Eesti suurima laeva Eestiranna viimane teekond

 (29)

Eesti suurima laeva Eestiranna viimane teekond
Eestirand ca 1933. aastal. (Foto: Wikimedia Commons / muis.ee/museaalview/2195541)

1941. aasta suvel hukkus Prangli lähedal Eesti kaubalaev Eestirand. Üks pääsenu jutustas oma seiklustest New Yorgi eestikeelsele ajalehele Vaba Eesti Sõna. Tema mälestused ilmusid 1949. aasta detsembris ja 1950. aasta jaanuaris.

* Aurulaev Eestirand valmis 1910. aastal Šotimaal ning oli hiljem Eestis kasutusel kalapüügi- ja kaubalaevana.

* 1932. aastal ostis laeva 120 000 krooni eest heeringapüügi seltsi osaühing Kalandus. Samal aastal saabus laev Tallinna. Laev nimetati ümber Eestirannaks ning asus juhtima heeringalaevastikku, millesse kuulusid veel püügilaevad Põhjarand, Läänerand, Harjurand ja Virurand.

* 1940. aastal laev natsionaliseeriti ja võeti hiljem Punalaevastikku, kus teda kasutati transpordilaevana.

18. või 19. augustil ilmus lehtedes uus mobilisatsioonikäsk kutsealustele ja ka teatavaile vanemate meeste aastakäikudele (keskmised olid juba ära viidud). Sellest kuulutusest oli siiski niipalju kasu, et sealt nägi, kui palju Eestimaast oli juba sakslaste käes. Pidasin paari oma vanema sõbraga nõu. Need arvasid, et [...] tõenäoliselt on parem kutsele alistuda, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Spekuleerisin nimelt selle mõttega, et enam meid Eestist ära ei jõuta viia, kuna sakslased olid otsaga Leningradi all. Ja kui oleks jõutudki viia, siis olin kindel, et oleksin igal juhul varsti tagasi.

Seotud lood:

Nii mõtlesin sellest teha endale „väikese seikluse“. Läksin koju, pakkisin asjad ja ema pisarate saatel lahkusin mobilisatsioonipunkti.

Seal ei küsinud mult keegi, miks ma eelmise mob’iga ei läinud. Seda ehk kavatseti selgitada Venemaal. Võibolla aga polnud seda „plaanis“ ette nähtudki.

Registreeritud mehed koondati ühte koolimajja, mille akendest avanes ilus vaade linnale. Olime seal tunnistajaiks sakslaste hulljulgele õhurünnakule: kaks lennukit lausa kukkus taevast alla, vabastasid oma pommid täpselt, rebisid oma nina taeva poole ja olid enne kadunud, kui punaste õhutõrjemehed jõudsid köhatadagi.

Järgmiste päevade hilisõhtul rivistati meid ehtsa vene kisa saatel ja pandi marssima sadama poole. Politruk ja vene kapten marssisid ees. Kust tänavaist me läbi läksime, kõikjal avati aknad ja meile hüüti: „Tulge varsti jälle koju tagasi!“ Küll vist kõik mehed oleksid meelsamini vastanud: „Me ei taha üldse kodunt lahkuda!“

Mere puiesteel olid raudtee tõkkepuud alla lastud ja kuidagi risti-rästi kolades jõudsime viimaks pimeduses ja vihmasajus laevale.

Mu üheks esimeseks tööks oli kohe laeva nimi välja uurida ja siis kirjutada emale, millise laevaga teele asun.

Sel õhtul arvasid mitmed kuulvat eemalt kahurimürina taolist tüminat. Mehed sunniti laevaruumidesse minema. Kui tekile suitsetama tuldi, keelasid punamadrused selle kohe ära: olevat vaenlase lennukile näha!

Küll me Leningradi sadamakail kohtume

Püüdsin uinuda. Asemeks oli külm ja kõva laevapõrand, millele laotatud palitu. Uni oli rahutu ja katkendlik. Ärgates oli mu kõht tühi ja kõri kole kibe. Sain sõbralt viskipudeli ja mitmesuguseid pulbreid. Kas nende pärast või millestki muust, aga varsti enam polnud mul häda midagi.

Ronisin tekile tuttavate otsimiseks. Sadamakai kihas saatjaist, keda siiski laeva ligi ei lastud. Tegin tuuri tekil ja peatselt avastasin oma saatusekaaslaste hulgas terve rea vanu tuttavaid ja oma pika õemehe.

Seni oli ta mob’i eest pikendust saanud oma töökoha tõttu „sõjatööstuses“ (millel minu arvates siiski nii suurt tähtsust polnud, ja pikapeale olid ilmsesti ka venelased sama arvama hakanud).

Kui teda viimati nägin – enne mu redusse minekut, viskas ta nalja, üteldes, et küll me Leningradi sadamakail ikka kokku saame, kui mitte enne. See kippuski täide minema. Alustasime oma reisi koos.

Lõuna paiku sõitis laev reidile, kus veetsime järgmise öö. Õhtul hakkas kauge kahurimürin selgesti kostma ja kuskil Saku kandis oli näha suuri tulekahjusid. Meie laev jäi ankrusse kurikuulsa Kirovi (lahinguristleja – toim) ja ranna vahele.

Ei möödunudki enam kaua, kui Kirov hakkas üle meie maa poole tulistama. Nüüd oli enam kui selge, et sakslased on linnale kiiresti lähenemas ja Kirovituli oli määratud oma põgenevate üksuste taganemise katmiseks. Oli natuke hilja maale pääsemiseks. Midagi polnud enam muuta.

Järgmisel hommikupoolikul hakkas meie konvoi pikaldase käiguga liikuma. Kui mälu ei peta, oli konvois 18 laeva. Paar kõrget sõjalaeva ja miinitraalerit olid kaitseks kaasas. Olime liikunud tundi viis, kui kuskilt hakkas kostma tumedaid mütsatusi.

Ronisin tekile, aga sel olid punamadrused just ametis meeste ajamisega alla laevaruumi, seletades, et miinitraalerid hävitavad miine. Mingit mootorimürinat kuulda polnud, kuigi mõned mehed kinnitasid, et lennukid olid pommitanud meie konvoi esimesi laevu.

Olin uudishimulik ja poetasin end siiski tekile. Samas hakkas jälle kostma lõhkemisi ja nägin veesambaid kerkivat. Meid saatvad sõjalaevad hakkasid andma õhutõrjetuld ja varsti nägin ka lennukeid. Ka see mu käik tekile lõppes sellega, et mind laevaruumi tagasi kihutati.

Kui uuesti end tekile sikutasin, oli silmapiiril nagu laevu vähem. Kõneldi, et kaotsiläinud laevade hulgas olnud üks tühi tanklaev, mille laadungiks haavatud Vene sõdureid. Neptun sai oma saagi.

Päästku end, kes päästa suudab!

Tekile valgus kogu aja niisama palju mehi, kui neid alla aeti. Mul tuli jälle alla siirduda. Asusin paari sõbraga just kolmanda luugi lähedal. Kuna asi läks „tegelikkuse“ poole, siis muutus ka meeleolu ärevamaks.

Osa mehi hakkas endale jalgrattavoolikuid ümber keha seadma ja neid täis pumpama; osa tagus kaarte erilise huvita selle vastu; kolmandad vaidlesid, kas tõesti on traalerid miinide kallal või on koguni Saksa allveelaevad meid piiramas, või on tegemist „ainult“ lennukitega.

Vastus neile küsimustele tuli üsna ruttu. Kostis mõni hetk mootorimürinat ja üha kasvavat vingumist, mille katkestas kaks tihedalt üksteisele järgnevat järsku plahvatust. Need raputasid laeva, ja järsku olid kõik kohad – ka õhk – täis mingit pulbrit.

Enam ei kostnud vaidlust, küll aga hirmuhüüded. Kaardid paisati käest, rüseldi püsti ja tallati kõigel, mis ette juhtus. Kõikide suund oli korraga luugiredeli poole.

Oleksin võinud olla esimeste trepile jõudjate hulgas, aga kaalusin hetke, kas mitte püüda kätte saada oma päästevööd. Hetke vältel, mil kummardasin seda võtma, olin juba trepist eemale trügitud ja lootusetu oleks olnud sinna tagasi pääseda.

Mu ees oli kihav meestemass, kes üksteise võidu ja teistest hoolimata endile teed rajasid ainsa pääsutee poole. Välja laevaruumist! Päästku end, kes päästa suudab! Rutem, rutem! – oli iga mehe kisendav mõte.

Ronisin seljakotivirna otsa, kust suutsin kinni haarata luugi servast. Keegi ulatas mulle ülalt käe ja sikutas mind üles. Mulle tuli omakorda järele keegi, kelle üles tirisin. Trügisime siis koos järgmise luugi poole, mis viiski tekile. Kuidas see õnnestus, seda ma enam ei mäleta.

