Kui kuus aastat hiljem puhkes esimene maailmasõda, peeti õhulaevu sakslaste arsenali kõige võimsamaks relvaliigiks ja kogu Euroopa ootas kõhedusega Wellsi ennustuste täideminekut.

Tsepeliinide sünnikoha Saksamaa sõjaväelased tundsid õhust kergemate lennumasinate vastu märksa väiksemat aukartust kui nende välismaa kolleegid.

Sealsed kindralid jõudsid krahv von Zeppelini "lendavale viinerile" varakult kriipsu peale tõmmata ning nende suhtumine ei muutunud ka tükk aega pärast esimese lennukõlbliku variandi ilmumist.

Esimene tsepeliin osteti sõjaväe tarbeks samal aastal kui Wellsi romaan ilmus, sedagi alles siis, kui kuuldi, et Prantsusmaal on õhulaevad juba relvastusse võetud.

Kuna von Zeppelin nõudis iga dirižaabli eest hingehinda, kaldus sõjavägi eelistama hoopis tema konkurentide Schütte ja Lanzi toodangut (vt TM 8/2005).

Saksa sõjalaevastiku juhataja admiral Tirpitz oli veelgi suurem konservatiiv – tema keeldus keiser Wilhelm II survest hoolimata tsepeliine ostmast ning andis järele alles siis, kui tootja ähvardas neid inglastele müüa.

Sõja alguseks oli 76aastane von Zeppelin oma leiutise edasiarendamise vastu igasuguse huvi kaotanud ning tema juhitud firma tegeles põhiliselt õhulaevade eeliste reklaamiga.

Kellelgi polnud kahtlust, et tsepeliinid on peaaegu niisama kiired kui lennukid, kuid suudavad tõusta mitu korda kõrgemale ja lennata kaugemale. Erinevalt sõja alguse lennukitest olid õhulaevad relvastatud ning võisid pomme kanda.

Samas oli uuel relval rida puudusi – tsepeliin kujutas endast hiiglaslikku märklauda, mida oli võimatu kaitsta ning mida täitev vesinik kippus kergesti süttima. Maapinnal viibides vajasid õhulaevad angaari, sest muidu võis iga tuuleiil neid vigastada või lendu viia.

Kuna enne sõda piirduti enamasti lühemate lendudega, ei osanud keegi ette näha pikkadel distantsidel tekkivaid navigatsiooniprobleeme või seda, kuidas ilmastik õhulaeva lennuvõimet mõjutab.

Lahinguristsed Belgias

1914. aasta augusti seisuga oli Saksa armee ja laevastiku relvastuses kokku kaheksa õhulaeva, neist seitse tsepeliini.

Lahinguristsed said nad Belgia kohal, kui armeele kuuluv Z VI ründas 6. augusti varahommikul Liège'i linna.

Hiigelsuure õhulaeva tekitatud kahju jäi kesiseks, kuid tema ilmumine sundis sadu elanikke kodudest põgenema ja mõni päev hiljem andis linna garnison alla (hoopis suurem osa oli selles küll Kruppi suurtükkidel). Kuna Belgia õhutõrje tulistas Z VI sõelapõhjaks, tuli see pärast hädamaandumist maha kanda.

Prantslased korraldasid vastuseks Liège'i pommitamisele oma dirižaabliga Fleurus kättemaksurünnaku Trieri linnale.

Augustis tulistati kokku neli tsepeliini õhutõrje poolt alla ning oktoobris hävitasid inglise lennukid Düsseldorfi angaaris veel ühe dirižaabli. Liitlaste arvestuste kohaselt olid sakslased kaotanud vähemalt tosin õhulaeva ja järelikult oli tsepeliinioht praktiliselt likvideeritud.

Berliinist vaadates tundus olukord märksa soodsamana. Zeppelini firma põhitehas Friedrichshafenis oli suutnud kõik 1914. aasta kaotused korvata ning lisaks alustati õhulaevade tootmist Berliini lähedal Potsdamis ja Staakenis.

Kolme järgmise aasta jooksul valmis Saksamaal keskmiselt kaks tsepeliini kuus, nii et hoopis suuremaks probleemiks kujunes nendele meeskondade ettevalmistamine.

Keiser Wilhelmi Inglismaa sugulased

Esimeste kaotuste õppetund oli lihtne: päeval, rindejoone lähedal ja väikesel kõrgusel polnud õhulaevadel midagi otsida. Edaspidi otsustati rünnakuid korraldada öösel ja sihikule võtta nõrgema õhutõrjega objektid vastase tagalas. Esmatähtsate sihtmärkide hulgas olid muidugi vastaste pealinnad London ja Pariis.

Keiser Wilhelm II oli algul kategooriliselt Londoni pommitamise vastu, sest Inglismaa kuningapere kuulus tema sugulaste hulka ja võis samuti kannatada. Isegi siis, kui talle tehti selgeks, et pealinna ründamisele järgnev paanika sunnib Inglismaa tõenäoliselt sõjas osalemisest loobuma, nõustus keiser üksnes Londoni dokkide pommitamisega.

Lõviosa armee ja laevastiku õhulaevadest viidi Suurbritannia ründamiseks üle Prantsuse ja Belgia rannikul asuvatesse baasidesse.

Esimene tsepeliinirünnak Londonile 13. jaanuaril 1915 läks halva ilma tõttu nurja. Nädal aega hiljem toimunud järgmisel rünnakul eksisid Saksa õhulaevad ära ja heitsid pommid hoopis Norfolki ranniku asulatele, kus hukkus mitu naist ja last. Keiser Wilhelm II keelas sellest kuuldes uued rünnakud ära ning järgmisena võeti ette hoopis Pariis.

21. märtsil kella kahe paiku saabusid Z X ja LZ 35 Prantsusmaa pealinna kohale ning heitsid kaks ja pool tundi väldanud rünnaku käigus paarkümmend pommi.

Üks neist plahvatas metrootunnelis, kust rong oli just paar minutit varem läbi sõitnud, teine purustas viiekorruselise elumaja. Eiffeli torni tipus asuv helgiheitja püüdis edutult ründajaid avastada ning linna kaitsvad seniitkahurid tulistasid välja mitusada mürsku.

Kokku hukkus Pariisis 23 inimest ja 25 sai haavata. See, et õhutõrjel õnnestus Z X tagasiteel alla tulistada, oli prantslastele vilets lohutus.

Rehvitootja Michelin pani pärast Pariisi pommitamist välja 100 000 frangi suuruse preemia igale prantsuse lendurile, kes tsepeliini alla tulistab. Seda summat ei makstud kunagi välja.

London sihikul

Keiser Wilhelm oli vahepeal aga meelt muutnud ning andis loa Londoni ründamiseks, kui säästetakse tsiviilelanikke ja ajaloolise väärtusega hooneid.

31. mai öösel tegi Brüsseli lähedalt startinud kapten Erich Linnarzi LZ 38 esimese rünnaku Londoni dokkidele. Brittide õhutõrje tegi kõik mis võimalik, et ründajat alla tulistada, kuid tsepeliin jõudis ühegi vigastuseta tagasi, heites linnale 1,36 tonni pomme. Linnarz lisas neile omalt poolt oma visiitkaardi, teatades, et kavatseb peatselt tagasi pöörduda.

Juunis ründas Belgias baseeruv inglise merelennuväe eskadrill omakorda Brüsseli angaare, kust Linnarz oli nädal aega tagasi startinud. LZ 38 õnnestus hävitada maapinnal ja teine moodne tsepeliin LZ 37 hävitati 2100 meetri kõrgusel õhus pommiga.

Kogu meeskonnast pääses üksainus mees, kes kukkus läbi nunnakloostri katuse ja maandus tühjale voodile. Sakslastele jättis see rünnak nii sügava mulje, et uutest rünnakutest Belgia territooriumilt loobuti.

Keiser Wilhelm andis nüüd loa rünnata kõiki Londonis asuvaid objekte, välja arvatud Tower, Püha Pauli katedraal ja Westminister Abbey, kus tema arvates võis inglise kuninglikku perekonda kõige sagedamini kohata.

Sama aasta 9. septembri hommikul tegi kaptenleitnant Heinrich Mathy õhulaev L 13 selle sõja kõige edukama õhurünnaku Londoni kesklinnale, mille käigus heideti alla 300kilone fugasspomm.

Supertsepeliinide must sügis

1916. aasta juulis tegi esimese lahingulennu uue seeria õhulaev L 30, mille pikkus ulatus peaaegu kahesaja meetrini ja mootorite arv oli suurendatud kuueni. Uus tüüp, mille Inglise luure kohe supertsepeliiniks ristis, võis pardale võtta üle nelja tonni pomme ning lennukaugus ulatus 7400 kilomeetrini.

