetlevaid pühendusega postkaarte tuntud näitlejatelt ja poliitikutelt.

Perekond Kõrv - Anna, Jakob ja Alice.

Anna Kõrv, neiupõlvenimega Keerd, sündis 1862. aastal Narvas, kus lõpetas tütarlastegümnaasiumi. Kodulooõpetaja eksamid tegi Kõrv Tartus ning spetsialiseerus saksa ja prantsuse keelele. Edasi töötas ta koduõpetajana mitme perekonna juures nii Narvas kui ka Peterburis. Anna Kõrvi jaoks oluline elumuutus tuli siis, kui ta kohtub skulptor August Weizenbergi onupoja Juhan Weizenbergiga. Viimane töötas Narvas metstööstusäris, kuid oli tuntud luuletaja ja koos Jakob Hurdaga koolis käinud. Hilisem õpetajatöö Carl Robert Jakobsoni isa pere juures viis Weizenbergi kokku Eesti ärkamisaja peategelastega. Anna Kõrv oli ise samuti kirjandushuviline ja kirjutas lühijutukesi. Üsna pea puutus Anna Kõrv kokku Carl Robert Jakobsoniga, kes tema kirjutisi Sakalasse sobilikeks pidas. Sakala juures tutvus Anna Kõrv oma tulevase abikaasa Jakob Kõrviga. Jakob Kõrv oli olnud õpetaja ning hiljem koos Jakobsoniga Sakala eestvedaja. Pärast Jakobsoni surma 1882 kolis Jakob Kõrv Tallinna ning asub tegutsema ajalehe Valgus juures. Tallinnas Anna ja Jakob Kõrv abiellusid ning said kaks last. Esimene laps on poeg Heinrich-Mihkel Kõrv ning teisena sündis tütar Helmi-Karoline-Adele Kõrv. Paarist sai pealinna intelligentsi seas arvestatav perekond. Samal ajal, kui abikaasa andis välja ajalehte, tegeles Anna Kõrv tõlkimisega. Tema üks tuntumaid tõlkeid on Jules Verne’i „Kapten Granti lapsed ehk Teekond maailma lõppu”. Lisaks tõlkis Anna Kõrv väiksemaid tekste ajalehe jaoks, õppis soome keelt ja lõi hea kontakti Tallinnas käivate soomlastega. Ajalehe Valgus juures toimetades hakkas Jakob Kõrvi eluvaade muutuma ning temas kerkisid kahtlused väikese eesti rahvuse mõttekusest. Üsna pea oli ta veendunud, et Vene tsaaririigi koosseisus on ikka parem elu, ning ta asus neid ideid usinalt leheveergudel propageerima. Siiani ongi ta jäänud ajalukku kui üks usinamaid venestajaid. 1901 sünnib perre veel üks laps Alice. Anna ei jaganud oma mehe venestusvaateid, kuid kaitses teda ning kirjutas oma mälestustes, et Jakob Kõrv ei osanud vene keelt. Pärast 1905. aasta revolutsiooni ei tundnud Jakob Kõrv ennast vaimses ja füüsilises mõttes Eestis hästi ning kolis koos kahe vanema lapsega Šveitsi Berni, kus külastas tihti sealset närvikliinikut.

Kõrvid ja Parikased. Esimeses reas vasakult Mari Parikas, JOhannes Parikas ja Anna Kõrv. Teises reas vasakult Lilli Parikas, Peeter Parikas ja Alice Kõrv.

Lilli

Anna ja Alice jäid Eestisse. Jakob, Heinrich ja Helmi elasid Šveitsis ning sõbrunesid sealsete bolševismimeelsetega, kelle püüdlusteks oli kukutada Venemaal tsaar ja kehtestada töölisrahva riik. Anna riputas Hariduse tänava kodu seintele suured raamitud pildid oma eemal elavast pojast ja tütrest. Head uudised saabusid kahekesi elava ema ja tütre majja, kui Jakobi venna Johannes Kõrvi tütar Lilli Väike-Maarjast tahtis tulla Tallinnasse kooli. Johannes Kõrvi peetakse samuti üheks oluliseks ärkamisaja tegelaseks, kes tegutses Väike-Maarjas koolmeistrina. Pärast oma venna Jakobi venestustegevust tõmbus Johannes aktiivsest ühiskondlikust elust tagasi ning elas Väike-Maarjas koos oma naise Anna ning kolme lapsega, Lilli, Linda ja Oskar. Lillile oli isa koolmeistriamet nii sügava mulje jätnud, et ta tahtis õpetajaks saada. Nii asuski noor tütarlaps elama isa vennanaise koju Tallinnas Hariduse 1. Lilli hakkas õppima Tallinna tütarlaste gümnaasiumis, ilmselt algasid tema õpingud juba siis, kui kool kandis nime Tallinna Suur Tütarlastekool. Igal juhul saab sellest ajast lugeda Parikaste ja Kõrvide elu läbipõimunuks, kuna Kõrvide arhiivis leidub materjale Parikaste kohta ja vastupidi. Anna Kõrv leidis ühtepuhku põhjuseid, miks härraseid fotograafe taas Hariduse tänaval võõrustada, kindlasti oli üheks põhjuseks, miks vennad küllakutsed alati rõõmuga vastu võtsid, peres sirguvad noored neiud. Alice ja Lilli õppisid juba varakult fotoaparaadi ees poseerima, olgu need siis tubased koosviibimised või lustakad hetked Hariduse tänava maja lopsaka aia vilus. Tihti olid vennad oodatud sinna pühapäeva veetma koos emaga ning kahe pere sõprus muutus väga lähedaseks. Koos käidi suvitamas Haapsalus ning kui Johannes varem Tallinna sõitis, kirjutas Anna Kõrv, et tema tüdrukutega tunneb härrast suurt puudust. Kaardile on alla kirjutanud Lilli ja Alice. Kõrvide pere oli oodatud ka Pikaperele, kus elas Johannese ja Peetri vanem õde Alviine. Sealseid mõnusaid suviseid heinategemisi ja järveäärseid piknikke jäävad meenutama ülesvõtted perealbumites.

