Siin üks vaade tema isikule, kuigi kahtlematult oleks võimalik mehest palju hullemaid lugusid leida.

Kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann (1893-1945, ka Lietzmann) oli Saksa okupatsiooni aegne kõrgeim ametnik Eestis.

Rootslane Carl Axel Mothander (1886-1965) osales Rootsi vabatahtlike juhina Eesti vabadussõjas ja käis Rootsi ametliku delegatsiooni liikmena Eestis ka Teise maailmasõja ajal.

Katkendid raamatust: Carl Mothander „Rootsi kuninga valge laev. Riskantne mäng rannarootslaste pärast,“ rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär.
Raamatusari „Eesti mälu“, Eesti Päevaleht 2011:

- - -

Meie esimene visiit kindralkomissar Litzmannile Kadrioru lossi kestis
veidi üle paari tunni. Pakuti väga hästi valmistatud kahekäigulist einet
paari võileivaga ja klaasitäie veiniga, mis oli valmis valatuna taldriku kõrvale
pandud. Järgnes kohv koos juurdekuuluvaga. Räägiti, et kindralkomissari
pidulaud olevat alati spartalik ja et ta heameelega rõhutavat „väliolukorda”.
Istusime lauas umbes kahekümnekesi ja külalisteks paistsid
peale meie, rootslaste, olevat Eesti kindralkomissariaadi ametite ülemad
ja teised juhtivad tegelased.

Kindralkomissar Karl Litzmann, kes sai järgmisel aastal viiekümneseks,
oli vana ratsaväelane, kuulsa Esimese maailmasõja aegse kindrali
Litzmanni poeg – pimestava salongikultuuriga sihvakas elegantne kaardiväelase
tüüpi mees. Ta kõneles sundimatult ja oskas võõrustajana oma
külalistele poetada kõlavaid väikseid armastusväärsusi. Kes oli Eestimaa
tsiviiljuhiga vaid korraks kohtunud, sellel võis temast kergesti jääda vale
ettekujutus. Tema kitsas pikk nägu suure terava kongus ninaga ja enamasti
naeratava ilmega, pajatslikult lühike vahemaa ninaotsa ja lõua vahel ning
pisut liiga rõhutatud, naiselik „salongi-saksa keel” võis jätta mulje keskealisest
elumehest, kellel pole muid huve peale seltskondlike. Aga korduvatel
kokkusaamistel hakkasid märkama, et see dändilik mees oli tõsine,
südametunnistusega, vastutustundeline ja heasüdamlik töömesilane, kes
püüdis muuta inimeste elu nii talutavaks kui võimalik. Poliitilises mõttes
mõjus ta korrektse ametnikuna, kes täidab ülemuste käske, kuid kellel
puudub vähimgi poliitiline kirg ja kes on ehk koguni „usuleige”.

Proua Litzmann oli pealtnäha oma elegantse mehe täielik vastand, nii
kuju kui ka näo poolest lihtsat pereema tüüpi. Abikaasade erinevus oli nii
silmatorkav, et tekkis küsimus, mis omadused naises pidid seda elegantset
ratsaväelast köitma. Niipalju kui ma kuulsin, ei pärinenud proua ei rikkast
ega auväärsest suguvõsast. Midagi pidi selles naises olema, mis võõrale
varjatuks jäi. Hiljem sain võimaluse nautida perekonna külalislahkust
eraviisilisemas vormis ka koos oma abikaasaga. Üha enam süvenes mulje
abielust, mis oli isegi pärast kahekümneaastast kooselu veel väga harmooniline,
ja proua Litzmann tundus olevat oma mehe ametialase eluga väga
hästi kursis. Nende ainus laps, väike inetu murdeealine tüdruk, istus sageli
juures ja vaatas jutuajamist suurte intelligentsete silmadega pealt.
Külaliste hulgas kohtasin sel õhtul esimest korda meest, kellega mul
edaspidi palju tegemist tuli ja kelle elus ehk ka mina veelgi mingit rolli
mängin, aga sellest räägin ma hiljem. Väga sihvakas pikk mees, veidi üle
kolmekümne. Kummaliselt lapselik nägu suurte õunpunaste põskedega ja
monokliga paremas silmas. Ta istus minu paremal käel ja tema lauakaardil
seisis ainult „Doktor Martin Sandberger”. Rohkem ma tollal temast
veel ei teadnud. Leidsin ta olevat väga meeldiva, sest ta ei rääkinud poliitikast,
ei mõnitanud eestirootslasi ega ilkunud Rootsi neutraliteedi üle.
Ta tundus olevat kodus nii ajaloos kui ka kirjanduses ja tegi peagi päris
spetsialisti kombel juttu August Strindbergist. Kuna mul oli kirjanikust
rääkida mõningaid põgusaid isiklikke mälestusi, sattus ta sellest vaimustusse
ja küsis, kas ma ei tahaks neid lühidalt kirja panna. Ta kogus nimelt
strindbergiana’t.

- - -

Juba esimesel külaskäigul Saksa okupatsiooni all olevasse Eestisse jäi
mulle mulje, et sealsed võimumehed – vähemalt otsustavatel juhtpositsioonidel
– olid enamjaolt justkui eraldi välja valitult kenad inimesed.
Need, kes teevad maha neid mehi, keda mul oli juhust tundma õppida
nii isiklikult kui ka elanikkonna kaudu, ei tea, millest nad räägivad. Et
olud Saksa aja lõpu poole halvenesid, ei sõltunud nende tahtest ja vabast
tegevusest.

Selle kummalise olukorra põhjustasid Hasselblatt ja teised samalaadsete
vaadetega baltisakslased, kes soovisid Baltikumist ja eriti Eestist luua
väikese maailma, mis tõendaks, et okupeeritud maadel nii halva kuulsusega
Saksa haldusaparaadis leidub ka mehi, kel on süda rinnus.
Nappide, aga väga tulusate tundide jooksul meie esimesel vastuvõtul
lossis võisime täheldada, et toon ja vaim olid tõesti kultiveeritud ja ei
esinenud midagi niisugust, mis oleks andnud märku, et viibime natslike
„üliinimeste” ja terroristide seltskonnas.

Lossis kohtasin veel üht vana tuttavat. Kui istusin proua Litzmanniga
vesteldes ühes salongis kohvilauas, tundus sealne suur vaip kuidagi kummaliselt
tuttav. Seda ta oligi, vaip oli kunagi kuulunud meie Toompea
kodule ja olnud nende asjade hulgas, mis Eesti valitsus vanadelt baltisaksa
perekondadelt kokku laenas, et 1929. aastal Kadrioru lossi kuningas Gustaf
V riigivisiidi puhuks väärikalt sisustada. Kui loss hiljem riigipea residentsiks
ümber korraldati, kuulus meie vana vaip sisustuse hulka, mis ära
osteti.

Kui väljendasin proua Litzmannile oma hämmastust, et enamlased
olid jätnud lossi esindusliku sisustuse täiesti puutumata, rääkis ta, et selle
eest tulevat tänada paari resoluutset koristajat. Eesti punase valitsuse juht,
revolutsiooniline romantik, arst ja luuletaja Vares-Barbarus oli lahkunud
tema käsutuses olnud lossist päev enne sakslaste tulekut. Paar tundi enne
Vene laevade sadamast lahkumist oli saabunud autodega hulk inimesi, kes
tahtsid uhkemad ja väärtuslikumad esemed kaasa võtta. Siis olid vaprad
vanad koristajad, kes veel leinasid oma head riigiisa Konstantin Pätsi, teinud
valju sõjakisa ja tormanud oma pikkade luudadega raevukale rünnakule
röövlite vastu, nii et nood kohkunult tagasi tõmbusid. Vastupidiselt
enamikule punastele komissaridele oli dr. Vares kui kultuuriinimene lossi
kaunist sisustusest lugu pidanud.

- - -

Juba minu tegevuse alguses toimus ärevust tekitav personalivahetus:
Eesti SD juht Martin Sandberger viidi mujale üle. Kindralkomissariaadis
sosistati, nagu oleks talle pahaks pandud, et ta oli olnud oma ametis liiga
iseseisev, täitnud loiult SS-i kõrgematelt instantsidelt tulevaid karme korraldusi
ja üleüldse liikunud avalikus elus vabamalt, kui sobis kõrgele julgeolekutegelasele,
kes oleks pidanud püsima oma elevandiluutornis. Sandbergerit
võis tavaline inimene tänaval kõnetada, ta oli alati valmis käituma
nii hoolivalt kui võimalik. Ma ise olin korduvalt tema poole pöördunud,
kui olin saanud Stockholmist ülesande kinnipeetute eest välja astuda.
Asjaomase isiku muret uuriti kiiresti ja põhjalikult ning kui Sandbergeril
oli mingigi võimalus, siis tegutses ta meie kohtunike vana hea tava kohaselt,
et kaheldavate juhtumite puhul tuleb inimene mõista pigem õigeks
kui süüdi. Kogu oma Eestis viibimise aja jooksul ei kuulnud ma Sandbergeri
isiku kohta mitte midagi ebasoodsat, mis peaks ühe julgeolekupealiku
puhul olema üsna tähelepanuväärne.

Martin Sandberger oli tollal veidi üle kolmekümne aasta vana. Varajases
nooruses oli ta olnud Hitleri uue õpetuse andunud pooldaja ja lasknud
end patriootilises vaimustuses kaasa tõmmata. Aga küllalt pea olid noore
idealisti silmad Hitleri võimu tegelikkuse ees avanenud. Kasvanud üles
vagas pastorikodus, oli ta aastatega jõudnud sisemisse opositsiooni Kolmanda
Riigi vägivallamentaliteediga, mille fraaside õõnsust ta oli hakanud
läbi nägema ja mille kogu vaim kujunes tulisele patrioodile raskeks
pettumuseks. Teenistusest lahkumise võimalust Himmleri SS-is ei eksisteerinud.
Naine ja lapsed olid Saksamaal pantvangis, et tagada pereisa
ustavust okupeeritud maades. Martin Sandberger püüdis ajada asju õiglaselt,
niipalju kui ta seda oma ametialal suutis, takistades või leevendades
kõrgemalt poolt antud terrorikäske. Kuna Sandberger käis sageli ametireisidel
ja oli oma Tallinna-perioodidel alati tööga üle koormatud, oli tihtipeale
raske kiiresti tema jutule pääseda. Et vastutulekut ilmutada, oli tal
kombeks sageli mind oma koju õhtusöögile kutsuda ning kohvi ja sigari
juures täies rahus mulle tähelepanu pühendada. Kui minu probleemid
olid lahendatud, muutus ta eraisikuks, kes paistis teatud määral hindavat
vestlust välismaalasega teenistusest väljapoole jäävate huvialade teemadel.

Jutuajamine temaga andis tunnistust terasest intellektist, inimestetundmisest,
inimlikust mõistvusest ja omajagu satiirilisest huumorimeelest. Tema
silmaring oli lai ja huvid kultuurilised. Kergest vestlustoonist kumas läbi
mõningane disharmoonia politseiniku ja inimese vahel ning mulle sai selgeks,
et ta soovis oma igapäevatööst eemalduda. Ta suhtus oma maailma
kuidagi külmalt ja illusioonideta, see oli igatsus pehmema kliima järele.
Ma mõistsin väga hästi, et natslikust unenäost ärkamine oli sundinud selle
intelligentse ja humaanse mehe kalduma samasse leeri, kust ma olin leidnud
Kleisti, Windeckeri ja teised. Tal oli loomus, mis söandas võtta suuri
riske, ja talitsetud meeleheide tema olekus muutis mõistetavaks, miks
meie eestirootsi poliitika äratas temas poolehoidu. SD ülemana oli ta Eestis
väga mõjukas mees ja käitus meie püüdluste kaitseinglina.

Ei tema teenistusajal Eestis ega hiljem ei olnud ma kunagi kogenud
midagi, mis oleks läinud vastuollu minu muljega Martin Sandbergerist kui
džentelmenist. Seda piinlikum oli minu üllatus, kui Rootsi raadio aprillis
1948 teatas, et kolmeteistkümne kõrgema SD funktsionääri hulgas, kelle
Ameerika sõjakohus oli Nürnbergis poomise läbi surma mõistetud, oli ka
dr. Martin Sandberger.

Võtsin kohe ühendust tema advokaadiga, et teada saada, milles pidi
seisnema tema kuritegu. Advokaat vastas, et Sandberger oli süüdi mõistetud
„inimsusvastastes kuritegudes” Eestis tegutsemise ajal. Maadest, kus
ta hiljem oli teeninud, ei olnud mingeid kaebusi tulnud.

Niisugused elajalikud kuriteod ei vastanud pildile, mis mina olin sellest
mehest saanud. Eestis ei olnud ta kunagi silma paistnud mingi terrorimehena.
Et kohtuotsus oli formaalselt õiglane, niivõrd kui kohus oli suutnud
otsustada talle esitatud protsessimaterjali põhjal, selles ei saa kahelda. Aga
pärast krahhi kaost, milles olid kaduma läinud nii dokumendid kui ka
tunnistajad, pidi ju kaitse positsioon sageli olema süüdistaja omaga võrreldes
palju nõrgem. Martin Sandbergeri puhul tundsin ma sügavat veendumust,
et just nii oli see olnudki.

Sajast süüalusest SD ohvitserist tabagu üheksakümmend üheksat
õiglane karistus, aga mis puudutab sajandat, siis ei võinud ma istuda ja
oodata, et ta saadetaks jäledasse poomissurma, mida on nii üksikasjaliselt
kirjeldatud kõige kõrgemate natsijuhtide Nürnbergi protsessi ajal. Tahtsin
vähemalt proovida esile tuua seda head ja positiivset, mida võis öelda
endise Eesti SD ülema kohta.

Kui mul oli õnnestunud saada ühendust Ameerika sõjalise kuberneriga
Saksamaal, kindral Lucius Clayga, kellel oli armuandmisõigus, teatas
too, et armuandmispalve Rootsist võetaks tõsisele kaalumisele. Armuandmise
taotlemiseks anti kaks kuud aega.

Rootslased ja Rootsis elavad eesti pagulased, kes kõik olid Sandbergerit
tema Eestis teenimise ajal tundma õppinud, koostasid üheskoos
dokumendi, milles pöördusid kindral Clay poole palvega vabastada
süüdimõistetu surmanuhtlusest. Allakirjutanute seas paistis silma Eesti
õigeusu kiriku pea, auväärne vana metropoliit Aleksander, kes tõendas,
et Sandberger oli alati hoidnud kaitsvat kätt kirikliku tegevuse kohal ja
metropoliidi arvates alati esinenud humaanse ja kultuurse inimesena.

Umbes samamoodi väljendas end endine Tallinna rootsi koguduse pastor
Ivar Pöhl. Kammerhärra Dickson, minu kolleeg kahes Eesti-delegatsioonis,
igas olukorras sirgeselgne ja iseseisev mees, kes kunagi ei varja
oma veendumusi, ei kõhelnud samuti oma toetust andmast. Mina omalt
poolt lisasin Sandbergeri julgelt dokumenteeritud huvi eestirootslaste asja
vastu, tema vastutustundlikkuse iga süüdistuse uurimisel ja kalduvuse
pigem õigeks kui süüdi mõista. Peale selle tuli armuandmispalve ka Sandbergeri
perekonnalt ja veel mujaltki. See viis väga põhjaliku tunnistajate
ärakuulamiseni Ameerika sõjakohtu ees ja asetas väidetava „summaarse
hukkamise” oluliselt teise valgusse.

Protokolli järgi otsustades oli kohtu esimehel raske ette kujutada
neid erilisi olusid, mis valitsesid Eestis Saksa okupatsiooni alguses.
Nüüd tuli päevavalgele verine omakohus, mida harrastati Eestis lühikesel
ajavahemikul Vene vägede taganemise ja sakslaste edasitungi vahel.
Metsavennad, kes Vene okupatsiooni ajal olid läinud „põranda alla”,
olid oma peidukohtadest pidevalt jälginud enamlaste veretöid külades.
Ajendatuna hõõguvast vihast vene ja eesti enamlaste vastu olid metsavennad
saatnud oma öiseid patrulle kätte maksma selle eest, mis oli
tabanud nende lähedasi ja sõpru. Metsavennad olid käinud otse taganevate
venelaste kannul ja teinud oma piinajatega lühikese lõpparve.

Niisugune käitumine ei ole ju sugugi sümpaatne, aga inimlikult väga
mõistetav. Mis on kuritegu ja mis karistus – jah, see sõltub küllap alati
sellest, kummal pool rindejoont seistakse. Selgus, et ka selle omakohtu
ohvrid oli loetud nende mõnesaja inimese hulka, kelle surma Sandbergerile
süüks pandi, ehkki tema politseiorganid polnud sel ajal veel
tegevusse asunudki. Terves Eestis räägiti minu sealviibimise aja jooksul
tunnustavalt Sandbergeri kiirest ja resoluutsest tegutsemisest omakohtu
lõpetamiseks.

Nende „mõnesaja süütu” hulka olid arvestatud ka need kategooriad,
keda iga sõda pidav võim tavaliselt hukata laseb, kõnealusel juhul eesti
kommunistid, kes olid õpetatud Venemaal spioonideks ja propagandistideks
ja langevarjudega Eestisse sokutatud. Kohtu ees selgus veel ühtteist
muudki, mida ma teatud persoonide julgeoleku huvides ei soovi
mainida.

Isikud, kes olid külastanud Sandbergerit Landsbergi vanglas kitsas
pimedas surmamõistetu kambris, on andnud temast haaravaid kirjeldusi.
Surmamõistetu punane kuub seljas, on ta vaikne, hingestatud, naeratab
sõbralikult, ei lausu ainsatki sõna oma olukorra kohta. Tema huvi puudutab
ainult abikaasat ja lapsi, nende elu ooteajal ja nende tulevikku. Ei mingit
kibedust, ei mingeid süüdistusi. Inimene, kes on teinud eluga lõpparve
ja leidnud rahu. Mees ilma kartuseta, kindel oma süütuses.

Sandbergeri juhtum on praegusel hetkel veel lõpuni käsitlemata.*
Pärast Saksamaa kokkuvarisemist on kindlasti paljud süütud koos süüdlastega
kannatama pidanud. Natsirežiimi hirmutegude surve all pole
olnud võimalik seda vältida. Aga Martin Sandberger on väärt paremat
saatust kui köis.

Martin Sandbergeri ootamatu üleviimine Eestist hilissügisel 1943 oli
tuntav tagasilöök. Politseiohvitser, kellega mul pärast teda tuli tegemist
teha, kultiveeritud noorhärra nimega Kortkampf, endine raamatupoe
müüja, oli nähtavasti oma eelkäija poolt töödeldud ja osutus üldjoontes
üpris kenaks inimeseks. Nii nagu paljud juhtpositsioonidel Saksa funktsionäärid
Eestis oli temagi välja valitud mõttega, et just Eestis saavutada
mõningane kontrast ülejäänud okupeeritud piirkondadega. Aga kahjuks
polnud ta vaimselt Sandbergeri tasemel, vaid natuke liiga väiklane ja
ülearu kartlik ülemate ees. Kindralkomissar oli küll andnud just minule
ülesande teha eestirootslaste hulgast valik, aga julgeolekuteenistuse ülimusliku
seisundi tõttu kõikide omavalitsusorganite suhtes oli SD-l iga
väljasõiduloa puhul vetoõigus, nii et ilma Kortkampfi allkirjata ei saanud
keegi maalt lahkuda. Kindlasti ei soovinud ta tüli tekitada, aga tema iseloomuomaduste
tõttu olid kõik inimeste valimist puudutavad koosolekud,
kus peale kindralkomissari meeste, Peterseni ja Taube, istusid ümarlauas
ka Kortkampf või tema asetäitja, ülimalt aeganõudvad ja paljudel põhjustel
närvekulutavad. Kortkampfi asetäitja oli vastupidiselt temale endale
sageli lausa pahatahtlikult meelestatud. Mees oli eestlane ja tema nimi oli
Silvester. Ta oli suurem Hitleri-mees kui mõnigi saksa sünnipäraga riigiametnik,
keda ma olin Eestis kohanud, Quislingi-tüüp, kes enamasti tegi,
mis suutis, et takistada ja asjaomaste Saksa isikute ees maha laita inimeste
maalt välja laskmist, ning agiteeris fanaatiliselt karmimate abinõude poolt
kõikvõimalike kommunistide kohtlemisel.

Siiamaani olin ma suutnud tööga toime tulla üksi, oma „taskukontori”
abiga. Nüüd pidin soetama mõne kaastöölise ja lahendama kontoriprobleemi,
mis tol ajal oli Tallinnas tülikam kui praeguses Stockholmis. Seejuures
oli mul palju tuge oma abikaasast, kes leidis kõrgete omavalitsuse
isandate hulgast sugulase, kes oli Tallinna ja selle ümbruse asehaldur. See
oli baltisakslane nimega Walther, jurist, kes pärines tuntud vanast balti
pastorisuguvõsast. Tänu Waltheri sekkumisele võisin Vabaduse platsil
hotellis „Palace” tasuta kasutada mõnda tuba, mis olid tema käsutuses
läbireisivate riigiametnike tarvis. Oli ülimalt üllatav, et võisin juba järgmisel
päeval sisse kolida, aga et ma sellel telefoninäljas maal sain ühtlasi ka
oma telefoni, oli lausa ime. Nii „suur sugulane” oli mitmes mõttes kasulik,
eriti kuna paar eestirootslaste saart kuulusid asehalduri haldusalasse ja ta
ise oli heasüdamlik mees, kes iial ei lükanud tagasi ühtki minu abikaasa
ega minu palvet, kui asi puudutas abi hankimist mitmesugustele pealinnas
hädas olevatele inimestele.

Loomulikult on paljud Saksa Eesti omavalitsuse mehed pidanud
jagama põrmupaisatud natsifunktsionääride saatust, et süütu peab kannatama
koos süüdlastega. Kodus Stockholmis olen sageli pidanud kuulma
juttu, et need isandad olid mõistagi samast puust nagu kõik Hitleri riigi
hirmuvalitsejad. Seltskonnaelus olen pidanud kuulma loenguid, et on
mõeldamatu, et üks natsifunktsionäär ja eriti SS-lane võiks ilmutada
mingeid loomulikke inimlikke ja meeldivaid jooni. Saast on saast. Kuna
mul eestirootslaste heaks töötades tuli okupatsiooniaastatel tegemist teha
enamiku Saksa tsiviil- ja sõjaväejuhtidega Eestis ja mõnega neist suhelda
üsna elavalt, siis võiks ehk ühele või teisele kaasmaalasele huvi pakkuda
ka minu vaade neile kui Saksa riigi teenritele ja inimestele. Kui ma ei oleks
kohanud häid omadusi juba nende üsna kõrgete isandate puhul, keda ma
siiani olen kirjeldanud, ei oleks mul iial tekkinud võimalust siin seda lugu
kirjutada.

Olen sageli mõelnud, kuidas mees nagu asehaldur Walther, kes kunagi
ei hoidnud vaka all oma arvamust riigi kõrgema juhtkonna ja selle vaimu
kohta, mis riigis oli välja kujunenud, võis elusa ja tervena oma kohal
istuda. Tõsi küll, okupatsiooniaja lõpu poole sai saatus ka tema kätte ja
ta kadus. Ta ei olnud mitte ainult üleüldiselt kena ja heatahtlik mees, vaid
tema ütlemiste järgi otsustades pidi ta ka Hitleri riigi paljude ilmingute
vastu vastikust tundma. Ükskord, kui tema perekond talle Tallinna külla
tuli – naine ja seitsmeaastane poeg –, istusin tema kodus ja nägin seda väikest
perekonda. Kui tema elus ei oleks olnud naist ja last, siis ma ei kahtle,
et asehaldur oleks kadunud üle piiri ja võib-olla mõnel meeleheitehetkel
omaenda saatusele vilistanud. Aga kuna naine ja laps olid pantvangiks,
oli see pealtnäha rõõmsameelne naljahammas oma saatuse ohver nagu
nii paljud teisedki. Omaenda eluga oleks ta ehk riskinud, aga mitte nende
kahe eluga. Suured despoodid seovad oma sulaseid kõige tugevama ahelaga:
väikese õngekonksuga südames.

Kõigekõrgemasse suhtus asehaldur väga kriitiliselt. Räägiti tema seni
kõige kangemast sõnast, mis ta oli öelnud ühel peoõhtul kindralkomissariaadi
klubis. Seal oli tema, kes ta iial klaasi ei sülitanud, hüüdnud:
„Muidugi läheme omadega kõige otsemat teed põrgusse, hullumeelsega
eesotsas!”

Julgeolekupealik Sandberger, kes oli samuti kohal, oli tasakesi välja hiilinud
ja lahkudes sosistanud Petersenile, poliitilise osakonna ülemale:
„Ma lasen parem jalga, enne kui Walther endal päriselt pea otsast
räägib.”

Minu arvates valgustab see väike anekdoot päris hästi Eesti Saksa omavalitsuse
härrade hulgas valitsenud vaimu. Formaalselt täideti oma kohust
nii korralikult ja inimlikult, kui olud lubasid. Eraviisiliselt otsiti nii endale
kui ka isamaale sellest silmusest väljapääsu. Aga lõks oli kõvasti kinni ja
nõnda üritati olukorda võimalikult hästi ära kasutada. Et Waltheri piinatud
hing alkoholi mõju all kõik ahelad purustas, ei pannud mind imestama,
kui olin teda tundma õppinud, küll aga imestasin selle üle, et tal oli
ikka veel pea õlgadel. Nähtavasti ei leidunud keelekandjaid.

Üks teine tegelane Saksa okupatsiooniaparaadi härrade hulgas, ere värvilaik
sõjast kurnatud Tallinna hallis üksluisuses, oli sõjaväe majutusülem
major krahv Zietzewitz, eraelus Pommeri suurmaaomanik. Väikest kasvu,
kõhn ja kondine ratsaväelasetüüp vanemast aastakäigust, veidi artistlikult
lohakavõitu välimusega, kuid olemuselt tulvil vanaaegset patriarhaalset heasoovlikkust
ja pisut tujukalt despootlik, soovis ta muuta tema arust näruse
sõdurielu võimalikult talutavaks igaühele, kellega tal tegemist oli.