Tekil oli täielik paanika. Mehi hüppas üksteise järel üle parda. Reelingi ääres olid lauavirnad (mitte suured, ilmsesti päästeotstarbel sinna pandud). Igaüks, kes sai, haaras endale laua kaenlasse, viskas selle merre ja hüppas ise järele.

Keegi ei hoolinud sellest, et tema ees hüppaja sai järgmise lauaga kas õhus või vees kuklasse, või et talle järgnev mees ta enda selliselt tappa võib. Laeva ümber ja laevast eemal ujus üsna rohkesti mehi. Nad aga jäid peatselt maha, kuna laev edasi liikus.

Mulle merre hüppamise mõte ei meeldinud. Esiteks oli laevaparras kõrge, teiseks pole mulle kunagi meresuplus suurt meeldinud (lained ajavad alati mu suu vett täis). Lõpetuseks, mis kõige tähtsam – minu arvates polnud üldse veel vaja hüpata.

Lennuk oli juba pilvedesse kadunud ja laev ei vajunud veel kuhugi. Hakkas juba kuulduma hüüdeid: „Ärge hüpake!“

Osa mehi jooksis paanikas edasi-tagasi, ärritatult taevasse vaadates, siis üle parda vette piiludes ja valjusti midagi kõneldes.

Pardale ehitatud latriini laua ääres oli habemik venelane või setu põlvili ja vehkis endale usinasti risti ette. Ta ei märganud, et noogutas pea ja habemega pidevalt mustusesse. Hiljem hulkus sama mees ringi ja haises nii, et teistel süda iiveldama kippus.

Paanika ei vaibu

Näha oli haavatuid ja neid kanti alt pikkamööda lisaks. Meenub eriti üks, kel lõualuu oli ära ja mille asemel rippusid mingid narmad. Mees istus ühel uksel ja suigus tasa. Usun, et ta suri. Kellegil oli käsi ära ja üleni veriseid haavatuid liikus ringi. Organiseeriti kiiresti esmaabi.

Ma ei osanud midagi targemat teha kui lipata alla laevaruumi, otsisin seljakotist sigaretid ja esmaabipakendi ja tulin ruttu tagasi. Osa mehi karjus ikka veel, et laev vajub. Paanika vaigistamine võttis aega, kuigi eestlasest kapten hüüdis komandosillalt läbi ruupori kogu aja: „Laev ei vaju! Rahu! Laev ei vaju!“

Paar meest hakkas omal käel päästepaati vette laskma. Kui laevapolitruk sellest kuulis, jooksis ta allalastud paadi juurde, tõmbas püstoli tupest ja karjus vene keeli, et kes veel päästepaate omavoliliselt puudutab, lastakse kohe maha. Tallinnas kõneldi hiljem, et politruk olevat oma püstolit paugutanudki. Minu teada ei vasta see tõele.

Esimesed mehed saidki paadi kuidagi vette ja laskusid ise kohe paadile köisi mööda järele. Paat aga läks nina ees vette ja täitus kohe pooleni veega. Üks allaronijaist komistas paati hüpates ja kukkus vette, aga nii õnnetult, et jäi jalgupidi köitesse kinni ja hakkas laeva järele lohisema.

Paanika laeval oli liiga suur, et seda inimest päästa. Ta uppus mitmesaja mehe silme all.

Püüdsin uurida laeva vigastusi. Stuka (Saksa pommituslennuk Junkers Ju 87 – toim) oli istutanud pommid ühe luugi võrra ettepoole sellest, mille all viibisin enamiku ajast. Sellest luugist läks varem alla lai puutrepp – see oli lõhutud.

All oli näha sissetunginud vett, mille pind üsna pikkamööda kerkis. Laeva ohvitsere oli näha uurimas augu suurust. Seda nad muidugi ei näinud palja silmaga. Mehaanik ütles siiski, et selle augu poolest võib laev sõita kasvõi üle Atlandi, kui vaja oleks.

Laeva alumistes ruumides oli mitmesuguseid masinaid, vaatides toorpiiritust, paar uut autot ja asbesti. Pommid olid lõhkenudki asbestis, mis kindlasti aitas nende lõhkejõudu summutada. Mehed ja kogu laev oli kuni mastitippudeni kaetud paksu asbestikorraga. Mehed jooksid ringi kui tondid, riided, juuksed ja nägu ees kui möldritel. Eriti õudseina näisid haavatud sellise tolmukorra all.

Laevanina oli pikkamööda pisut alla vajunud, samuti kaldus kogu laev veidi pakpoord-küljele. Kallak polnud kuigi suur, mere ja laevadega harjumata mobiliseerituile aga näis see juba hukatusena.

Esmaabi organiseerimisel selgus, et eht bolševistliku korralageduse kohaselt oli laeval kõike muud kui esmaabitarbeid. Mehed andsid ise joodi, vatti, sidet.

Laev liikus tasase sõiduga edasi; komandosillal asuvate õhutõrje-kuulipildujate juures olid punamadrused valvel, silmad kogu aja uurivalt taevavõlvil. Paar meest olid oma pakkidest hankinud voodilinu, mida nad tahtsid alistumise märgiks valgete lippudena masti hiivata.

Mõistlikumad mehed aga takistasid seda, kuna meie laeval oli relvastatud valvemeeskond asiaate kaasas, ja mis veel hullem, Nõukogude sõjalaev otse ahtris. Tõenäoliselt oleks sealt meile avatud kahurituli, kui valge lipp oleks kerkinud.

Laev tuleb madalikule ajada

Mobiliseeritute hulgas tõusis üha enam hääli, mis karjusid nõuet: kapten ajagu laev madalikule. Meeleolu rahunes, kui laev tõesti muutis senist kurssi, jäi konvoist maha ja liikus tasakesi ühe tuletorniga tillukese saare suunas (Keri ehk Kokskäri saar – toim).

Venis tunde, meestel polnud muud teha, kui arutella ja oodata. Kardeti, et sõit varsti kestab edasi Leningradi suunas. Liikus jutt, et oodatakse raadio teel korraldusi Tallinnast. Keset seda ootamist hakkas kostma lennukipõrinat.

Tuhanded silmapaarid uurisid silmapiiri, kust saabuv ketramine muutus valjemaks ja kõikide tujutemperatuur oli ülimalt ebastabiilne.

Seekordseks ründajaks osutus üksik merelennuk, tõenäoliselt Soome oma. Tegi paar ringi madalalt üle laeva, seejuures peaaegu kogu aja pardarelvadest tulistades. Viskusin ühe vintsitrumli varju pikali ja hetk hiljem oli mul terve virn mehi otsas lamamas. Lennuk heitis paar pommi.

Natuke raske uskuda, et nii madalalt ta sai nad kogemata mööda heita. Mööda nad läksid, paisates laeva kõrval suuri veesambaid õhku. Ja mis kõige imelikum: lennuk pikeeris paar korda laeva suunas ja tulistas oma pardakuulipildujaist.

Meeste enesetundest ei maksa kõneldagi. See oli nii näru, kui üldse võimalik. Kui lennuk madallennul oli silmapiirile kadunud, hakati haavatuid otsima. Otsiti, aga ei leitud. Lõpuks toodi kusagilt välja lõhkise ninaga isand. Ta oli end vigastanud joostes ja kukkudes. Mis nalja see lennuk meiega tegi?

Selle „mahtra“ järele hakati uuesti nõudma, et laev aetakse madalikule ja mehed saarele lastaks. Keri saar aga oli liiga tilluke ja lage 3000 mehele. Selle asemel liikus laev kalda suunas – Prangli saare poole. Peab imetlema eestlasest kapteni külma verd ja osavust.

Prangli all liikus laev edasi kui tigu: kogu aeg looditi vee sügavust ja otsiti sügavamat kohta, et kaldale lähemale pääseda. Paar korda oli tunda, kuidas laevapõhi kergelt vastu põhja kraapis, kuni ta lõpuks stoppas üsna kalda lähedal. Päike oli seda aega jõudnud loojangule.

Algul ei lubatud kaldale kedagi, paat ainult paari venelasega läks saarele, mis tundus olevat mõne kilomeetri pikkune ja suurelt osalt kaetud madala männimetsaga. Viimaks saabus saarelt mootorite podisedes 4 tugevat kaluripaati. Kergendustunne vabastas meeste meeled pingest, mis oli kuni selle hetkeni ainult kasvanud; uus lootus julgustas ja muutis mehed kindlamaks.

Püüti juba mõtelda muule kui ainult oma elu päästmisele – paljud vedasid oma seljakotte ja kohvreid tekile. Ja oli neid, kes oma pakid leidsid juba võõrais kätes ... Pakid aga kästi kõikidel laeva jätta ja keegi Vene mereväelane soovitas üldse mitte saarele minna, kuna selle rand olevat tugevasti mineeritud. Sellest jutust siiski keegi ei hoolinud.

Ainult neljast paadist tundus olevat vähe. Politruki jutu järgi aga polnud saarel rohkem paate. Kiiruga klopsiti kokku mingi parvetaoline alus, mis kuidagi sõuti saarele paari mehe poolt. Leidus ka neid, kes isegi pimeduses ei usaldanud laevale jääda, vaid ujusid saarele.

Venelased tegid veel viimse katse meeste laeval hoidmiseks. Nimelt teatati, et hommikuks on uus laev kohal, millel jätkub teekond „isakese maale“. See aga oli kui õli tulle! Rutati saarele pääsemisega.

Saare elanikud omakorda olid üllatunud, et neil ei lubatud suurema arvu paatidega merehädalisi päästma tulla. Nad olid näinud esimest rünnakut laevale ja tahtsid juba siis appi tulla, aga ei lubatud. Saarel elas 80 perekonna ümber ja neil oli kokku ligi 60 paati!

Idülliline Prangli

Esimene hommikuvalgus kerkis juba taevasse, kui viimased paaditäied mehi kaldale toimetati. Ronisin koos kolme-nelja mulle tundmatu mehega esimese ettejuhtuva talu lakka, kus juba enne meid oli palju magajaid. Pärast läbielatud pingutusi ja pikka magamata-olekut kukkusime sügavasse, kosutavasse unne kui kivid vette.

Avasin silmad alles järgmisel lõunal. Õhk oli täis lennukimürinat ja tulistamist. Taeva all kees tige õhuvõitlus ja linna kohal (Tallinnas) töötas ilmsesti õhutõrje. Tuul peksis avatud lakaluuki vastu seina.

Tundsin kibedat kõhutühjust ja ronisin alla kaluriõue. Vana perenaine kutsus sööma. Kuivatatud soolane tursk, keedetud soojad kartulid, või, leib ja piim – see maitses paremini kui ükski pidusöök varem. Raha selle eest ei võetud – merehädalisi kostitati tasuta.

Liitusin teiste uudishimulistega, kes suundusid randa. Seal seisis meie laev mahajäetuna. Vaevalt olime jõudnud seal mõne hetke seista, kui jälle kuulsime tuttavat vingumist segatuna mootorimüraga. Üksik Stuka ründas veel kord laeva. Paar pommi tabas laeva ahtriosa. Lennuk tegi tuuri madalalt ja tulistas laeva veel pardarelvadest ja kadus siis itta. Küllap ta Rakvere kandist oli tulnud.

Tundus, et laeva ahter hakkas pikkamööda vajuma, kuni kogu kiil toetus merepõhjale. Meie südamed tundsid sellest ainult rõõmu. Siin ta nüüd istus, Eesti kaubalaevastiku suurim laev – Eestirand.

Meil oli kord üks laev, mis siiski oli temast suurem – Vapper. See aga ei näinud iialgi kodurandu. Peale ostmist 1939 sõitis ta välisvetes kuni 1940. aasta suveni, mil Itaalia allveelaev (tegelikult Saksa U-34 – toim) ta torpedeeris nii, et ta mõne minutiga ära vajus, kaht meeskonnaliiget merepõhja kaasa viies; ülejäänud pääsesid viimsel hetkel. 28 tunni pärast korjas nad välja Inglise hävitaja. Milline oli meie saatus 28 tunni pärast?

Mõned mehed hüppasid paati, et kiiresti lipsata laevale ja hakata pakke kaldale tooma. Vaevalt olid nad viiskümmend meetrit kaldast, kui õhk hakkas vinguma „viiii-up“ ja „viiii-up“.

Mürsud läksid põigiti üle laeva, mis oli Prangli põhjakaldal, ning ranna suunas. Lõhkemised kostsid laeva tagant ja olid ilmsesti hoiatuslaskudeks kaldalt (mandril olevalt Saksa patareilt) ja kõnelesid selget keelt: ärge lähenege laevale! Tund aega hiljem tegid mehed uue katse. Tulemus sama.

