Eestimaa Päästekomitee loodi Eesti Maanõukogu Vanematekogu otsusega 19. veebruaril 1918 olukorras, kus Venemaa väeüksused, kelle toel püsis Eestimaa nõukogude täitevkomitee kontrolli all olev nn Nõukogude Eesti, olid Eestist lahkumas ning Saksa armee lähenemas.

Eestimaa Päästekomiteele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Päts (Maaliit), Jüri Vilms (Eesti Tööerakond) ja Konstantin Konik (Eesti Demokraatlik Erakond). Kõigil Päästekomitee liikmetel oli võrdne staatus. Paljud allikad nimetavad siiski Konstantin Pätsi Päästekomitee esimeheks.

Samal päeval võeti ka vastu otsus iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamise kohta, mis toimus Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele 24. veebruaril. 24. veebruaril 1918 nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga.

Vanematekogu otsus Päästekomitee loomisest

Maanõukogu Vanematekogu otsustas 19. veebruaril 1918:
Asutada kolmeliikmeline Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte kuni normalsete olude loomiseni kõik riiklik võim anda. Päästekomitee liikmeteks valida K. Päts, J. Vilms ja K. Konik. (RT 1918, 1)

Märkus:

Maanõukogu vanematekogu tegutses sel ajal küll põranda all, sest enamlaste kehtestatud diktatuuri all oli maanõukogu jõuga laiali aetud, enamik eestikeelsest meediast kinni pandud, novembris 1917 Eesti ala valitsema asunud enamlik Eestimaa nõukogude täitevkomitee oli aga ikka veel lõplikult komplekteerimata. Ka eestlastest esseerid eemaldusid enamlastest, nõudest Eestis töövabariigi kehtestamist.

Enamlased jäid ainsaks jõuks Eestis, kes siin iseseisvat riiki luua ei tahtnud. 24. veebruaril 1918 põgenes suurem osa Eesti enamlastest laevadel Soome, järgmisel päeval Tallinna hõivanud Saksa okupatsiooniväed Eesti riiki ei tunnistanud. Ajutine valitsus sai Eestit valitsema asuda alles 11. novembril 1918.