Ilmus ajakirjas Sõdur 4/2017

Ungari Vabariik on NATO liikmesriikidest suurim, kelle relvastusse kuuluvad Vene Föderatsiooni päritolu BTR-80 (150 tk) ja BTR-80 A (150 tk). Ka Eestis viibinud Ungari üksuse 25. Klapka György jalaväebrigaadi 1. mehhaniseeritud pataljoni koosseisu kuuluvad need ratassoomukid. BTR-80 A on edasiarendus BTR-80 ja seda võib pidada BTR-90 eellaseks. Kuna tootmisse läks see variant 1990. aastate keskel, siis paralleelselt arendati ka BTR-90. Antud artiklis on käsitletud BTR-80 ja 80A üldiselt, välja on jäetud selle mudeli edasiarendused ja alamudelid.

BTR-id Eesti kaitseväes

BTR on tuntud oma töökindluse poolest, neid kasutas ka Eesti kaitsevägi algusaegadel pataljonides transportööridena. Need sõidukid sattusid juhuse tahtel kaitseväkke siis, kui Kalevi jalaväepataljoni ohvitserid konfiskeerisid paarkümmend tükki Raasiku raudteejaamast. Täpne markeering on neil BTR-80UNSh, sest tegu on originaalis juhtimispunktide ja tulejuhtimisüksuse teenindamiseks mõeldud sõidukiga. Kuid soomukeid, olgugi et juhtimisotstarbelisi, oli noorel kaitseväel vaja ning alguses saadeti need Võrru Meegomäele Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni koosseisu. Peale 1993. aasta Jäägrikompanii kriisi Pullapääl liigutas kaitsevägi BTR-id Kalevi jalaväepataljoni kätte Jägala linnakusse, kuhu need jäid aastani 2001, kui kaitsevägi viis need taasloodud Scoutspataljoni.

Praeguseks on need sõidukid antud Kaitseliidule kasutamiseks ja väljaõppe läbiviimiseks. Nende soomustransportööride suurim puudus oli jalastusprobleem, mis oli tingitud küljeukse ehituse erinevusest tavalise BTR-80-ga. Kui tavalisel BTR-il käib küljeuks rambina alla ja teine uksepool tõuseb üles nii, et sõdur saab liikuvast masinast lahingvarustuses välja joosta, sattumata rataste alla, siis kaitseväes kasutusel olnud BTR-idel käis luuk ainult allapoole lahti ja oli mõeldud seisva masina puhul sisse ja välja liikumiseks. Nii, nagu see on ka juhtimissoomukite puhul üldiselt tavaks. Üldjoontes on nii mootoriosa kui ka soomustatus sama, mis tava BTR-80 puhul.

Ungari maaväes kasutusel olnud BTR-80 ja BTR 80A üldandmed ja spetsiifika:

BTR 80 võeti kasutusse aastal 1986, BTR 80A aastal 1994

Meeskond 3+7
Kaal 13,6-14,5 tonni
Pikkus 7,7 meetrit
Laius 2,95 meetrit
Kõrgus 2,4-2,8 meetrit

Relvastus: 30 mm kiirlaskekahur või 14,5 mm raskekuulipilduja KPVT
7,62 mm pardakuulipilduja PKT
Kõrgusnurk relvadel 5 kraadi kuni +70 kraadi
Maskeering 6 x 81 mm suitsugranaadid

Laskeraadius 360 kraadi
Laskemoona kogus: pearelval 300 mürsku ja kuulipildujal 2000 padrunit
Mootori võimsus 240 hobujõudu
Kütus: diisel

Vedavaid rattaid 4 x 8

Maksimumkiirus maanteel 80-90 km/h
Ujumise kiirus 10 km /h
Tegevusraadius 600 km
Kalle, millest üles läheb: 60 kraadi
Takistused, mille ületab: kõrgustakistus 0,5 m ja kraavi laius kuni 2m.

Riigid, kes kasutavad BTR-80 oma relvastuses: Afganistan, Alžeeria, Angola, Armeenia, Aserbaidžaan, Bangladesh, Valgevene, Eesti, Soome, Gruusia, Ungari, Kasahstan, Põhja-Korea, Lõuna-Korea, Kirgiisia, Makedoonia, Moldaavia, Venemaa, Sudaan, Sri Lanka, Tadžikistan, Türgi, Turkmeenia, Ukraina, Usbekistan.

Jalaväe soomustransportöör (Бронетранспортёр – БТР-80) BTR-80 on BTR-70 järglane ja BTR-90 eellane. Transportööride väljatöötamine algas juba 1980ndate alguses. Neid soomustransportööre hakkas Venemaa oma relvastusse võtma 1986. aastal. Praeguseks peaks väljaspool Venemaad tegutsema ca 5000 sellist soomukit.

Soomustransportöör, nagu ka nimi ütleb, tähendab seda, et üksus on masinas sees kaitstud vastase relvade otsetule ja mürsukildude eest. BTR-80 puhul on võimalik kasutada ka lisasoomust, mis ei käi väljaspool masinat, vaid masina sisse. See ei ole aktiivsoomus, vaid lisaplaadid kas kevlarist või terasest, mis vajadusel kruvitakse mutritega spetsiaalsetesse kohtadesse. Soomusega seoses peab BTR-80 A ninasoomus kinni 12,7 mm raskekuulipilduja kuuli ning kogu masina soomus peab 7,62 mm käsitulirelvade kuule ja suurtüki mürskude kilde. Samuti on sõiduki standardvarustuses keemiakaitse võime, mis hoiab keemiarünnakute korral masinas olevad inimesed terved ja puutumatutena väljas levivatest mürkidest.

Üleminek diiselmootorile

BTR-80 kasutab sama mootoritüüpi, mida ka Vene päritolu veoautod KAMAZ. Kui BTR-80 eelkäija BTR-70 kasutas kahte bensiinimootorit, mis on tuntud ka kui veoauto GAZ 53 mootoritena, siis BTR-80-l on üks diiselmootor, mis on vähem kapriisne kui kaks bensiinimootorit, mis peavad töötama sünkroonselt. Selle muutusega said mehhaniseeritud üksused ja soomusväed jagada lahinguväljal omavahel diiselkütust ning ei sõltunud bensiini kui teistsuguse kütuseliigi järelveost.

Meeskonna suurus sõidukis on klassikaline jalaväejagu, mis Vene Föderatsiooni relvajõududel on kümme võitlejat. Neist kolm (ülem, sihtur ja juht) on otseselt seotud masina juhtimise, sidepidamise ja relvastusega. Ülejäänud jao liikmed/laskurid sisenevad külgedelt ning paigutuvad masina keskteljest tahapoole seljad vastakuti istuma, et vajadusel küljeavadest vastase pihta tuli avada. Kõikidel sõduritel on võimalus küljeluukidest ka välja tulistada käsitulirelvadest, moodustades „siili“ efekti.

BTR-80-le on antud võimekus ka ujuda ning see sõiduk arendab vees kiirust kuni 10 km/h. Selleks peab meeskond enne vette minekut sulgema veekorgid, mille kaudu lastakse välja masinasse sattunud vesi. Veetõkete ületamiseks on BTR-il nina peal nn lainemurdja, mis ei lase masina ninal veepinnast alla vajuda ning hoiab selle veepinnal tasakaalus samal ajal, kui seda tõukab tagant spetsiaalselt selleks kohandatud propeller.

Lõpetuseks võib tõdeda, et ungarlaste BTR-id olid igati Eesti maastikule sobivad lahingumasinad ja kuskil nad hätta ei jäänud. Kindlasti ei maksa alahinnata tehnikat, mis on ennast tõestanud mitmes kriisikoldes ning mida on kasutatud ja edasi arendatud pea kolm aastakümmet.