Peeter Parikas.

Õige pea aga muutus maailm ja sellega ühes ka elu Eestimaal. Puhkes I maailmasõda ning Eesti hakkas liikuma päris oma riigi poole. 1914. aastal sõja puhkemise ajal oli Peeter Leipzigis. Eks need ikka äriasjad ja vanad tutvused olid, mis teda sinna viisid. Sõda tõmbas aga kõigele kriipsu. Selleks, et koju jõuda, pidi ta seiklema läbi Skandinaavia ja Soome. Sõda lõi segi kogu harjunud elu ja puutumata ei jäänud ka fotograafid. Olid ju Eesti fototarvete kauplused orienteeritud eelkõige Saksa turule. Teisest küljest suurenes järsult nende arv, kes endast pilti soovisid. Nii sõttaminejad kui ka kojujääjad tahtsid enne lahkumist mälestusfotosid vahetada. Fotograafidena said edasi töötada nüüd eelkõige need, kes pidevalt oma varusid täiendasid. Kuna Johannes oli just seda tüüpi mees, võib arvata, et esialgu sai firma Parikas ilma raskusteta jätkata.
Endise innuga jätkati harjumuspärast tööd ning jätkus ka kirglik pealinna seltsielu nii Kuninga tänava ateljees kui ka Parikastele juba teiseks koduks saanud Hariduse tänaval. Kõrvide juures kohtusid Peeter ja Johannes karismaatilise kunstniku Ants Laikmaaga, kes jõudis 1913. aastal pagulusest tagasi Eestisse ja avas Tallinnas kuulsa ateljeekooli. Ühine huvi kunsti ja Eesti kultuurielu vastu muutis Laikmaa ja Parikased lahutamatuks. Tänu Laikmaale tutvusid Parikased Eesti kunstnikega ning Laikmaa maalid ehtisid Kuninga tänava ateljeed. Eriline südamesõprus sidus Laikmaad ja Johannest, kes pidas kunstnikuga kirjavahetust. Kui Laikmaa aeg-ajalt rahahätta sattus, laenas Johannes tihtilugu talle raha, mille Laikmaa jupikaupa tagasi maksis. Kuulus foto, mis iseloomustab vendade ja kunstniku lähedast suhet, pärineb 1915. aasta vana-aastaõhtust, kus kunstnik valab küünlavalgel õnnetina perekond Kõrvide juures. Koos tervitati Hariduse 1 ka aastat 1916 − pildil on Laikmaa talveriietes ning Parikased ja neiud Kõrvid poseerivad tema ümber rõõmsalt.

Johannes ja Lilli Parikase pulmapäev 1920. Tagumises reas vasakult esimene Johan Roosmann, vasakult kolmas Alice Kõrv, vasakult neljas Ants Laikmaa. Esimeses reas vasakult Anna Kõrv, Mari Parikas, Lilli Parikas, Johannes Parikas, Anna Kõrv, Johannes Kõrv

Soomusrong ootab

Johannes Parikas oli spordiseltsi Kalev liige ning kui tuli kutse ennast kindralstaapi üles anda, ei kõhelnud ta kaua. Vabadussõja alguseks oli Johannes 38-aastane ja Peeter 31-aastane. Mehed ei kuulunud mobilisatsiooni alla, aga Eesti eest oldi valmis astuma välja oma kõige paremate oskustega ehk fotoaparaadiga ning praeguseks on Parikaste tehtud fotod Vabadussõjast ja sellest ajaperioodist tuntud ja asendamatud.
Ilmselt oli see jälle Anna Kõrv, kes tutvustas Parikastele üht kuulsat leitnanti, Reinhold Sabolotnõid. Oli see nüüd Sabolotnõi kutse või muud põhjused, igal juhul õnnestus Parikastel kaasa teha soomusrong nr 1 võidukas teekond. Suur murrang Vabadussõjas toimus juba 4. jaanuaril, kui soomusrong nr 1 kapten A. Irve juhtimisel purustas ühe punaväe pataljoni. 9. jaanuaril võitsid soomusrongid tagasi Tapa ning edasi suunati tegevus Tartu peale, kus teel ühines soomusrongidega leitnant Julius Kuperjanov oma võitlejatega. Tartu vabastati ühiselt 1919. aasta 14. jaanuaril. Tänu Parikasele on soomusrongi teekonnast üsna täpne pildiseeria, üles on jäädvustatud kapten Irw, Jüri Ratassepp ja teised olulised võitlejad ning lisaks vangistatud punaväelased. Paraku kuulus sellesse seeriasse ka lahingus langenud Jüri Ratassepa matus.
Vabadussõja ajal tehtud soomusrongi piltide seerias on olulised ülesvõtted ka tagalas toimunud Ühistöö tegevusest. Ühistöö loodi õpetajate algatusel ning selle osakondi oli üle riigi laiali. Vabatahtlikud organiseerisid Vabadussõja sõduritele arstiabi andmist, seades korda esimesed sanitaarvagunid ja haiglad ning muretsesid autod haavatute evakueerimiseks. Ühtlasi õmmeldi riideid ja vahendati sõduritele saadetud annetusi.

Seltskond Anna Kõrvi majas Hariduse tn 1. Esimeses reas vasakult teine Johannes Parikas, Lilli Parikas, Alice Kõrv ja Anna Kõrv. Tagumises reas vasakult esimene Peeter Parikas, vasakult kolmas Ants Laikmaa.
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare