Elena Piscopia: esimene naissoost filosoofiadoktor - aasta siis oli 1678
Olles sündinud 5. juunil 1646 Veneetsias, tollase linnvabariigi kõrge ametniku tütrena (isa oli Püha Markuse katedraali prokuraator), sai ta kahtlematult hea koolituse, ja ilmselgelt võis tollastest lihtrahva kannatustest kõrgelt üle vaadata. Kodu asus neil vahetult Püha Markuse väljaku ääres, mida just iga linnaelanik endale lubada ei saanud.
Juba isa laskis tütrel koduõpetajate abil hea hariduse omandada, Elena sai selgeks ladina ja kreeka keele, nagu ka grammatika ja muusikateaduse. Peagi võis teda juba ehtida tiitliga Oraculum Septilingue, oskas ta ju lisaks neile kahele keelele veel ka heebrea, hispaania, prantsuse, araabia ja mõistagi kohalikku itaalia keelt. Olles õppinud ka matemaatikat, astronoomiat, filosoofiat ja teoloogiat sai neiust peagi tuntud inimene, kes pälvis tähelepanu just hiilgava veenmisvõimega. Samuti oli ta tunnustatud muusikuna.
Juba 20. eluaastates oli ta nii tark, et isa saatis ta õppima Padua ülikooli. Filosoofiadoktori kraadi kaitsmisele pääses ta küll paraja käteväänamise saatel, sest algselt oli ta soov teoloogiadoktori kraadi taotleda, aga katoliku kirik ei olnud sellega nõus. Niisiis, tagavaravariandiks oli filosoofiadoktori kraad, mille ta kaitses edukalt täna, 25. juunil aastal 1678, ehk siis päeva pealt 335 aastat tagasi.
Tema doktorikraadi kaitsmisel 1678. aastal olid kohal Padua ülikoolis kuulamas ka Bologna, Perugia, Rooma, Napoli ja Ferrara ülikoolide esindajad, nagu ka kogu Veneetsia senati koosseis. Ja tema vastused professorite küsimustele olid nii hiilgavad, et talle anti lisaks veel ka doktorisõrmus, kärbinahaga õpetajakeep ja poeedi loorberipärg. Ja Vasseri kolledži akna all ilutseb tänavuseni sellele sündmusele pühendatud bareljeef.
Ta oli ühinenud benediktiinide ilmikorduga, mis võimaldas tal haridust omandada ilma, et oleks pidanud abielluma. Ta oli suurepärane matemaatik ja filosoof, pühendudes õpetamisele ja heategevusele, kuni suri 38-aastasena, ilmselt tuberkuloosi 26. juulil 1684.
Ta oli nii armastatud, et Padua ülikool püstitas talle monumendi, tema auks anti välja mälestusmedal ja tema kirjutised publitseeriti 1688. aastal Parmas.