Zeppelini firma peainseneri Karl Arnsteini poolt projekteeritud uut tüüpi ehitati kokku kuusteist eksemplari, igaüks hinnaga 2,75 miljonit marka.

Sama aasta sügisel alustasid sakslased supertsepeliinidega regulaarseid rünnakuid Inglismaa kaguosale ja Londonile.

Inglise õhukaitse oli selleks ajaks ümber relvastatud ööhävitajaga Royal Aircraft Factory B.E.2c, mille piloodid tulistasid kolme kuuga alla viis õhulaeva. Oktoobris hukkus ka kaptenleitnant Mathy, kelle uhiuus L 31 viibis rünnaku ajal 3870 m kõrgusel.

Järgmisel aastal üritasid sakslased uut kampaaniat uue põlvkonna tsepeliinidega, mille lennulage oli hävituslennukite eest pääsemiseks suurendatud 5000 meetrini. Konstruktsiooni kergendamiseks vähendati neil sõrestikuribide arvu miinimumini ja ühtlasi võeti kasutusele mootorid Maybach Mb IVa, mis olid optimeeritud suurte kõrguste jaoks.

Viimane katse Saksa õhulaevastikku uuendada kukkus läbi: uutel mootoritel esines palju tehnilisi häireid ning tsepeliinide duralumiiniumist sõrestik kippus madala temperatuuri juures deformeeruma.

Suurtel kõrgustel tegutsevad õhulaevad ei suutnud enam sihtmärke avastada ning nende rünnakute efektiivsus langes järsult. Oma osa selles oli ka väheste kogemustega meeskondadel, kelle väljaõpe jäi aina lühemaks.

"Unistuste aeg on möödas"

1917. aasta oktoobris üritas merelennuvägi 15 tsepeliiniga järjekordset rünnakut Inglismaale.

Varsti pärast seda sattusid nad võimsa tormi kätte, mis osa õhulaevu Prantsusmaa kohale kandis. Üks tsepeliin tulistati alla ja veel neli purunesid hädamaandumisel või langesid prantslaste kätte.

Järgmise aasta jaanuaris toimus Ahlhorni baasis vesinikuplahvatus, mis hävitas veel neli dirižaablit. Nendest kaotustest saksa õhulaevastik enam ei toibunud.

1918. aasta juulis esitas mereväe õhulaevastiku juhataja plaani USA idaranniku ründamiseks, soovitades selleks kasutada uhiuusi X-seeria õhulaevu.

Tema ülemus andis selle järgmisel päeval läbi lugemata tagasi, lisades omalt poolt märkuse: "Unistuste aeg on möödas".

***

Õnnelik pääsemine

Õhulaevadel oli iga kilogramm arvel ja seetõttu toimus enamik lende ilma langevarjudeta (sama reegel kehtis Esimese maailmasõja ajal ka lennukite puhul).

Kui tsepeliin alla tulistati, olid meeskonna elujäämisšansid pehmelt öeldes olematud.

Seda, et igal reeglil on erandeid, tõestab L 33 saatus, mis 1916. aasta septembris õhurünnakul Londonile alla tulistati. Rohketest vigastustest hoolimata maandus supertsepeliin Essexi rannikul ning tema meeskond asus täies koosseisus teele kalda suunas, lootes mõne varastatud paadiga Saksamaale jõuda.

Varsti kohtuti kohaliku politseikonstaabliga, kes pimedas ei taibanud, kellega tal tegemist on. L 33 komandör küsis temalt korralikus inglise keeles teed ja pahaaimamatu konstaabel oli meeleldi nõus seda infot jagama.

Paari kilomeetri järel sai õhulaevnike õnn siiski otsa – järgmisena vastu tulnud politseinikule tundus kahtlasena sakslaste marsisamm.

***

Tsepeliinisõja statistika

Kokku ehitati sõja ajal 86 tsepeliini, millest lahingus kaotati 37; veel 24 hävis tehniliste vigade või halva ilma tagajärjel ja 21 kanti maha vananemise tõttu.

Enamik lahingus kaotatud tsepeliinidest tulistati alla õhutõrje poolt (21). Lennukid tulistasid alla 12 seda tüüpi õhulaeva; veel 4 hävitati maapinnal.

13 tsepeliini hukkus koos kogu meeskonnaga. Kokku hukkus sõja ajal armee ja mereväe õhulaevadel lahingus 485 meest.

Foto: Tehnikamaailm