Venemaa oli tahtnud mobilisatsiooniga vaid sakslasi hirmutada, Saksamaa aga oli kohe valmis ründama - läände. Schlieffeni plaan oli olemas, samas sakslased ka teadsid, et Venemaa mobilisatsioon juba võtab kauem aega. Saksa mobilisatsioon tähendas aga paratamatult sõda.

Ja Esimene maailmasõda oli selgelt rongisõda - autosid oli vähe, tanke ja lennukeid hakati alles sõja käigus tõsiselt katsetama, ratsaväed olid endiselt olemas, aga just rong oli see, mis aitas sõdureid ja varustust rindele toimetada. Ja toimuma pidi see tõelise saksa täpsusega, sest kui keegi sõiduplaani sassi lõi, olid tulemuseks kohe pikad ummikud raudteel. Selliseid sõiduplaane oli välja töötatud juba aastaid. Rongid sõitsid küll tänases mõttes aeglaselt, aga pidid kohale jõudma minutipealt, tihti küll sundisid sellised sõiduplaanid ka ronge "teosammul" liikuma. Ja väidetakse, et sel ajal jõudis jalgrattaga sõiteski kiiremini kohale.

Saksamaal oli rünnakuks vaja 11 000 rongi ja vaja oli tagada, et kõik jõuaks kohale õigel ajal - hobused enne kahureid, hobuste toit enne hobuseid, ja oli vaja ka tagada, et ka kahuriväelased leiaks juba toidumoona eest, mitte ei jääks rindel nälga. Isegi sõjas, kus võit ei tulnud nii ruttu, kui loodeti.

Raudtee oli ründerelv

Sellest oli juba 19. sajandi lõpus aru saadud, et sõdimiseks on vaja kindluste asemel ehitada raudteid. Prantsusmaa oli jõudnud esimesena valmis - juba 20. sajandi alguseks oli seal valmis 16 raudteelinni, mis suundusid otse Saksa piirile. Sakslastel oli valmis 13 liini.

Venelaste sõjaväeraudteede ehitamine läks lahti hiljem, näiteks Eestis valmis enamik neist 1913. aastal. Ja paraku pidid prantslased ka Venemaa raudteevõrgu rajamise kinni maksma, muidu oleks Pariis langenud juba enne kui Venemaa isegi liikuma oleks jõudnud hakata. Poolas valmivad raudteed ajasid aga sakslasi üha rohkem endast välja.

Rindel aga rajati kiiresti kitsarööpmelisi raudteid, mis pidid viima varustuse otse kaitsekraavidesse välja.

Raudteede ehitamine enne Esimest maailmasõda viitas selgele võidurelvastumisele. Britid hakkasid 19. sajandil ehitama Kairo-Kaplinna raudteed, kuid Saksamaa tormas seda oma Ida-Aafrika kolooniaga läbi lõikama. Prantsuse Senegali-Djibouti raudtee nurjus samal moel brittide sekkumise tõttu. Britid olid aga ärevuses Berliin-Konstantinoopol-Bagdad liini pärast.

Raudteed muutsid kogu senise sõjapidamise iseloomu. Sõdureid saadeti teele raudteejaamades, ka enamik "sõduriromantikast"  leidis selles sõjas aset pigem rongis. Lugege või Švejki-lugusid. Ja just sel ajal valmisid Eestis kitsarööpmelised kindlusraudteed, Saksa okupatsioonivõim asus aga 1918. aastal ka Saaremaale rööpaid maha panema, aga jäi juba omadega hiljaks.

Ja kui see militaristlik hullus lõpuks ligi 1500 päeva hiljem otsa sai, polnud juhuslik, et ka vaherahu sõlmiti kõrvalteel paiknevas raudteevagunis, tõmbas Helsingin Sanomat oma artiklile joone alla.