Daewoo K11 DAW – kas iga jalaväelase tulevikurelv? Pigem siiski mitte

 (8)

Daewoo K11 DAW – kas iga jalaväelase tulevikurelv? Pigem siiski mitte
K11 DAE on relv nagu ulmefilmist, aga selle suurus ja keerukus asetab tema kasutamismugavuse suure küsimärgi alla. korearms.egloos.com

Kas oleks hea idee konstrueerida jalaväelasele relv, mille eri raudadest saab vaenlase pihta täiesti erineva moonaga vaheldumisi tulistada? Kui vastane on kirbul, läheb käiku ühes salves olev 5,56 × 45 mm NATO tavamoon, kui ta aga varje taha peitub, võtavad tema väljasuitsetamise töö enda peale teises salves olevad 20 × 30 mm õhus lõhkevad eelprogrameeritavad granaadid. Geniaalne! Või siiski mitte …?

Ilmus ajakirjas Sõdur 2/2016

Sellise relva loomise võimalusi on püüdnud välja selgitada nii USA kui ka mitme teise maa, sealhulgas Lõuna-Korea relvakonstruktorid. Korealaste arendustöö tulemusena sündis S&T Daewoo K11 DAW ehk Dual-barrel Air-burst Weapon.

Korea arendajate laual olev multifunktsionaalne relv käib üsna sama jalga varasema ameeriklaste projektiga luua OICW (Objective Individual Combat Weapon), mis püüdis endas ühendada kaks relva: tavalist NATO 5.56 × 45 mm moona kasutava relvaraua kohal asub 20 × 30 mm granaate tulistav laskeseade. Sellised granaadid olid küll väiksemad kui laialt kasutamist leidnud 40 mm granaadid, kuid siiski piisavalt võimsad, et olla efektiivsed. Relva täpsuse suurendamiseks lisati sellele digitaalne sihtimissüsteem.

Seotud lood:

Ameeriklaste tellimusel kulutati OICW arendamisele sadu miljoneid dollareid ja projekt ületas korduvalt nii aja- kui ka eelarvelimiidid. Lõpuks OICW projekt peatati, kuid arenduse tulemusena sündinud prototüüpidest said relvakonstruktorite jaoks järgmiste samalaadsete projektide inspiratsiooniallikad.

Daewoo võtab käsile DAW projekti

Loe veel

Aastast 1981 tegutsev Daewoo Precision oli üks ameeriklaste ideest tuld võtnud relvastusetootjaid, kes kahte moona laskvat relvasüsteemi arendama asus. Tegu ei ole tundmatu firmaga, vaid tootjaga, kes on kuulsust kogunud automaatide K1 ja K2 ning kergekuulipilduja K3 valmistajana ja konstrueerinud varemgi hea disainiga usaldusväärseid relvi. Kuigi Daewoo Precisioni välja töötatud relvad näivad esmapilgul nii mõnegi olemasoleva tootega väga sarnased – näiteks nende kergekuulipilduja K3 näib vihjavat FN Minimi/M249-le – pole suuremat osa nende nimetatud kahe relva osadest võimalik omavahel vahetada. Daewoo on välja mõelnud oma relvade disaini jaoks unikaalsed lahendused, mis samas pole põrmugi vähem töökindlad. Sellest annab tunnistust fakt, et K3 on Lõuna-Korea armee üksuste üks põhilisi kergekuulipildujaid.

Daewoo poolt käima lükatud K-11 arendamine kõndis ameeriklaste OICW projekti jälgedes. 5.56 mm tavamoonale lisaks võimaldab K-11 välja tulistada ka 20 × 30 mm kaliibriga nii õhus kui ka sihtmärgiga kokkupuutel plahvatavaid granaate, mida sai programmeerida lõhkema müüride taha või hoonetesse varjunud vastaste kohal. Ühe sellise ründeautomaadi hind on hinnanguliselt 15 miljonit woni ehk 12 900 USA dollarit.

K11 DAW tehnilised andmed:
  • - kasutatav laskemoon ründeautomaadil 5.45 × 45 NATO, granaadiheitjal 20 × 30 B
  • - salve maht ründeautomaadil 30 padrunit, granaadiheitjal 5 granaati
  • - laadimata relva kaal 6,1 kg
  • - automaadi vintraua pikkus 310 mm, granaadiheitjal 405 mm
  • - sihtimisseadmed: infrapunasihik, laserkaugusemõõtja, digitaalse skaalaga optiline sihik

Korea relvaarendajad hooplesid, et K-11 oleks esimene selline kõrgtehnoloogiline ründerelv, millega jalaväeüksused varustatakse. Ametlikult esitleti uut imerelva esimest korda Abu Dhabi IDEX 2009 relvanäitusel 2009. aasta veebruaris. Tuledesäras stendil nägi relv välja nagu ahhetamapanev ese tulevikust, kuid millised olid vastukajad tema praktikas kasutamise järel? Korea kaitseväe memodest selgub, et paarkümmend sellist ründeautomaati leidsid kasutamist Afganistani konfliktis ja relvaga opereerimisel tekkis kaheksa eri tüüpi tõrget, millest paljud olid seotud lasersihikute ja teiste sihtimisseadmetega. Näiteks ei vedanud välja pimedas tulistamisel abistama pidanud kaugusemõõdikud või olid vigased lasersihikute läätsed. Kahel automaadil kiilus relvarauda kinni moon või tekkisid tõrked programmeeritavate sütikutega, viiel automaadil aga ei töötanud korralikult üksiklaskudega tulerežiimilt automaattule režiimile ümberlülitamine.

„Igasuguste eri tõrgetega relvade arv ületas 20%, see on lahinguolukorras täiesti lubamatu,“ kommenteeris selliseid nukraid tulemusi üks Korea kaitseministeeriumi ametnik.

Arendamine läks varemgi üle kivide ja kändude

Teated, et korealased arendavad K11-nimelist relva, hakkasid liikuma 2006. aastal. Relv anti aastal 2008 Korea relvajõududele testida ja aastaks 2010 sai Korea armeest esimene maailmas, kes asus oma jalaväeüksusi sellise uut tüüpi ründeautomaadiga varustama. Sama aasta mais tellisid ka Araabia Ühendemiraadid endale prooviks 40 relvast koosneva partii, makstes ühe K11 eest 14 000 USA dollarit, mis tegi kogu partii eest kokku veidi üle poole miljoni dollari.

Juba järgmise aasta märtsiks oli selge, et K11 disain vajab suuri muudatusi, sest koguni 15 praktikas kasutamist leidnud relva 39-st andsid tõrkeid või leidus neil muid ohtlikke kontruktsioonivigu. Laskmise ajal kippusid liikuma relvarauad, probleeme oli päästikusüsteemiga, lasersihiku läätsed läksid seespoolt uduseks ja tekkisid tõrked, kui relva püüti üksiklaskude režiimilt automaattule režiimile ümber lülitada. Lõuna-Korea relvatootjate sõnul õnnestus neil relva konstruktsiooni muutmise teel nimetatud vigadest vabaneda ja aastaks 2014 oli parandatud disainiga relvi toodetud 4000 tükki, mis kõik ka samal aastal armeele üle anti.

2014. aasta septembris peatas aga relva tootmise tõsine viga tulekontrollisüsteemis, kuid taas lubasid arendajad, et viga saab hiljemalt 2016. aasta lõpuks kõrvaldatud. Praegu võibki realvateatmikest lugeda, et „Daewoo K11 DAW arendamise staatus on advanced development“, mis võiks siis tähendada umbes seda, et relva arendamine on lõppjärgus, kuid see pole valmis.

Natuke K11 disainist ja ergonoomikast

K11 süsteem koosneb kolmest põhilisest komponendist – 5.56 mm automaadist, 20 × 30 mm granaadilaskeseadmest ja integreeritud laserkaugusemõõdikust koos laskemoona programmeeriva ja sütikuid aktiveeriva süsteemiga. Relva konstruktsioon on hästi läbi mõeldud ja päästikusüsteem paigaldatud mugavalt ja relva kasutaja jaoks intuitiivselt leitavale kohale.

Tuleümberseadur asetseb relva vasemal küljel enamike lääne relvadega sarnases standardses kohas ja on neljaasendiline, kuid ettevaatust! – asendite nimetused on korea keeles. Tulerežiime saab hõlpsalt pöidlaga muuta. Kuigi seaduri asukoht ja ka disain tunduvad harjumuspärased, ilmnesid siiski selged erinevused teistest relvadest, sest kella 9 olevale „safe“ asendile järgnevad kolm on unikaalsed. Liigutades seadurit vastupäeva kella 6 asendisse, töötab relv kolmelasuliste valangute režiimil. Testlaskmiste sooritajate sõnul on selliste valangute tagasilöök üsna kerge, mis võimaldas relva hõlpsalt terve valangu jooksul sihtmärgil hoida.

Nihutades seaduri kella 3 asendisse, on relv lülitatud režiimi, milles iga päästikuvajutusega tehakse üksiklask. Viies tuleümberseaduri kell 12 olevasse asendisse, aktiveerub 20 × 30 mm granaadilaskesüsteem ja sama päästikuga, mis võimaldab kasutada ka 5.56 mm moona, on nüüd võimalik välja lasta tagumises salves olevaid 20 mm granaate. Samaaegselt granaate ja 5.56 moona välja tulistada ei saa.

Tavamoona kasutamise vinnastushoob asub päästiku kohal päästikuga samal joonel relva vasakul küljel. Padrunikestad väljuvad relva paremal küljel olevast kestaheiteavast, kuhu on integreeritud padrunikestasuunaja, mis sarnaneb nii suuruselt kui ka kujult M4 automaadi padrunikestasuunajaga.

Granaadid annavad mitu võimalust

K-11 20 × 30 mm granaadilaskesüsteemi kasutab 405 mm pikkust vintrauda ja selle moon asub viis granaati mahutavas salves. Granaadiheitja laadimiseks sisestatakse granaatidega täidetud salv salvepessa ja tõmmatakse süsteemi vinnastushoob taha. Seejärel lükatakse vinnastushoob ette, mis suunab 20 mm moona salvest lukukotta. Selline laadimissüsteem on väga sarnane tavalise poltlukuga vintpüssiga. 20 × 30 mm moona tulistades on päästik kaheastmeline ja päästikukäik mõnevõrra pikk, mis on iseloomulik paljude bullpup-tüüpi relvadele, mis kasutavad tulistamiseks ülekandesüsteeme.


Bullpup ehk kuidas teha relv lühemaks ilma relvaraua pikkust vähendamata
K11 kasutab bullpup-tüüpi salveasetust. Bullpup märgib sellist relvakonstruktsiooni, kus salv asub päästikusüsteemist tagapool. Selline lahendus aitab relvaraua pikkuse samaks jätta, kuid lühendada relva mõõtmeid. Selline geniaalne disain säilitab relva tulejõu ja täpsuse, vähendades samas relva pikkust ja kaalu, mis teeb selle kaasaskandmise palju lihtsamaks ja mugavamaks.
Sõna bullpup päritolu ei ole täpselt teada. 1957. aastal kasutati seda näiteks õhukese salvega täpsusrelva kohta. Kuna tegu on äärmiselt huvitava lahendusega, püüab ajakiri Sõdur lähitulevikus bullpup-tüüpi relvi ja nende arendamise ajalugu pikema artikliga tutvustada.
Bullpup-tüüpi relvade huvitavamad esindajad on näiteks Belgi tootja FB Herstali valmistatud FN90, milles number 90 tähendab väljatöötamisaastat. FN90 kasutab 5.7 × 28 mm moona ja mille padrunisalv asub hoopis relva peal. Veel võiks nimetada brittide SA80 või austerlaste Steyr AUG, mille mõlema salves tava NATO 5.56 × 45 mm moon. Prantslased kasutavad senimaani oma kuulsat juba 1967. aastal disainitud FAMAS (Fusil d'Assaut de la Manufacture d'Armes de Saint-Étienne) bullpup püstolkuulipildujat.
Suurema kaliibriga bullpup-tüüpi relvi kasutavad näiteks ka USA ja teiste riikide snaiprid.

Granaate toodab K-11 jaoks tuntud Korea laskemoonatootja Poongsan, kelle PMC laskemoon on müügil ka USA-s. Lisaks õppemoonale, kus lõhkeaine puudub, on saadaval nelja eri tüüpi 20 mm granaate: taimeriga, viivitusaja järel õhus lõhkevad, sihtmärgi tabamisel lõhkevad ja High-Explosive (HE) lõhkepeaga granaadid. Lisaks kolmele põhiseadistusele on laskemoona sisse programmeeritud ka automaatse enesehävituse säte. Granaatide kasutamise eri sätteid saab programmeerida ja aktiveerida, kasutades selleks koos sihtimisseadmega kolme spetsiaalset nuppu, mis asetsevad kaugusemõõdiku nupu kõrval.

20 mm moona plahvatuse programmeerimiseks saab kasutada vasakpoolset ovaalset nuppu relva laesääre küljes. Nupul olev horisontaalne vagu aitab nuppu tabada ja tuvastada ka ilma sellele pilku pööramata. Kui tuleümberseadur on kella 12 suunas näitavas asendis, saab relva kasutaja vajutada programmeerimisnuppu, mille järel kuvatakse sihiku ülemises vasakus nurgas (praegu küll veel ainult koreakeelne) tekst, mis näitab, milline sütikurežiim parajasti valitud on.

Granaatide kõige tavalisem valik on „point detonation“, mille korral plahvatab moon sihtmärgiga kokkupuutel. Sütikurežiimi valik „point detonation-delay“ on mõeldud pehmete või õhukeste sihtmärkide läbistamiseks ja moona plahvatamiseks sihtmärgi sees või taga. Viimane „airburst“ säte lubab tulistajal programmeerida moona plahvatama mingil kindlal lennu hetkel. Selliste viivitusrežiimil välja tulistatud granaatide efekiivseks kasutamiseks võib laskja näiteks programmeerida 20 mm moona plahvatuse kaugusmõõdiku paika pandud punkti ees või taga.

Kaks vertikaalset nuppu relva eesmise käepideme juures lubavad plahvatuse toimumise punkti kaugust muuta ühemeetriste sammudega. Sel moel on laskjal võimalik näiteks määrata kaugus suletud ukseni ja plahvatuse punkti sobivalt muutes valida võimalus, et „point detonation-delay“ sättega moon läbistab ukse ja plahvatab mõned meetrid majas seespool.

Keerulisemaks muutub olukord aga siis, kui laskemoon küll programmeeritakse, aga seda ei tulistata 2 minuti jooksul välja. Sellisel juhul deaktiveerib granaat ennast ise, kuid relva kasutaja peab 5 minutit ootama, et moonas olev elektriline laeng täielikult kaoks ja seda oleks võimalik uuesti programmeerida. Ühelt poolt võib just see viis minutit lahinguolukorras osutuda kriitiliseks viivituseks, teiselt poolt on keeruline tagada, et stressirohkes lahingukontaktis suudab sõdur kindlasti kõiki selliseid ajaintervalle jälgida.

Kui granaadid tulistatakse või satuvad pehmesse sihtmärki nagu muda või liiv jne ja kohe ei detoneeru, aktiveerub granaadi sütikus olev automaatne turvalisusmehhanism ja moon õhib ennast kahe sekundi jooksul pärast täielikku peatumist, mis tagab, et lahinguväljale ei jää õhkimata granaate.

Ameerika OICW probleemid olid muuseas lõhkemise järel tekkinud fragmentide suurus ja nende hajumisraadius ehk teisiti öeldes olid 20 mm moona fragmendid liiga väiksed, et olla efektiivsed. Lisaks ei sisaldanud granaadid piisavalt lõhkeainet, et nende ümber tekiks efektiivne tappev raadius. Pealegi liikusid OICW relval „airburst“-sätet kasutades füüsikaseaduste tõttu suur osa granaadi fragmentidest vertikaalselt sihtmärgist eemale, muutes need ebaefektiivseteks. Just need kolm suuremat probleemi põhjustasidki Ameerika OICW programmi nurjumise. Seda, kas Poongsan on sellised probleemid Korea päritolu K11 20 mm moona valmistamisel lahendanud, ei ole veel teada.

Optika kui relva hing

Viimasena heidame põgusa pilgu K11 sihtimisseadmetele, mis on selle relva hing. Kui K11 DAW leiab rakendamist päevasel ajal, saab kasutada optilist sihikut, millele tekib digitaalne skaala. Pimedas saab kasutusele võtta infrapunasensoriga (IR) sihiku, laserkaugusemõõtja ja laskekeha ballistikat automaatselt hindava arvutisüsteemi, mis töötab patareitoitel.

Kuigi sihiku skaalal on sihtimiseks mitu punkti, on selle kõige tähtsam osa suunaga ülespoole olev V-kujuline kujund sihiku alumises keskmises osas. See on punkt, kuhu on suunatud kaugusemõõdik. Sihtimiseks on vaja asetada kujundi tipp sihtmärgile, aktiveerida kaugusemõõdik ja tekibki punane sihikujoonestik. Kaugusemõõdiku aktiveerimiseks vajutatakse nuppu, mis asub relva eesmise käepideme parema külje juures. Nupu külgedel asuvad kaks väikest serva võimaldavad selle tunnetamist ka ilma nuppu vaatamata.

Mida kokkuvõtteks K11 kohta öelda

Kas K11 võiks olla iga sõduri abimees tuleviku lahinguväljadel? Pigem siiski mitte. Samas ei saa võtta ka väga kategooriliselt eitavat seisukohta, sest kuigi K11 on oma 6,1 kg kaaluga üsna raske, võib sellise relva jaoks leiduda ka oma nišš, sest K11 DAW võimekus tulistada eelprogrammeeritavat moona varjunud vastaste pihta on taktikalises mõttes läbimurdeline lähenemine ja paneb ka vastased nuputama vastukäike oma kaitsepositsioonide rajamisel. Ka viivitusega plahvatama programmeeritud moona võimekus läbistada kergemaid varjeid ja kinnises ruumis initsieeruda võib leida laialdasemat kasutamist. Igal juhul tasub korea relvaarendajate ponnistustel silm peal hoida.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare