Eesti mereväe ülem: selline on meie tänane kaitsevõime merel
Eestil on välja arendatud miinijahtimise võime ja oleme selles valdkonnas saavutanud kõrge taseme, mis on korduvalt leidnud tunnustamist meie liitlaste poolt. Kaptenleitnant Johan-Elias Seljamaa juhtis aastatel 2016-2017 NATO esimest alalist miinitõrjegruppi, olles seega esimene Eesti ohvitser, kes on üldse kunagi juhtinud NATO väestruktuuri kuuluvat väeüksust. Praegu juhib samas väeüksuses staabi tööd samuti üks Eesti ohvitser. Miinijahtimine oli ja on jätkuvalt üks neid sõjalisi võimeid, millega panustamist ühisesse väeloomesse meie liitlased küsivad ja ootavad.
Laiem avalikkus ei ole ilmselt teadlik mereväes juba eelmisel kümnendil alanud intellektuaalsest protsessist, mille käigus otsitakse lahendusi Eesti merelise riigikaitse tõhusaks korraldamiseks ja arendamiseks. Mul on hea meel tõdeda, et tänaseks on Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud mitu merelist riigikaitset käsitlevat magistritööd, samuti avaldavad mereväeohvitserid regulaarselt akadeemilisi uurimistöid ja kirjutisi Eesti ning välismaistes erialastes väljaannetes.
Tulevastele mereväeohvitseridele on erialaainete õpetamisel kasutusel kodumaiste autorite koostatud ja kodumaal trükivalgust näinud õpikud. Omaette tähiseks on 2016. aastal valminud strateegilise planeerimise valdkonna uuring „Eesti merejulgeolek“, mille koostamist juhtis dr Jaan Murumets Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskusest ning kuhu oli kaasatud ühtekokku 27 eksperti kolmest ministeeriumist ja neljast riigiasutusest. Uuring andis ülevaate Eesti merejulgeoleku hetkeseisust, analüüsis vajadusi ning seda kasutatakse alusinfona „Riigikaitse arengukava 2021-2030“ ettevalmistusel.
Mõtestades Eesti sõjalist kaitset merel
Möödunud aasta lõpul valmis kontseptsioon, milles võetakse kokku mereväe seisukohad Eesti sõjalisest kaitsest merelt lähtuvate ohtude tõrjumisel. Esimest korda taasiseseisvunud riigi ajaloos on töötatud välja argumenteeritud lähtealused, milline peab olema kaitseväe merelise komponendi panus Eesti sõjalisse kaitsesse.
Võrreldes teise maailmasõja eelse ajaga, mõjutab Eesti meresõjalist kaitset eelkõige poliitilise geograafia muutus ning tehnoloogia areng. Erinevalt teise maailmasõja eelsest perioodist, kui meresõjaline oht lähtus üksnes idast, on tänapäeval Kaliningradi oblastis baseeruv Balti laevastik võimeline tegutsema kõikjal Läänemerel. Strateegiliselt oluliseks piirkonnaks on Lääne-Eesti saared, mille tähtsust võib võrrelda Gotlandi, Ahvenamaa ja Bornholmi tähtsusega, ning millega kindlasti peab tegelema.
Sõjalised ohud Eesti merekeskkonnas on laevastiku- ja/või kaubandusblokaad, meredessandid ja ründesõjapidamine. Oma pika merepiiri ja rannajoone, majanduse ja sõjapidamise otsese sõltumisega meresõiduvabadusest on Eesti haavatav nii sõjalaevade kui kaubalaevade liikumise takistamisega. Seda meetodit on kasutanud Nõukogude Liit/Venemaa nii 1940. a Eesti, 2008. a Gruusia kui ka 2014. a Ukraina vastu nende riikide territooriumi annekteerimisel. Meredessante on ajalooliselt Eesti rannikule korduvalt sooritatud ning meredessandid vaenlase tagalasse olid Vabadussõja ajal koos laevastiku tuletoetusega kaks peamist toetuse liiki, mida Eesti merejõud maavägedele osutasid. Ründesõjapidamise eesmärgiks on maismaal asuvate sihtmärkide ründamine kas laevastiku suurtükitule või tiibrakettidega. Siia võib veel lisada mereväediplomaatia (ingl naval diplomacy) kui ühe rahvusvaheliste suhete survemeetodi.
Lisaks konventsionaalsele sõjalisele ohule eksisteerib merel ja merelt ka mittelineaarne oht. Sellise ohu sihtmärgid on peamiselt seotud majandusega: energia, merealused kaablid, sadamate taristu ja tarneahel.
Meresõjapidamise eesmärgiks on mereala valdamine (ingl sea control), mis on selline ajutine olukord, kus kellelgi on teatud merealal mingi ajavahemiku jooksul tegutsemisvabadus oma eesmärkide saavutamiseks nii veealuses, veepealses kui vee kohal paiknevas keskkonnas, vajaduse korral takistades selleks vastast. Mereala valdamine Läänemerel on liitlaste ühendoperatsiooni eesmärkide saavutamise eelduseks, võimaldades sõjalist ja mittesõjalist meretransporti.
Ükski Läänemere äärne väikeriik pole mereala valdamise saavutamiseks üksi suuteline. Seetõttu toetub Eesti vastavalt julgeolekupoliitika alustes sätestatule NATO kollektiivsetele võimetele, luues selleks vajalikud eeldused juba rahu ajal.
Piiratud ressurssidega väikeriigi kaitsevõime eesmärgiks merel on mereala valdamise takistamine (ingl sea denial), mis seisneb eelkõige endast oluliselt tugevamale vastasele asümmeetrilise kahju tekitamises. Mereala valdamise takistaja ei pea vastasega silmitsi seisma, vaid ta lööb ja kaob. Nii saab palju nõrgem jõud edukalt nurjata ülekaaluka vastase kavatsusi.
Niisiis on Eesti meresõjalise kaitse teoreetiliseks raamistikuks mereala valdamise takistamine oma vastutusalas ja eelduste loomine NATO-le mereala valdamise saavutamiseks Läänemerel ja selle saavutamise toetamine.
Eesti sõjaliseks kaitseks merel vajaminevad sõjalised võimed ehk sõjalise kaitse vajadused on pealveetõrje, miinisõjapidamine, allveelaevatõrje ja õhutõrje. Nimetatud võimetega saab vajadusel panustada õhutõrjesse nii seire kui kohakaitsega ning toetada maaväge laevastiku tuletoetuse ning meretranspordiga. Eesti sõjaliseks kaitseks merel vajaminevad võimalikud võimekandjad on suur sõjalaev, väike sõjalaev, kaldaraketipatarei, rannikuüksused, kaldaseirevõrk, juhtimiskeskus, väljaõppekeskus ja toetusbaas.
Peab rõhutama, et tegemist on ideaalse lahendusega, mille täismahus saavutamine omade vahenditega ei ole Eesti võimalusi silmas pidades reaalne. Siiski on vajalik välja tuua teoreetiline ideaal, sest vastasel korral puudub ülevaade, milliseid võimelünki me peame hilisema kaitseplaneerimise käigus asendama hakkama.
Rannakaitsest ilma laevastikuta
Viimasel ajal on üha sagedamini hakatud kõnelema rannakaitsest, kuid loetu põhjal jääb mulje, et selle all peetakse silmas üksnes kaldalt lähtuvat sõjapidamist. Märgilise tähendusega on ettepanek loobuda täielikult miinitõrjevõimest ning asendada see miiniveeskamise vastu välja. Rannakaitse ei piirdu siiski mitte üksnes raketipatareide ega meremiinidega, vaid kujutab endast Eesti oludes tõenäoliselt üht kõige enam erinevate osapoolte omavahelist koostööd ja ühispingutust nõudvat sõjapidamise valdkonda. Rannikuvööndis toimuv sõjapidamine tähendab kõikide sõjapidamise füüsiliste domeenide (maa, meri, õhk) kaasamist või siis vähemalt nendega arvestamist.
Enne Teist maailmasõda oli Eesti rannakaitse korraldatud selliselt, et üldjuhtimine oli maajõududel ning toetavas rollis olid teised väeliigid. Merejõudude panus rannakaitsesse seisnes algselt Tallinna kaitsmises mere poolt ning selle ülesandega tegelesid rannikul ja saartel paiknevad merekindlused oma statsionaarsete suurtükipatareidega ning mobiilsema osa moodustas laevastik.
Eesti rannakaitse oli korraldatud kihiliselt – sisemise kihi moodustasid kaldal tegutsevad maaväe üksused, keskele jäid merekindlused ja miiniväljad ning välimise kihi moodustas sõjalaevastik. Lennuväe kaasatusel oleks lisandunud ka kõige välisem viies kiht. Olukorrateadlikkus oli tagatud läbi tõhusalt korraldatud meresidevõrgu, mille vaatluspostid olid paigutatud piki Soome lahe rannikut ja osalt ka saartele. Vaenlase laevastiku jälgimiseks tegid Eesti ja Soome luurajad tihedat koostööd. Rannakaitse kihiline ülesehitus on universaalne ja on olnud võrreldaval kujul kasutusel kõikides maades ning võib väita, et paljuräägitud Venemaa A2/AD Läänemerel pole põhimõtteliselt samuti midagi enamat kui kihiline rannakaitse kaasaegsete võimaluste ja vahenditega.
Kui ehitada üles rannakaitse, mis tugineb üksnes kaldal paiknevatel jõududel, siis väheneb seeläbi kihtide arv ning mis eriti oluline, ilma laevastikuta puudub sõjalisel riigikaitsel sõjapidamise seisukohal ebapiisav olukorrateadlikkus merelises keskkonnas toimuvast. See ei tähenda mitte üksnes eelhoiatuse lühenemist, vaid mõjutab samuti sihtmärgistamist.
Rannakaitse raketivõime näol ei ole tegemist odavama alternatiiviga laevastikule. Avalikele allikatele tuginedes selgub, et 2014. a Poola relvajõudude ja Norra tootja Kongsberg vahel sõlmitud ühe raketidivisjoni hanke kogumaksumus oli 1,3 miljardit Norra krooni (umbes 135 miljonit eurot). Võrreldes Poolaga on Eesti rannajoon kordades pikem, mistõttu meie oludes tuleks taolisi raketisüsteeme omada rohkem kui üks-kaks. Võrdluseks olgu toodud, et kolme Eesti miinijahtija eest maksti ligikaudu 51 miljonit eurot. Raketiüksus on rakendatav vaid sõjaolukorras, kuid tema ülalpidamiseks tuleb rahuajal teha kulutusi. Sõjalaeva ülalpidamiseks tuleb samuti kulutusi teha, kuid tema kasutusfunktsioonid nii rahu- kui sõjaajal on märkimisväärselt mitmekesisemad. Erinevate valikute tegemisel tekib paratamatult küsimus, kas on mõtet investeerida oma piiratud vahenditest sadu miljoneid relvasüsteemi (raketiüksus kaldal), mille edukas kasutamine eeldab esiteks paljudest sõjalistest võimetest koosneva kihilise organisatsiooni olemasolu ja mille kasutus on samas piiratud kitsalt sõjaolukorraga?
Üksnes kaldal tegutsevate jõududel põhineva rannakaitse korral tekivad probleemid kaitse välise kihi – laevastiku – puudumise tõttu. Miiniveeskajad vajavad kaitset, samuti on vaja merelist olukorrateadlikkust, kas ja kus liigub potentsiaalne meredessandiks valmistuv koondis. Kaldal paiknevad seireseadmed on küll olulised esmase merepildi loomisel, kuid tuvastamiseks peab ikkagi merel kohal viibima ja oma silmaga veenduma. Vastupidist saab väita üksnes keegi, kel puuduvad vastavad kogemused ja teadmised.
Laevastiku puudumine seab küsimärgi alla terve kaldalt teostatava rannakaitse põhise mõttekäigu. Merealade mineerimine on aeganõudev tegevus, mille edukus sõltub peamiselt kahest tegurist: üllatusest ja miinivälja tõhususest. Ilma laevastikuta kaitsevägi oleks alati vähemalt ühe sammu vastasest tagapool ja ei oleks õigeaegselt valmis mineerimiseks.
Võib mängida mõttega teatud merealade alalisest mineerimisest kriisiolukorras, kuid see nõuab märkimisväärseid täiendavaid investeeringuid nii meremiinidesse endisse, nende ladustamisele kui ka veeskamisvahenditesse. Selline stsenaarium oleks aga eriti ohtlik olukorras, kus eelnevalt on teadlikult loobutud miinitõrjevõimest. Tulenevalt rahvusvahelisest õigusest on riikidel küll täielik suveräänsus oma territooriumil, sh territoriaalvete üle ning vajadusel õigus neid ka mineerida, kuid samas on riikidel kohustus tagada laevadele vaba meresõidu õigus. Siinkohal on ühtlasi kohane meenutada, et mereala mineerinud riigil on pärast kohustus ka veesatud meremiinid kõrvaldada ehk vaja läheb miinitõrjevõimet. Rahvusvahelise õiguse sedavõrd jämeda rikkumisega satuks Eesti paariariikidega ühele pulgale. Kõikide võimearenduste juures jõuame varem või hiljem küsimuseni, kui palju on piisav ja mis see maksab? Minu laual on tänagi mitmeid pakkumisi ja hinnakirju, erinevatelt miinitootjatelt, suurusjärgud jäävad 50 000 ja 100 000 EUR/tükk vahele. Minu hinnangul ja tehtud arvutuste põhjal on usutava mineerimisvõime loomise alghind ca 50 milj. EUR, see ei sisalda aluseid mineerimiseks ja taristut.
Kuidas võiks olla korraldatud Eesti sõjaline kaitse merel
Võttes arvesse meie piiratud vahendeid ning vajadust ehitada üles võimalikult hästi mõtestatud sõjaline riigikaitseorganisatsioon, on minu kui mereväe ülema hinnangul vajalik leida riigisisene koosmeel ja mõistmine, et ilma mereliste võimete arendamiseta ei ole Eesti sõjaline riigikaitse terviklik. Tegemist ei ole mitte mereväe või kaitseväe, vaid riikliku tähtsusega küsimusega.
Eesti sõjalist kaitset merel tuleb käsitleda nii Eesti esmase iseseisva kui kollektiivkaitse vaates ühendoperatsioonina, kuid oma riigi kaitsel ei saa me jääda lootma üksnes liitlaste toetusele.
Arvestada tuleb sellega, et sündmuste arenemise tempo eeldab usutava iseseisva reaktsioonivõime olemasolu. Eesti peab meresõjaliste võimete arendamisel lähtuma mudelist, mille keskmes on tuumikvõimena miinisõjapidamine, mis omakorda koosneb kahest osast – miiniveeskamisvõimest ja miinitõrjevõimest. Miinisõjapidamisega tegelevate üksuste kaitsmiseks merel tuleb välja arendada teinegi, eelmist toetav põhivõime – pealveetõrje.
Tõhusat sõjalist kaitset merel ei saa üles ehitada üksnes kaldal paiknevatele sensoritele ja relvasüsteemidele, sest ilma alalise mereväelise kohaloluta ei saa rääkida ühegi meresõjalise võime eesmärgipärasest rakendamisest. Üksnes mitmekesiste sõjaliste võimetega, mille keskmes on laevastik, suudab Eesti tagada parima võimalu kaitse merelisest keskkonnast lähtuvate sõjaliste ohtude vastu. Kaitsetegevus peab olema üles ehitatud kihiliselt ning rannakaitses osaleksid vajadusel kõik väeliigid ja Kaitseliit. Laevade enesekaitseks tuleb toetavate võimetena arendada ka õhu- ja allveelaevatõrjet. Laevastik peab koosnema laevadest, mis oleksid suutelised tegutsema kõikjal Eesti merealal, sh Väinamerel.
On selge, et taoline põhimõtteline muutus Eesti riigikaitse korraldamisel nõuab eelkõige vajaduse mõistmist, seejärel ressursside eraldamist, ja lõpuks aega kõige selle elluviimiseks. Kõige olulisem saab samas olema täiendava inimressursi leidmine ja uute võimete täitmiseks ettevalmistamine. Isegi soovitu täitumisel piiratud mahus saab uusi võimeid hakata rakendama alles aastate pärast. Olgu siinkohal öeldud et Mereväe aastane eelarve on vahemikus 5-8% kaitse-eelarvest ja isikkooseisu rahuaegne suurus jääb 200 ja 300 inimese vahele.
Tahan lõpetada Eesti merejõudude ülema mereväekapten Valentin Grenzi sõnadega, kui ta kommenteeris 1930-ndate alguses kaitseväes käimasolnud debatti merekaitses laevade asendamist lennukitega: “Üks algtõdedest on see, et vana, tuntud relva ei asendata uue relvaga enne, kui uus relv suudab täita vana relva töö täies ulatuses. Maksimaalseid tulemusi võib riigikaitses saavutada ainult nende kahe relva otstarbekohase käsitamisega, mitte aga ühe relva asendamisega teisega.“ Need 85 aasta tagused mõtted on aktuaalsed ka tänapäeval – sõjalised võimed peavad teineteist vastastikku täiendama, mitte üksteist asendama.
