65 aastat tagasi: Catalina afäär - kui nõukogude õhuvägi kaks Rootsi lennukit alla tulistas
Algas see intsident 13. juunil 1952, kui rahvusvaheliste vete kohal vaatluslendu teinud Rootsi sõjaväelennuk Tp 79 (ümber ehitatud Douglas DC-3) koos kaheksa meeskonnaliikmega kadunuks jäi. 16. juunil ründas kaks nõukogude hävitajat aga seda lennukit otsimas olnud päästelennukit Tp 47 (Catalina lendav paat) ja laskis ka selle alla.
Catalinaaffären ehk siis Catalina afäär tõi kaasa, kuigi regionaalse tähendusega, tõsise kriisi külma sõja teravnenud õhustikus. NSV Liit tegi kõik võimaliku, et okupeeritud Balti riikide ja läänemaailma vahele läbimatut raudset eesriiet püstitada, Läänemeri ja selle õhuruum olid pideva sõjalise jõukatsumise tandriks.
Peaminister Tage Erlander kutsus ka oma jutule nõukogude suursaadiku Rodionovi ja esitas terava noodi, nõudes süüdlaste karistamist, ühtlasi ka seda, et NSV liidu saatkond lõpetaks spioneerimise Rootsi pinnal. NSV Liidu välisminister Andrei Võšinski vastas veidi hiljem teatega, et Rootsi päästelennuk olevat rikkunud NSV Liidu õhuruumi ja veel tulistanud nõukogude hävitajatele vastu. "Vene valitsus valetab" kuulutas ajaleht Dagens Nyheter.
Päästelennuk oli relvastamata, ehk tulevahetuse jutt oli tõesti vale. Küll oli üks päästelennukitest tõesti 13. juunil ka Hiiumaa kohale sattunud. Sellest piiririkkumisest kuuldi Moskvas aga alles Rootsi valitsuse vabandusega.
Tp 79 saatuse kohta valitses ebaselgus kuni aastani 2003, kui mõlema lennuki vrakid lõpuks merepõhjast üles leiti. Moskva eitas oma osa avalikkuse ees kuni NSV Liidu lõpuni välja. Kuid 1956. aastal oli peasekretär Nikita Hruštšov siiski allatulistamist Erlanderile eravestluses tunnistanud. 1991. aastal tunnistas kindral Fjodor Šinkarenko, et oli isiklikult andnud hävitajaile MiG-15bis ülesandeks Rootsi luurelennuki alla tulistada.
Rootsi lennuk, Douglas DC-3A-360 Skytrain, oli alates 1943. aastast olnud USA käsutuses, 1946. aastal müüdi aga eraomandusse ettevõttele Skandinaviska Aero AB (praegune SAS). Oli selge, et põhiliselt tegeles ta NSV Liidu sõjaväepositsioonide jälgimisega, aga siiski rahvusvaheliste vete kohal. Rootsi luurelennuk küll nähtavasti ei luuranud mitte maismaal olevate objektide, vaid nimelt Punalaevastiku manöövrite järele, mis just 13. juunil samuti rahvusvahelistes vetes toimusid. Tõendit, et ta nõukogude kontrollitud õhuruumi sisenenud oleks, igatahes ei ole. Ka päästelennukid Consolidated PBY-5 Catalina, mis kujutasid endast laevakerega vesilennukeid, on USA-s valmistatud.
Külma sõja ajal üritasid nii Rootsi kui Soome säilitada neutraliteeti, samas kui Taani, Norra ja Island liitusid NATO-ga. Soome oli küll omavahelise YYA-lepinguga sisuliselt Moskvast sõltuv riik, Rootsi tegi salaja koostööd lääneriikidega, eriti luuretegevuses. Britid heitsid ka luurajaid Balti riikide kohal alla, USA viskas agente lennukitelt C-47 või C-54 Lõuna-Eesti metsadesse ka veel 1954. aastal. Enne 1957. aastat, kui USA luurelennukid U-2 hakkasid kõrgelt üle NSV Liidu alade lendama, kasutatigi luureinfo kogumiseks väiksemaid lennukeid Skandinaaviast või Saksamaalt.
Tuleb küll arvestada, et USA ja Suurbritannia ei tunnustanud kunagi nõukogude võimu legitiimsust Balti riikides, Rootsi oli aga juba 1940-1941 järele andnud, sisuliselt okupatsiooni siin heaks kiites.
2003. aastal leidsid Anders Jallai ja Carl Douglas lõpuks DC-3 vraki merepõhjast üles, asukohaga 55 km Fårö saarest idas, ehk kindlalt Rootsi majandusvööndis. Segadust on küll külvanud fakt, et ilmnes, et koguni üheksa langevarju oli lennukist puudu, mis seaks küsimärgi alla ametliku versiooni kaheksast meeskonnaliikmest. Kuid segadust, mis valitses tabamuse saanud lennukis, on kõrvaltvaatajail tõesti võimatu isegi oletada. Hukkunuist nelja surnukehad on leitud, ülejäänud jäidki kadunuks.