Päev möödus saarel hulkumisega ja tuttavate otsimisega. Mõnigi sõber oli kadunud. Keri saarelt toodi õhtu eel paar meest, kes esimese rünnaku ajal olid vette hüpanud ja saarele pääsenud. Mõni neist oli enne seda mitu tundi külmas vees ligunenud.

Ootaja aeg on pikk

Pimeduse saabudes lükati paat jälle vette ja enam sakslased ei näinud meid segada. Olin minejate hulgas. Leidsime laeva ülimas korralageduses. Laevaruumides seljakotid segi tallatud, hämaruses nägi silm põrandail kõkjal laiali mängukaarte, Vene rahasid, mütse, salle, saapaid, joogikruuse jm.

Tekil vedeles laipu kaetuna tekkide ja presentidega. Otsisin asjata oma palitut, mille olin andnud pärast esimest rünnakut kellelegi haavatud poolpaljale mehele ümber. Kogu mu tubakatagavara oli nimelt selle palitu taskus. See jäi siiski leidmata ka hiljem.

Kahel korral laadisime paadi täis seljakotte ja leivapätse, mida oli virnadena laevaruumis. Veel kolmandat ja neljandat korda käis paat laeval ja tuli igakord tagasi nii raskelt laadituna, et paadi servad olid vesiloodis. Viimsel korral usaldas ka üks heebra mees laevale minna midagi otsima.

Öö möödus jälle talulakas heintes. Järgmisel päeval aga ehitasin kolme kaaslasega „oma maja“ metsatihnikusse. Kardeti, et venelased võivad mõnel öösel teha haarangu ja kuigi nad ei saa meid enam edasi viia, siis võivad nad meid mõrvata. Neist asiaatidest võis kõike karta. Ei usaldatud ka lennukeid. Võisime tuld saada nii Vene kui Saksa omadelt.

Õhtuti ja öösiti jälgisime saare lõunakaldalt Tallinna vallutamise lahinguid, mis arenesid Iru, Randvere ja Viimsi kaldal. Õhk oli sageli mürinast paks.

Leekkuulid lendlesid edasi-tagasi kui jaaniussikesed. Meie rõõmuks, mida avaldasime juba varjamatult, liikusid tulukesed meie kodulinna suunas, pealinn ootas vabanemist ja tema vabanemine tähendas ka meie saatuse lahenemist.

Meie hulgas oli keegi noorevõitu pastor. Selle mehe rahu ja kindlus oli teistelegi nakkav. Kellelgi oli kaasas väike binokkel, mille abil püüdsime kindlaks teha hiiglatulikahjude asukohti Tallinnas. Tuhanded mehed mõtlesid murelikult oma perekondadele. Mõni ehk ka oma majadele ...

Oli vist 26. augusti hommikupoolik, kui Viimsi neeme tagant järsku ilmus laev, mis võttis kursi Suur-Prangli saarele. Nagu hirmul ikka on suured silmad, nii tekkis meie kujutlusse, et see on suur laev, mis tuleb meid siit pardale võtma.

Otsiti juba peidukohti valmis, kui hakkas tunduma, et see laev iialgi mitu tuhat meest pardale võtta ei saa. Nüüd oli uudishimu valla: mis ta siit otsib?

Laevalt lasti vette paat, mis saarelt kaasa viis käputäie mehi – ilmsesti punaseid „asjamehi“. Kaasa läks igatahes üks kongus nina ja kräsus peaga pruunisilmaline „sanitar“, kes oli kõike muud kui sümpaatne eestlastele.

Jälgisime pinevusega laeva tagasiteekonda Tallinna suunas, kuna Neeme rannas olev Saksa patarei võttis ta oma tiheda tule alla. Mürsud lõhkesid laeva ees ja taga, kord lähemal, kord kaugemal.

Laevake sibas meeleheitlikult tossates edasi. Mida kaugemalt ta patareist jõudis, seda ebatabavamaks muutus sakslaste tuli – vahemaa oli liiga suur. Laevake suundus Viimsi külje alla, kadudes minu vaatepiirilt. Natukese aja pärast kõneldi, et Viimsi all oli Stuka ta põhja lasknud.

Leppisin oma kolme onnikaaslasega kokku, et kui kellegagi meist peaks midagi juhtuma „viimsel hetkel“, siis teatame vastava mehe omastele. Selleks vahetasime omavahel nimed ja aadressid.

Tallinnasse saabub vaikus

Ühel ööl sadas vihma kui oavarrest ja leotas meid läbimärjaks. Hommikul lippasime paljajalu lõdisedes jälle talulakka ja sinna jäime ka järgnevaiks öödeks. Hommikul peale esimest suurt sadu liikus suust suhu kuulujutt, et Tallinnast hakkavat lahkuma pikk konvoi.

Esimene teade kõneles 17 laevast, pärast kasvas see arv 21-le. Keegi mu tuttav – endine trammijuht – oli paari kaaslasega kuidagi pääsnud kirikutorni, kust avanes avaram vaade.

Veidi aja pärast hakkas Viimsi neeme otsast paistma esimene suits. Oi pagan, nüüd ehk on venkadel siiski kava ka meid siit saarelt üles noppida ja kaasa viia, käis mõte meeste peades. Oodati põnevuses. Igal ühel oli aga kindel otsus: enam me end kaasa viia ei lase! Vabadus on liiga ligi ja see oli mehed lõplikult „rikkunud“.

Laevade karavan aga liikus põhja pool Keri saart ja ükski ei pöördunud meie pelgupaiga suunas. Neid polnud mitte 17 ega 21 – neid piisas meil õhtuehani lugeda – siis oli möödunud juba üle saja.

See konvoi oli kenaks saagiks Stukadele (Junkers Ju 87) ja kahemootorilistele Ju 88-tele. Õhutõrje mürsukilde kukkus neil päevadel saarele kogu aja vihmana. Mõnigi sai neist kriimustada, suuremat viga aga vist mitte keegi.

Saare lääneotsas oli kaks Vene jahilennukit (Rata) upakil. Olid sinna alla tulnud juba sõja esimesel päeval õhulahingut nägemata. Kuulipildujail oli laskemoon veel lintides. Võtsin endalegi ühe mürsu mälestuseks. Kompass ja muud instrumendid olid juba „omanikud“ leidnud.

Tallinn põles edasi, tuul tõi vahel üle meiegi „Robinsoni saare“ pakse pilvi. Järsku ühel hommikul oli seal kõik vaikne. Ainult Aegna merekindlus tulistas edasi. Sakslased tegid sellele vägevale Tallinna valvurile õhust ühe sauna teise järele, mille tulemusena vaikisid kindluse torud pikkamööda. Randvere kindlus oli juba enne alistunud ja sealt tuli üksikuid paadikesi, kurss Aegnale.

Siis tuli hetk, kus ka Aegna üle lasus vaikus, mis kestis mõne tunni. Järsku värises maa meie jalge all. Sellele järgnes peatselt teine, nõrgem plahvatus. Aegna kohale kerkis suur suitsu- ja tolmupilv, mille tuul aegamööda merele kandis. Saabuv vaikus kõneles keelt, mille mõistmiseks polnud tõlki vaja.

Meil oli aeg tegutsemiseks. Grupp endisi Eesti sõjaväelasi vahistas saare garnisoni – kümmekond punamadrust, kes olid saarel tuletorni kaitseks.

Oli kirjeldamatu silmapilk, kui grupp eesti mehi sammus mööda saare „peatänavat“, paaril neist püssid seljas ja ühel, nimelt Eestiranna noorel madrusel, kes kandis paksu villast lumivalget kampsonit, peale püssi veel Eesti lipp hoolikalt kokkukeeratuna käes.

See tõmmati lehvima saare kõrgeimasse lipumasti. Mitte ainult ühel, vaid enamikul meestest olid pisarad silmis. Eesti on vaba! Prangli saare mobiliseeritud merehädalised võivad end jälle tunda eestlastena.

Selgus, et oli loodud side mandril olevate Omakaitse ja selle kaudu ka Saksa üksustega. Nii oli saarel varsti näha üksikuid Soome ja Saksa vormi kandvaid sõdureid, samuti vana Kaitseliidu valge sidemega noorukeid, kelle silmist võis näha tegutsemisiha ja vaimustust.

Sakslased tundsid suurimat huvi politrukkide vastu ja ka juudid nopiti kohe välja. Paarilt „äravalitud soost“ mehelt saadi kätte mitukümmend tuhat rubla, mitmelt naiste siidist aluspesu, massiliselt kelli jne. Nad olid suutnud endid ka saarel paremini sisse seada kui meie, eestlased.

Kui meie enamuses ööbisime metsas koobastes, okasonnides või talulakkades, siis need „seltsimehed“ olid endile üürinud toad ja ka toidu suhtes olid meist paremal järjel.

Kõik randa!

Meie saarele hakkas pikkamööda lähenema üksikuid, küll suuri, küll väikesi paate. Neile sõitsid omakaitselased paatidega vastu. Lähenevad paadid olid eranditult täis venelasi. Osa neist avas eemalt tule meie sõdurite paatidele ja suundus kohe tagasi merele. Osas aga tõstsid punased käed allaandmise märgiks.

Mõni paaditäis toodi kaldale vangidena, aga vangide võtmine lõpetati, kui üks venelaste paat laskis eestlased oma külje alla ja siis viskasid käsigranaadi omakaitselaste paati. Õnneks põrkas granaat vastu ühe eestlase käsivart ja sealt üle paadi serva vette, kus lõhkes.

Teine paaditäis venelasi laskis eestlased endile üsna ligi ja siis kerkis paadist üks mees kuulipildujaga ja tappis eestlaste paadis kaks rannaküla noort venda. Venelaste reetlik ebaausus maksis nende endi elud.

Oli vist viimne august, kui tuli käsk: kõikidel randa koguneda! Meid hakati paatidega randa üle viima. Seekord ei olnud mängus mitte neli paati, vaid mitmekümneid. Võeti appi ka paadid Neeme rannast. Vanadel kaluripaatidel andis kogu päeva vedada voori voori järele omapärast laadungit.

Pääsenud paigutati ranna lähedasse koolimajja ja ühte selle kõrvalhoonesse. Koolimaja aiast lahkumine keelati karmilt, aia taga vaatas meie poole igast suunast Saksa raskekuulipildujate üksus.

Sakslased ise aga olid sõbralikud poisid ja jutlesid meiega meeleldi oma seiklustest ja kuulates huviga meie omi. Tallinnas samal ajal kaaluti kas tunnistada meid sõjavangideks või kohelda kui tsiviilisikuid.

Meie hulgas aga hakkas sikkude eraldamine lammastest - otsiti hoolega kommuniste ja nende käsilasi. Välja nopiti terve hulk mehi, kelle kohta oli kahtlus, et nende „ninad on jahused punaste salvedest“.

Magamiseks olid meil lauad ja paljad põrandad. Osal meestel polnud üldse magamiseks kohta, need uitasid kogu öö niiskel murul. Seda tuli teha minulgi. Palitust olin ilma, samuti sallist. Panin käterätiku kaela ümber ja külma vaigistamiseks aina uitasin.

Järgmiseks ööks ronisin väiksema maja pööningule, panin pea liivahunnikusse ja uinusin. Pööning oli mehi täis kui kilukarp. Kui keegi tahtis välja minna, astus ta seejuures kindlasti mitme mehe pähe, kõhule või jäsemetele.

Uni maitses kõikidele magusamini kui mesi. Olime siiski pääsenud Venemaa-sõidust.

***

Eestiranna hukk

1941. aasta augustis taandus Punaarmee Wehrmachti eest ja valmistus Eestist evakueeruma.

Eestirand pandi transportima samal aastal Punaarmeese mobiliseerituid Kroonlinna. Laeval oli ligikaudu 3500 meest (mõnede allikate kohaselt isegi umbes 5000 meest), nende hulgas ligi 40 Eesti kõrgemat ohvitseri, kes olid arreteerimislainest kõrvale jäänud.

Konvoi väljus Tallinnast 24. augustil kell 10. Keri saare juures ründasid konvoid Saksa õhujõudude lennukid. Laev sai kaks pommitabamust, kuid tänu veekindlatele vaheseintele jäi veepinnale.

Tekkinud kaoses hüppas mitusada meest üle parda, enamik neist uppus. Laeva kapten Boris Nelke keeldus hoolimata punase politruki ähvardusest edasi sõitmast, vaid juhtis lekkiva laeva Prangli saare lähedusse madalikule.

2762 (teiste allikate kohaselt 2672) meest jõudis laevalt Pranglile. Väidetavalt olid punasõdurid üritanud laevalt saarele ujujaid algul ka tagasi merre ajada.

Suurema pundiga saarele jõudnud, võeti seal kolonel Arved Engmanni juhtimisel võim enda kätte. Kohapeal olevatelt vene sõjaväelastelt võeti ära relvad ning kõrge männi tippu heisati Eesti Vabariigi lipp.

Hiljem jõudsid pääsenud tagasi mandrile, mis oli juba Saksa võimu all.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised