Enne Teist maailmasõda oli Eesti rannakaitse korraldatud selliselt, et üldjuhtimine oli maajõududel ning toetavas rollis olid teised väeliigid. Merejõudude panus rannakaitsesse seisnes algselt Tallinna kaitsmises mere poolt ning selle ülesandega tegelesid rannikul ja saartel paiknevad merekindlused oma statsionaarsete suurtükipatareidega ning mobiilsema osa moodustas laevastik.
Eesti rannakaitse oli korraldatud kihiliselt – sisemise kihi moodustasid kaldal tegutsevad maaväe üksused, keskele jäid merekindlused ja miiniväljad ning välimise kihi moodustas sõjalaevastik. Lennuväe kaasatusel oleks lisandunud ka kõige välisem viies kiht. Olukorrateadlikkus oli tagatud läbi tõhusalt korraldatud meresidevõrgu, mille vaatluspostid olid paigutatud piki Soome lahe rannikut ja osalt ka saartele. Vaenlase laevastiku jälgimiseks tegid Eesti ja Soome luurajad tihedat koostööd. Rannakaitse kihiline ülesehitus on universaalne ja on olnud võrreldaval kujul kasutusel kõikides maades ning võib väita, et paljuräägitud Venemaa A2/AD Läänemerel pole põhimõtteliselt samuti midagi enamat kui kihiline rannakaitse kaasaegsete võimaluste ja vahenditega.
Kui ehitada üles rannakaitse, mis tugineb üksnes kaldal paiknevatel jõududel, siis väheneb seeläbi kihtide arv ning mis eriti oluline, ilma laevastikuta puudub sõjalisel riigikaitsel sõjapidamise seisukohal ebapiisav olukorrateadlikkus merelises keskkonnas toimuvast. See ei tähenda mitte üksnes eelhoiatuse lühenemist, vaid mõjutab samuti sihtmärgistamist.
Rannakaitse raketivõime näol ei ole tegemist odavama alternatiiviga laevastikule. Avalikele allikatele tuginedes selgub, et 2014. a Poola relvajõudude ja Norra tootja Kongsberg vahel sõlmitud ühe raketidivisjoni hanke kogumaksumus oli 1,3 miljardit Norra krooni (umbes 135 miljonit eurot). Võrreldes Poolaga on Eesti rannajoon kordades pikem, mistõttu meie oludes tuleks taolisi raketisüsteeme omada rohkem kui üks-kaks. Võrdluseks olgu toodud, et kolme Eesti miinijahtija eest maksti ligikaudu 51 miljonit eurot. Raketiüksus on rakendatav vaid sõjaolukorras, kuid tema ülalpidamiseks tuleb rahuajal teha kulutusi. Sõjalaeva ülalpidamiseks tuleb samuti kulutusi teha, kuid tema kasutusfunktsioonid nii rahu- kui sõjaajal on märkimisväärselt mitmekesisemad. Erinevate valikute tegemisel tekib paratamatult küsimus, kas on mõtet investeerida oma piiratud vahenditest sadu miljoneid relvasüsteemi (raketiüksus kaldal), mille edukas kasutamine eeldab esiteks paljudest sõjalistest võimetest koosneva kihilise organisatsiooni olemasolu ja mille kasutus on samas piiratud kitsalt sõjaolukorraga?
Üksnes kaldal tegutsevate jõududel põhineva rannakaitse korral tekivad probleemid kaitse välise kihi – laevastiku – puudumise tõttu. Miiniveeskajad vajavad kaitset, samuti on vaja merelist olukorrateadlikkust, kas ja kus liigub potentsiaalne meredessandiks valmistuv koondis. Kaldal paiknevad seireseadmed on küll olulised esmase merepildi loomisel, kuid tuvastamiseks peab ikkagi merel kohal viibima ja oma silmaga veenduma. Vastupidist saab väita üksnes keegi, kel puuduvad vastavad kogemused ja teadmised.
Laevastiku puudumine seab küsimärgi alla terve kaldalt teostatava rannakaitse põhise mõttekäigu. Merealade mineerimine on aeganõudev tegevus, mille edukus sõltub peamiselt kahest tegurist: üllatusest ja miinivälja tõhususest. Ilma laevastikuta kaitsevägi oleks alati vähemalt ühe sammu vastasest tagapool ja ei oleks õigeaegselt valmis mineerimiseks.
Võib mängida mõttega teatud merealade alalisest mineerimisest kriisiolukorras, kuid see nõuab märkimisväärseid täiendavaid investeeringuid nii meremiinidesse endisse, nende ladustamisele kui ka veeskamisvahenditesse. Selline stsenaarium oleks aga eriti ohtlik olukorras, kus eelnevalt on teadlikult loobutud miinitõrjevõimest. Tulenevalt rahvusvahelisest õigusest on riikidel küll täielik suveräänsus oma territooriumil, sh territoriaalvete üle ning vajadusel õigus neid ka mineerida, kuid samas on riikidel kohustus tagada laevadele vaba meresõidu õigus. Siinkohal on ühtlasi kohane meenutada, et mereala mineerinud riigil on pärast kohustus ka veesatud meremiinid kõrvaldada ehk vaja läheb miinitõrjevõimet. Rahvusvahelise õiguse sedavõrd jämeda rikkumisega satuks Eesti paariariikidega ühele pulgale. Kõikide võimearenduste juures jõuame varem või hiljem küsimuseni, kui palju on piisav ja mis see maksab? Minu laual on tänagi mitmeid pakkumisi ja hinnakirju, erinevatelt miinitootjatelt, suurusjärgud jäävad 50 000 ja 100 000 EUR/tükk vahele. Minu hinnangul ja tehtud arvutuste põhjal on usutava mineerimisvõime loomise alghind ca 50 milj. EUR, see ei sisalda aluseid mineerimiseks ja taristut.
Kuidas võiks olla korraldatud Eesti sõjaline kaitse merel
Võttes arvesse meie piiratud vahendeid ning vajadust ehitada üles võimalikult hästi mõtestatud sõjaline riigikaitseorganisatsioon, on minu kui mereväe ülema hinnangul vajalik leida riigisisene koosmeel ja mõistmine, et ilma mereliste võimete arendamiseta ei ole Eesti sõjaline riigikaitse terviklik. Tegemist ei ole mitte mereväe või kaitseväe, vaid riikliku tähtsusega küsimusega.
Eesti sõjalist kaitset merel tuleb käsitleda nii Eesti esmase iseseisva kui kollektiivkaitse vaates ühendoperatsioonina, kuid oma riigi kaitsel ei saa me jääda lootma üksnes liitlaste toetusele.
Arvestada tuleb sellega, et sündmuste arenemise tempo eeldab usutava iseseisva reaktsioonivõime olemasolu. Eesti peab meresõjaliste võimete arendamisel lähtuma mudelist, mille keskmes on tuumikvõimena miinisõjapidamine, mis omakorda koosneb kahest osast – miiniveeskamisvõimest ja miinitõrjevõimest. Miinisõjapidamisega tegelevate üksuste kaitsmiseks merel tuleb välja arendada teinegi, eelmist toetav põhivõime – pealveetõrje.
Tõhusat sõjalist kaitset merel ei saa üles ehitada üksnes kaldal paiknevatele sensoritele ja relvasüsteemidele, sest ilma alalise mereväelise kohaloluta ei saa rääkida ühegi meresõjalise võime eesmärgipärasest rakendamisest. Üksnes mitmekesiste sõjaliste võimetega, mille keskmes on laevastik, suudab Eesti tagada parima võimalu kaitse merelisest keskkonnast lähtuvate sõjaliste ohtude vastu. Kaitsetegevus peab olema üles ehitatud kihiliselt ning rannakaitses osaleksid vajadusel kõik väeliigid ja Kaitseliit. Laevade enesekaitseks tuleb toetavate võimetena arendada ka õhu- ja allveelaevatõrjet. Laevastik peab koosnema laevadest, mis oleksid suutelised tegutsema kõikjal Eesti merealal, sh Väinamerel.
On selge, et taoline põhimõtteline muutus Eesti riigikaitse korraldamisel nõuab eelkõige vajaduse mõistmist, seejärel ressursside eraldamist, ja lõpuks aega kõige selle elluviimiseks. Kõige olulisem saab samas olema täiendava inimressursi leidmine ja uute võimete täitmiseks ettevalmistamine. Isegi soovitu täitumisel piiratud mahus saab uusi võimeid hakata rakendama alles aastate pärast. Olgu siinkohal öeldud et Mereväe aastane eelarve on vahemikus 5-8% kaitse-eelarvest ja isikkooseisu rahuaegne suurus jääb 200 ja 300 inimese vahele.
Tahan lõpetada Eesti merejõudude ülema mereväekapten Valentin Grenzi sõnadega, kui ta kommenteeris 1930-ndate alguses kaitseväes käimasolnud debatti merekaitses laevade asendamist lennukitega: “Üks algtõdedest on see, et vana, tuntud relva ei asendata uue relvaga enne, kui uus relv suudab täita vana relva töö täies ulatuses. Maksimaalseid tulemusi võib riigikaitses saavutada ainult nende kahe relva otstarbekohase käsitamisega, mitte aga ühe relva asendamisega teisega.“ Need 85 aasta tagused mõtted on aktuaalsed ka tänapäeval – sõjalised võimed peavad teineteist vastastikku täiendama, mitte üksteist asendama.