AJALUGU: Kui punavägi vallutas Krimmi, jäi Eesti Simferoopoli-konsul kadunuks

 (43)

Jutt on sündmustest aastal 1921, ehk pärast kolmandat Punavägede sissetungi Krimmi poolsaarele, kui Wrangelli väed olid sealt lahkunud, kohalik elanikkond jäi aga punase terrori alla. Ja Simferoopolis asunud Eesti Vabariigi konsulaat jäi uute võimude spioonimaaniale jalgu. Konsul Jaan Timse suri vanglas, Krimmi eestlased kaotasid aga võimaluse koju naasta.

Teda ei ole Eesti Biograafilises Leksikonis, ka mitte Eesti välisteenistuse Biograafilises leksikonis. Konsul Jaan Timse isik tundus olevat nagu plekk Eesti välisministeeriumi südametunnistusel, kellest pigem eelistati vaikida, kuigi Moskva saatkond tegigi toona kõik endast sõltuva, et Timse elusalt Butõrka vanglast välja tuua. Aga seda ei suudetud ja ühes Timse surmaga kadus ka enamiku Krimmi eestlaste võimalus toona optantidena Eestisse naasta.

Skandaal ilmnes 1922. aasta 17. veebruaril, kui Päewaleht avaldas ülevaate Krimmi eestlaste olukorrast, kelle varasem jõukas elu oli sõjakommunismi tulemusel asendunud näljahädaga, ja ajal kui kõik toiduvarud Punaarmee ülalpidamiseks ära võeti, olid eestlased seal ka ilma dokumentideta, ehk sisuliselt sunnismaised. Päewaleht süüdistas otseselt Eesti saatkonda Moskvas, et see lasi oma konsulil vanglas surra. Ja saatkond pidi nägema vaeva, et end süüst puhtaks saada.

Tartu rahuleping Nõukogude Venemaaga lubas teatavasti eestlastel aasta jooksul kodumaale naasta, mille teostamiseks loodi kontroll-opteerimiskomisjonid üle Venemaa, aga Krimm oli sel ajal teatavasti veel teise võimu all. Denikini ja Wrangelliga ju rahulepet ei olnud. Kohaliku Simferoopoli Eesti Seltsi esimees Jaan Timse oli loogiline valik Eesti konsuliks, kes Briti võimude kaasabil diplomaatilised volitused sai (18. mail 1920) ja kes hakkas aktiivselt otsima eestlastele võimalust kodumaale naasta. Ta saavutas selle, et eestlaste värbamine valgete väkke peatati, aga kodumaale tema, ega tema rahvuskaaslased Krimmist ei jõudnudki. Vahele tuli punase terrori aeg.
Seotud lood:

14. veebruaril 1921 tungisid tšekistid (ehk siis repressivorgani VTšK agendid) Eesti konsulaati, selle töötajad Jaan Timse, August Vahe, Gustav Põdder, Roman Viiderfeldt ja Henryk Skibinski võeti vangi, ja kogu konsulaadi arhiiv konfiskeeriti. Juhuslikult oli tegemist sama päevaga, kui Eesti saatkond Moskvas alles tööd alustas. Segaste aegade tõttu kuuldi Timse jt vangistamisest Moskvas saatkonnas ligi kaks kuud hiljem, mille peale saadik Tõnis Vares esitas 19. mail 1921. aastal ka noodi Venemaa välisasjade rahvakomissariaadile. Sealt seletati, et kuna Timset polnud akrediteeritud Nõukogude Venemaale, vaid kontrrevolutsioonilise Wrangelli juurde, siis spionaažisüüdistus jäi püsima. Eesti vastuargumendid leidsid eest vaid kurte kõrvu. Seda, enam, et Eesti konsulaat esindas juhuslikult ka Poola huve.

Krimmi eestlaste dokumendid olid enamasti Eesti konsulaadis, kuna suurem osa sealsetest eestlastest otsis Tartu rahuga lubatud võimalust koju naasta, aga kui 14. veebruaril 1921 VTšK töötajad konsulaati sisse murdsid, veeti lisaks konsulaadi töötajatele sealt ära ka kogu konsulaadi arhiiv. Konsulaadi töötajad pandi Moskvasse Butõrka vanglasse, kus neid üritati spioonidena süüdi lavastada, dokumente aga Eesti riik rohkem ei näinudki. Vanglaelu ja vägivaldsed ülekuulamised jätsid Timse tervisele sellise jälje, et 9. augustil 1921 oli Eesti konsul ilma vabaks pääsemata juba surnud.

Kui aasta lõpus lõpuks vangide vahetuse korras ülejäänud konsulaadi töötajad koju said, oli Timse juba siitilmast lahkunud. Ta polnud ka mingi erand, kuna Läti saatkond oli kohe alustuseks hädas isegi Moskvas resideerunud töötajate vahistamistega, Eesti opterimiskomisjonide mõned kaastöötajad aga jäidki vangi, sest revolutsioonituhinas tuli diplomaatia alles viimasena kõne alla.

Jaan Timse. Repro raamatust Krimmi Kogumik II

Oma noodis oli saadik Vares rõhutanud, et Timse kolis Krimmi 1910. aastal, aidates kaasa sealsete eestlaste kultuurielule, ja kaitses neid ka valgekaartliku võimutsemise ajal. Krimmi kogumikus III (2011) lisatakse, et Timse oli sündinud 4. mail 1888, elukutselt veterinaarvelsker ja Simferoopoli tapamaja juhataja, ühtlasi eesti keele õpetaja sealses eestlaste koolis, Krimmi Eesti asunduste büroo, Krimmi Eesti Seltsi ja Krimmi Eesti Rahva Vabariigi Kodanike Komitee esimees.

Loe veel

Tema sünnikoha suhtes on küll kerge segadus, sest Tartumaal Valguta vallas tema sündi 1888. aastal kirjas ei ole, küll kolisid ta vanemad tagasi Valguta valda 1919. aastal. Timsede suguvõsa paistab algselt pärinevat üldse Lätist. Jaan Timse isa Peeter sai ka hiljem tagasi osa Timse isiklikest asjadest, sh  sõrmused Vene võimude käest.

Kuid Krimmi eestlaste võimalus koju pääseda oli juba nurjunud, sest kuigi Tallinn otsiski võimalusi neid läbi Kesk-Euroopa koju tuua, polnud Eestil enam juurdepääsu Krimmi aladele. Opteerumise võimalused said otsa, ja lõksu jäid ka tuhanded juba Eesti riigilt dokumente saanud eestlased mujal Venemaal, paljud neist elasid läbi repressioonilaine 1920. aastatel, küüditamised 1930. aastate alguses või maeti nimetutesse ühishaudadesse Suure Terrori 1937. aastal.

Iga võim kestis vaid mõne kuu

Meenutaks veel, kui keerulisi aegu Krimmi poolsaar 1917-1921 üle elas.

Veebruarirevolutsiooniga antud vabadused tõid esile ka tatarlaste rahvusliku ärkamise, ja kui sügisel enamlased Venemaal riigipöörde tegid, lõi tatarlaste Krimmi Rahvavabariik detsembris 1917 Venemaast lahku. Jaanuaris 1918 vallutasid enamlased aga Simferoopoli, rahvavabariigi president Noman Çelebicihan lasti maha ja visati merre. Asemele loodud Tauria NSV langes aprilli lõpus Saksa ja Ukraina vägede pealetungis, selle juht Anton Slutski lasti omakorda maha. Saksa ja selle marionettvõimu langemisel sai Krimm 1918. aasta novembris jälle iseseisvaks, nüüd karaiimist peaministri Solomon Krõmi juhtimisel. Aprillis 1919 vallutas Punaarmee jälle Krimmi, ja kohaliku võimu juhiks pandi Lenini vend, Tartuski õppinud Dmitri Uljanov, küll vaid selleks, et paar kuud hiljem jälle sealt põgeneda.

Nüüd oli Krimm Denikini, 1920. aastal Wrangelli vägede kontrolli all. Novembris 1920 kolis aga peaaegu kogu Wrangelli armee, nii palju kui sellest veel järel oli, laevadele ja alustas teekonda eksiili, mis viis nad Tuneesiasse ja sealt Prantsusmaale. Krimm oli oma saatuse hooleks jäetud. Tähelepanuväärne on see, et kuni 20. veebruarini 1921 oli Krimm tegelikult Ungari enamlaste liidri Bela Kuni juhtida, punast terrorit juhtis aga VTšK.

Nälg tabas Krimmi kohe 1921. aastal, kuna sõjakommunismi korras võeti talunikelt kõik talvised toiduvarud, ja just selline poliitika kutsus näljahäda esile ka viljakates Volgaäärsetes ja Ukraina piirkondades. Pea kogu Venemaa hakkas  mässama, kuni enamlased Kroonlinna ja antoonovlaste ülestõusud lõplikult maha surusid. Nälga suri toona Venemaal 2-10 miljonit inimest. Kommunismi kehtestamise asemel oli Lenin sunnitud kehtestama uue majanduspoliitika (NEP), mis ajutiselt ka põllumeeste huve arvestas. Stalinliku vägivalla ja uue näljahäda Holodomorini läks veel mitu aastat aega.

Juba 19. sajandi lõpus elas Krimmis enam kui 2000 eestlast, põhiosas saabunud prohvet Maltsveti õhutusel 1860. aastatel, kellest mõned siirdusid enne Esimest maailmasõda edasi mujale, sh näiteks ka Brasiiliasse.

Umbes 500 kuni 1500 inimest võis 1920. aastal otsida tagasiteed koju, aga talunikud olid juba oma maa pantvangid. Lihtsaim viis kodumaale naasta oli kaks kätt taskus, kui saada talukoha eest õiget tasu. Neid, kes maha jäid, lahutas 1921. aastast alates Eestist juba raudne eesriie ja isegi kontakte polnud enne sõda võimalik taastada. 1939. aasta üleliidulise rahvaloenduse tulemusi ei saa uskuda (arvestades, et 1937. aasta rahvaloendus salastati ja liiga ausaid tulemusi edastanud korraldajad maha lasti), aga eriti pärast Teist maailmasõda on Krimmi eestlaskond hakanud jõuliselt kahanema, täna elab seal eestlasi vaid umbes 500. Ja Timset meenutatakse endiselt soojade sõnadega.

Ja siis veel järellugu. Timse kaastöölised Põder, Skibinski ja Vahe on veel 1950. aastal uuesti Eestis vangistatud ja valgekaartluses süüdistatuna kohtu alla antud, Vahe suri juba uurimise ajal ära, Põder ja Skibinski said vanglakaristuse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare