Tõsised lahingud on aga jätkunud Iraagis ja Süürias. 21. juulil 2017 võis Iraagi armee teatada, et kolmeaastase võimutsemise järel on Islamiriik (tuntud ka lühenditega ISIL või ISIS või Daesh ehk Da’ish) kaotanud positsioonid Iraagi ühes suuremas linnas Mosulis.

Isehakanud kalifaadi pealinn Raqqa langes 17. oktoobril 2017 Süüria demokraatlike jõudude, ennekõike USA toel peale tunginud kurdide kätte. Süüria valitsusväed teatasid 9. novembril, et on sisenenud Iraagi piiri ääres paiknevasse Abu Kamali linna, lõigates sisuliselt ära peamise ühenduse Islamiriigi kontrollitavate Iraagi ja Süüria alade vahel. Oli ilmselge, et kolm aastat mõlemal pool piiri võimutsenud terroristlik ja totalitaarne kaliif Ibrahimi režiim on kokku varisemas.

isis.livemap.com

Kaart on pärit SIIT.

Ka novembri keskpaigas võis veel rääkida suurtest aladest Iraagis ja Süürias Islamiriigi kohaliku haru ISIS (ad-Dawlah al-Islāmiyah fī 'l-ʿIrāq wa-sh-Shām ehk Iraagi ja ash-Shami Islamiriik) kontrolli all. Selle relvaüksused olid löödud taganema ja nad pidid tõrjuma nii Süüria ja Iraagi valitsusvägede kui ka NATO riikide (ennekõike USA ja Türgi) kohalike liitlasüksuste pealetungi. Oma panuse on Süüria sõjatandril kahtlemata andnud ka Venemaa, kuigi Moskva teade, nagu kaliif Ibrahim oleks mai lõpus Vene õhulöögis Raqqa lähistel surma saanud, osutus nähtavasti valeks. Septembris levitati jälle raadioläkitust kaliifilt.

Iraagis on aga samal ajal teravnenud konflikt ka Iraagi armee ja eriti iseseisvust nõudvate kurdide vahel, kui Iraagi armee 16. oktoobril 2017 lõi kurdide Peshmerga-üksused Kirkukist välja. Islamiriigi langus ei tähenda veel Süüria kodusõja ega ka Iraagi sisekriisi lahenemist. Võib vaid unistada, et sellise moodustise kadumine Iraagi ja Süüria kaardilt võiks vähendada terroristlikke intsidente maailmas, kuid mingit garantiid ei ole. Terrorismi levik on juba ammu väljunud keskse juhtimise alt. Rünnakuid korraldavad ka üksikisikud, kes on lihtsalt saanud innustust liidrite üleskutsetest.

Kalifaat algab Muhamedist

Kalifaadi ajalugu tuleb alustada muidugi prohvet Muhamedist, täpsemini tema surmast 632. aastal, mil esmalt tema äi Abu Bakr ja seejärel teised järglased hakkasid kandma tiitlit kaliif. Kaliif Ali tapmisega aastal 661 tekkis siiani islamimaailma vihaselt lõhki ajav vastandumine sunniitide ja šiiitide vahel. 8. sajandil oli Kalifaadi sõjaline pealetung tõeliseks ohuks kogu Euroopale, kuid alates 10. sajandist kaasnes kaliifi tiitliga järjekindel allakäik ja killustumine, kui tekkisid rivaalitsevad kalifaadid keskustega Bagdadis, Kairos ja Cordobas, 12.-13. sajandil ka Marrakeshis.

Pärast 1258. aastat, mil mongolid vallutasid Bagdadi ja 1269. aastat, kui mariniidide sultanaat vallutas Marrakeshi, jäi alles vaid üks, oluliselt nõrgenenud kalifaat mamelukkide võimu all Egiptuses. Ja 1517. aastast, mil Osmanite sultanid omakorda Egiptuse vallutasid, kujunes kaliifist pikemaks ajaks vaid sultani lisatiitel. Kaasaegse Türgi riigi rajaja Mustafa Kemal Atatürk likvideeris 1924. aastal oma reformidega selle kalifaadi lõplikult.

Keskajal nimetasid end kaliifideks ka mitmed sõjakad valitsejad Aafrikas, viimati veel 1804-1903 eksisteerinud Sokoto kalifaadi valitsejad Nigeerias. Viimane kaliif, Osmanite riigi lõpu järel end kaliifiks kuulutanud Meka suuršerif ja Al-Ḩijāzi kuningas Ali kaotas võimu Araabia poolsaarel detsembris 1925.

Kaliif Ibrahim (2014-)

Kalifaadi taastamine on olnud radikaalsete ja ka paljude mõõdukamate islamistide eesmärk. Samas, kui Iraagis 2010. aastast eksisteerinud põrandaaluse Islamiriigi (Dawlat al-ʿIrāq al-ʾIslāmiyyah) liider Abu Bakr al-Baghdadi end 29. juunil 2014 jälle kaliifiks nimega Ibrahim kuulutas, ei leidnud ta mõistmist isegi seni terroristliku liikumise keskmeks olnud rühmituse al-Qaida (e.k Vundament) juhtkonnas.

Väidetav Abu Bakr al-Baghdadi.
Raqqa kaliifina suutis enda võimule allutada 2014. aastal ligi 100 000 ruutkilomeetrise territooriumi Iraagis, Süürias, lisaks maa-alasid Egiptuses, Liibüas ja Afganistanis ja pani 2014. aastal end selgelt maailmakaardile, kuigi enamik islamimaailmast teda kunagi kaliifiks pole tunnustanud. On ka mitmeid lääne allikaid, mis kasutavad vaid tema võitlejanime al-Baghdadi, et teda mitte kaliifiks tunnistada, kuid seda tiitlit täielikult eirates on võimatu üleilmse terroristliku liikumise olemust täielikult mõista. Üleilmset kalifaati ei sündinud, kuid teda järgitakse islamiäärmuslaste ridades Ameerikast kuni Kagu-Aasiani välja. Ja teadmine, et on kindel piirkond, millel kaliifi võim kehtib, õhutas uut, individuaalse terrori lainet maailmas alates 2014. aastast.

Al-Qaida egiptlasest juht Ayman al-Zawahiri nimetab end vaid emiiriks. Sama tiitlit kandis ka 2011. aastal USA eriüksuse rünnakus hukkunud saudiaraablane Osama bin Laden (araabiapärase nimekujuga Usama ibn Muhammad ibn Awad ibn Ladin). Emiir on ennekõike sõjalise juhi tiitel, kaliif pretendeerib aga otseselt prohveti järglusele ja kogu islamimaailma esindamisele. Kuid kaliif Ibrahim selgelt kogu islamimaailma ei esinda.

Islamiriik sündis Iraagis

Juba aastaid enne kui al-Qaida 1998. aasta sõjakuulutusega läänemaailma vastu astus, Ida-Aafrikas USA saatkondi õhku laskis ja 2001. aastal New Yorgi kaksiktorne ja Pentagoni reisilennukitega rammis, olid Lääne allikad täheldanud Afganistani sõjas NSV Liidu vastu võidelnud meeste koondumist ja tagantjärgi on al-Qaida sünniajaks nimetatud aastat 1988. Rühmituse rajajad olid palestiinlane Abdullah Yusuf Azzam (1941-1989) ja saudiaraablane Osama bin Laden (1957-2011). Praegu juhib rühmitust egiptlane Ayman al-Zawahiri, kes on suutnud end edukalt varjata.

Iraagis loodud Islamiriigi lugu algab seevastu 1999. aastal Jordaaniast, kus kriminaalse taustaga Abu Musab al-Zarqawi lõi algselt terrorirühmituse Jama'at al-Tawhid wal-Jihad (Monoteismi ja džihaadi organisatsioon). 2000. aastal on ta kavandanud koos al-Qaida ühe operatiivjuhi Abu Zubaidah’ga laiemat rünnakut USA turistide vastu Jordaanias ja USA vastu mujal maailmas. Jordaania võimud nurjasid selle plaani.

See, et al-Zarqawi peitis end aastail 2001-2002 Iraagis, oli üks ajend, kui USA alustas 2003. aastal sõjakäiku Saddam Husseini kukutamiseks, sest oli põhjust oletada tema isiku kaudu seost al-Qaida ja Iraagi võimude vahel. Teine argument Iraagi ründamiseks, massihävitusrelvade olemasolu Iraagis osutus küll eksituseks, sest need olid hävitatud pärast 1991. aasta Lahesõda. Sadam Husseini väimees Hussain Kamil al-Majid kinnitas nende relvade hävitamist ameeriklastele juba Jordaaniasse põgenenuna 1995. aastal, kuid USA-l polnud mingit põhjust teda uskuda.

Nagu RAND Corporation oma tänavu ilmunud aruandes Rolling Back the Islamic State kinnitab, on Islamiriigi tõus Iraagis otsene tagajärg ameeriklaste interventsioonile 2003. a ja lahkumisele Iraagist 2011. aastal. Islamiriik peab oma tandriks kogu maailma, tal on laialdane toetajaskond ja ta jätkab rünnakute planeerimist ja õhutamist kogu maailmas. See oht ei piirdu kunagi vaid Iraagi ja Süüriaga ning maavägede saatmine Islamiriigi vastu õhutaks veelgi rohkem inimesi kalifaadiga liituma, leidis RAND.

See on põhjus, miks USA eelistab Süürias ja Iraagis kasutada kohalikke liitlasi, mitte ise jalga maha panna. Võib kinnitada, et juhul kui al-Zarqawil puudus otsekontakt Saddam Husseini lähikonnaga, tekkisid need kontaktid hiljem pärast Husseini kukutamist, mil kujunes välja põrandaalune koostöö ameerikavastaste jõudude, terroristide ja Saddami pooldajate vahel. Ilmekalt tuli see liit nähtavale 2014. aastal, kui Islamiriik Süürias suure territooriumi oma kontrollile allutas ja suutis ka Iraagi valitsusväed nn sunniidikolmnurgast välja lüüa. Islamiriigi vägesid juhtisid just Saddam Husseini aegsed Iraagi ohvitserid.

Islamiriigi kujunemine

2004. aastal kuulutas al-Zarqawi oma rühmituse al-Qaida Iraagi haruks (Tanzim Qaidat al-Jihad fi Bilad al-Rafidayn, sõna-sõnalt Mesopotaamia džihaadivundamendi organisatsioon), kuid hukkus 7. juunil 2006, kui USA õhuvägi heitis kaks 230-kilogrammist pommi tema peidikule Baqubahi lähistel.
Iraagi al-Qaida liidriks sai seejärel al-Zawahiri ja bin Ladeni lähikonda kuulunud egiptlane Abu Ayyub al-Masri, kes aga pidi juba oktoobris 2006 koha loovutama Saddam Husseini aegse Iraagi politsei brigaadikindralile, võitlejanimega Abu Omar al-Baghdadi. Koos kuulutasid nad 15. oktoobril 2006 välja põrandaaluse Iraagi Islamiriigi ja koos ka hukkusid 18. aprillil 2010 USA ja Iraagi vägede piiramisrõngas, kandes formaalseid tiitleid, vastavalt Iraagi Islamiriigi peaminister ja emiir.
Kuu hiljem, mais 2010 sai selle Islamiriigi emiiriks varasem Bagdadi ülikooli islamiõpetlane Ibrahim Awad Ibrahim al-Badri, sõjanimega Abū Bakr al-Baghdadi. 2013. aasta 7. aprillil laiendas ta oma tegevuspiirkonda Iraagist ka naabruses olnud ajaloolisele provintsile ash-Sham, mida on tõlgitud Levandiks (lühendina ISIL) või Süüriaks (ISIS, lühendite erinevus tuleneb vaid tõlkimisest, mitte sisust).

Ajaloolise kalifaadi ajal oli ash-Sham provints, mis kattis tänast Süüriat, Liibanoni, Jordaaniat ja Iisraeli, lisaks veel Türgi kaguosa. Levant tähendas keskajal aga kõiki Vahemere-äärseid alasid Itaaliast idas.

Filipiini sõjaväelased mullu suvel ISISe kohalikult rakukeselt konfiskeeritud narkootikumidega.

Kuid alates 2014. aastast, mil al-Bagdadi end juba kaliifiks kuulutas, on need vaid kaks provintsi selles üleilmses Islamiriigis ehk Da’ishis (kasutusel ka nimekuju Daesh, lühend sõnadest ad-Dawlah al-Islāmiyah). Tema Islamiriigiga on liitunud ka mõttekaaslased eriti Liibüas, Siinail, Jeemenis, Afganistanis, Lääne-Aafrikas, Kaukaasias ja koguni Filipiinidel. Islamiriik jaguneb üle maailma provintsideks ehk vilajettideks. Nad peavad tegelikult üleilmset sõda kõigi lääneriikide, kristlaste, ka šiiitide ja muude islamivähemuste vastu, kasutades rünnakute korraldamisel ära ka immigrante Euroopas ja Ameerikas.

Sissetung Süüriasse ja võidud Iraagis

2014. aasta oli murranguline, sest Süüria kodusõda Süüria valitsusvägede ja Türgi toetatava Vaba Süüria Armee vahel oli juba kolm aastat kestnud ja Süürias oli tekkinud võimuvaakum. Jaanuaris 2014 sai Süürias surma endine Saddam Husseini luureteenistuse kolonel Samir Abd Muhammad al-Khlifawi, võitlejanimega Haji Bakr, kes selgelt valmistas ette Islamiriigi laienemist sinna.

2014. aastal võis lääne meedia rääkida ka al-Baghdadi „paremast ja vasakust käest“, nimelt endine Iraagi armee kolonel Abu Muslim al-Turkmani (õige nimega Fadel Ahmed Abdullah al-Hiyali) asus juhtima alasid, mida Islamiriik suutis juunis alanud suurrünnakuga alistada Iraagis (kuni hukkus augustis 2015 USA droonirünnakus) ja endine füüsikaõpetaja Iraagist, Abu Ali al-Anbari (õige nimega Abdulrahman Mustafa al-Qaduli), kes asus juhtima alasid, mida Islamiriik suutis alistada Süürias kohe seejärel alanud pealetungis. Viimane sai surma USA eriüksuse haarangus mullu.
Süürias tekkis rühmitusel aga ootamatu tõrge. Ahmad Hussain al-Shar’a, sõdalasenimega Abu Mohammad al-Julani, on süürlane, kes sõdis koos al-Zarqawiga Iraagis alates 2003. aastast, seejärel leidis tee tagasi Süüriasse. 2012. aasta jaanuaris kuulutas ta Süürias välja al-Qaida koosseisu kuuluva nn Nusra rinde (Jabhat an-Nuṣrah li-ahli ash-Shām min Mujahideen ash-Shām fi Sahat al-Jihad, e.k ash-Shami džihaadisõdalaste ash-Shami rahva võidurinne).

Nusra rinne jäi 2014. aastal keerulisse olukorda, sest sõdides kõrvuti Vaba Süüria Armeega Bashar al-Assadi režiimi vastu Süürias, ei saanud nad tüüpilisi al-Qaida meetodeid kasutada ja on olnud sunnitud tegema kompromisse, mida ükski teine terrorirühmitus pole pidanud tegema. Ja üritades Nusra rinnet enda võimule allutada, sattus kaliif Ibrahim avalikku konflikti mitte ainult al-Julaniga, vaid ka al-Qaidaga tervikuna. Islamiriik ja al-Qaida pidasid lausa omavahelisi lahinguid.

Al-Julani juhib 2017. aasta jaanuarist oluliselt suuremat sõjajõudu Süürias, nimega Hay'at Tahrir al-Sham, e.k Ash-Shami Vabastamise Organisatsioon, aga see kuuletub endiselt vaid al-Qaidale.
Iraagist Süüriasse laienenud Islamiriik ei ole alati leidnud kohalike toetust, kuid kasutades ära brutaalsust valitsemisel ja ka 2014. aastal ennekõike Iraagi armeelt ära võetud relvastust (sh Ameerikast tarnitut), suutis kolmeks aastaks kehtestada sisuliselt totalitaarse režiimi, keskusega Raqqa linnas Süürias. Iraagi suurim linn Mosul langes Islamiriigi kätte juunis 2014 ja kaliif Ibrahimi nähti seal ka avalikke jutlusi pidamas.

Mosul.

Islamiriik contra al-Qaida

Al-Qaida ja Islamiriigi vahel nähti teravat konflikti veebruaris 2014 Nusra rinde allutamise pärast ja kuigi need kaks rühmitust esindavad sarnast ideoloogiat ja ründavad samu vaenlasi, rivaalitsevad nad siiani.

Al-Qaida on suutnud oma kontrollile allutada märgatavaid territooriume Jeemenis ja Somaalias, Islamiriik aga Süürias, Iraagis, Liibüas, Egiptuses, Nigeerias, uuemal ajal ka Afganistanis. Taliban omab küll mõju Afganistanis palju suurematel aladel, aga pole kunagi otsesõnu al-Qaidaga liitunud, ka Islamiriigiga liitumine pole seni päevakorras. Pakistani aladel tegutsenud Talibani haru on tänaseks liitunud Islamiriigiga, nagu ka arvatavalt osa Talibani võitlejaid Afganistanis.

Somaalia Ash-Shabaab (Ḥarakat ash-Shabāb al-Mujāhidīn, e.k Noorte võitlejate liikumine) on jäänud sarnaselt Nusra rindega truuks al-Qaidale. Nende kontrollitavad alad on Aafrika riikide ühise pealetungi tulemusel pärast 2009. aastat tugevalt kokku kuivanud. Al-Qaida harudest on Lääne-Aafrikas tegutsev Islami Magribi al-Qaida (AQIM, Tanẓīm al-Qā‘idah fī Bilād al-Maghrib al-Islāmī‎) varjunud Malisse, korraldades endiselt rünnakuid kohalike vastaste pihta, ja tänavusest aastast kandes pigem nime Islami ja muslimite toetusgrupp (GSIM, Jama'at Nasr al-Islam wal Muslimin) ehk Mali al-Qaida. Araabia poolsaare al-Qaida (AQAP, Tanẓīm al-Qā‘idah fī Jazīrat al-‘Arab) on aga kehtestanud end omaette emiraadina Jeemeni kodusõjas, kus ta kontrollib ka märgatavat territooriumi. Islamiriigi valdusteks neid pidada ei saa.

Liibüa sisetülid kasvasid teatavasti juba 2014. aastal kodusõjaks ning seal leidis Islamiriik enne al-Qaidat võimaluse jalg maha panna. Oktoobris 2014 oli Islamiriik üritanud end kindlustada Liibüa sadamalinnas Dernas, kuid juunis 2015 löödi see sealt välja. Mais 2015 langes aga Islamiriigi vägede kätte Sirte (alias Surt). Märtsis 2016 ründasid Islamiriigi väed Tuneesiat, kusnendel on veelgi vähem kandepinda. 2016. aasta novembriks, kui nad Sirtest välja löödi, langes teadaolevalt enam kui 2000 Islamiriigi võitlejat ja rühmitus kaotas õigupoolest kõik oma positsioonid Liibüas.

Abu Nabil al-Anbari oli Saddam Husseini ajal Iraagis politseinik, kuid liitus hiljem põrandaaluste terroristidega ja kui Islamiriik 2014. aastal oma valdusi suurendama hakkas, korraldas just tema massimõrva Tikriti lähistel Iraagi õhuväekadettide laagris Camp Speicheris (mõrvatute arv oli ligi 1700). Seejärel suunas kaliif Ibrahim teda juhtima Islamiriigi võitlejaid Liibüas. Al-Anbari hukkus USA õhulöögi tagajärjel novembris 2015. Tema asemel asus Liibüas Islamiriigi haru emiirina juhtima Abdul Qadr al-Najdi, kes nime järgi peaks pärinema Saudi Araabiast.

Siinai poolsaarel Egiptuses kujunes 2006. aastal esmalt al-Qaida kohalik haru. Salafistlik (islami uususundi) terrorirühmitus Anṣār Bayt al-Maqdis kasutas ära Egiptuse sisepoliitilisi pingeid ning alustas 2011. aastal avalikku mässu. Terrorirühmitus kontrollib või hoiab terrori all täna Siinai poolsaarel hinnanguliselt 1500-2000 ruutkilomeetrist territooriumi ja on alates 2014. aastast liitunud Islamiriigiga, mille nn Siinai vilajeti liider on Abu Osama al-Masri.

Seevastu al-Qaida tugeva kohaloleku tõttu pole Islamiriigi kohalikud harud Jeemenis ja Somaalias tugevneda suutnud. Nad on küll olemas ja rünnakuidki korraldanud, aga jäänud marginaalseteks jõududeks. Islamiriigi nn Jeemeni vilajeti liider on Abu Bilal al-Harbi.

Liibüa relvad jagati laiali

Aafrikas on Islamriigil vägagi vägivaldseid järgijaid ja paraku pärast Muammar Gaddafi režiimi langemist (2011) on regioonis palju üleliigset relvastust ringluses. Näiteks Mali tuareegide rühmitustele ilmus järsku nii palju relvi, et 2012. aasta kevadeks alistasid nad enda võimule kogu Mali põhjaosa ja kuulutasid seal Azawadi riigi välja. Rahvusvahelise koalitsiooni jõul löödi nad küll tagasi ja tänaseks on sõlmitud vaherahu.

Islamistlikud võitlejad Malis.

Tuareegide mässul on tegelikult palju pikem ajalugu. Mali tuareegide mõjukaim liider, rühmituse Ansar Dine eestvedaja Iyad Ag Ghaly, kes juhtis tuareegide mässe Mali ja Nigeeria vastu juba 1980. aastatest alates, liitus 2017. aasta kevadel avalikult al-Qaida Mali haruga. Sellega liitusid ka Macina Vabastusrinne, rühmitus al-Murabitun ja AQIM.

Üks AQIM-i liider Abdelmalek Gouri lõi aga 2014. aastal al-Qaida alt lahku ja rajas hoopis Islamiriigi alluvuses oleva Alžeeria vilajeti, enne kui ta 2014. aasta detsembris sealsete julgeolekujõudude rünnakus surma sai. Alžeeria võimudel on pikad kogemused islamiäärmuslusega sõdimisel 1992. aastast alates ja on selge, et ei al-Qaida ega ka Islamiriigi tugevnemiseks seal palju ruumi ei jäeta.
Nigeeria on juba sajandeid olnud äärmuslike islamivoolude ja kristluse vaheliseks sõjatandriks, kuid ilmselgelt said sealsed radikaalid lisainnustust pärast al-Qaida 9/11-terrorilööke USA vastu 2001. aastal. Boko Haram, mille nimi peaks tõlkes tähendama „lääne haridus on keelatud,“ loodi aastal 2002 ja selle rünnakute alla on langenud ennekõike just koolid, kus ka tüdrukutele haridust antakse. 2009. aastal alustasid nad ka avalikku mässu Nigeeria kirdeosas, milles on hukkunud enam kui 50 000 inimest.

Boko Harami rajaja Mohammed Yusuf langes 2009. aastal Nigeeria vägede kätte ja hukati. Rühmituse juhtimise võttis üle Abubakar Shekau, kes sai kurikuulsaks sadade koolitüdrukute röövimise ja vägisi mehele panekuga. 2015. aastal vandus ta truudust Islamiriigi kaliif Ibrahimile, kuid kui viimane määras Lääne-Aafrika vilajetti juhtima rühmituse rajaja Yusufi poja Abu Musab al-Barnawi, keeldus Shekau seda tunnustamast. Al-Barnawi langes mullu Nigeeria vägede kätte vangi, kuid Shekau tundub kõikide surmateadete kiuste ikka veel elus olevat ja vastupanu jätkavat.

Taliban

Islamistlik liikumine Taliban oli teatavasti loonud aastaiks 1996-2001 islamistliku emiraadi Afganistanis, mis purustati USA ja kohalike liitlasvägede pealetungis 2001. aasta novembris. Taliban on jätkanud vastupanu ka pärast seda, kui rühmituse rajaja mulla Omar nähtavasti 2013. aastal tuberkuloosi suri. Omari surma asjaolud on ebaselged ning tema surmast teatati ja tema asemele leiti uus liider alles kaks aastat hiljem.

Ligemale aastaks sai Afganistani Talibani liidriks Akhtar Mansour, kes hukkus droonilöögis 21. mail 2016. Praegune liider on teadaolevalt Hibatullah Akhundzada. Kuid juba 2015. aastal oli liikumisest lahku löönud Muhammad Rasuli juhitav fraktsioon. Taliban ei tunnista teadaolevalt Raqqa kaliifi, aga on kasutanud ära lääneriikide lahkumist ja asunud tugevdama oma positsioone erinevates Afganistani osades. Sõda Talibaniga on kõike muud kui lõppenud.

Talibani praegune juht mulla Haibatullah Akhundzada.

Seevastu on Islamiriigi toetajate loodud põrandaalune Khorasani vilajett alistanud enda kontrollile olulise maa-ala Nangarhari provintsisja ka väiksemaid piirkondi mujal Afganistanis. Islamiriik kuulutas selle Afganistanist suuremale alale pretendeeriva vilajeti loomise välja jaanuaris 2015, mille liidriks sai üks Pakistani-poolse Talibani liidreid Hafiz Saeed Khan. Tema hukkumise järel mullu sai uueks liidriks Abdul Haseeb Logari, kes omakorda hukkus tänavu aprillis. Viimatine teadaolev liider Abdul Rahman Ghaleb hukkus droonirünnakus juulis 2017 Kunari provintsis.

Pakistan oli hiljemalt 1979. aastast alates peamine koridor, mille kaudu välisriikidest pärit võitlejad ja hilisemad terroristid Afganistani ja sealt välja hiilisid. Piiriäärsetel mägialadel, ennekõike Waziristanis õnnestus terroristidel end pärast 2001. aastat ka pikemat aega varjata. 2006. aastaks kujunenud Waziristani islamiemiraat on küll välja surnud, osa võitlejaid on leidnud tagasitee Afganistani, Pakistani-poolne Taliban aga lagunenud ja andnud liidreid nii kohalikele al-Qaida ja Islamiriigi harudele. Nn Haqqani võrgustiku liider Sirajuddin Haqqani on tõusnud Talibani kõrgeimasse tippu Akhundzada asetäitjana.

Teisalt, Jammu ja Kashmiri alade pärast on alates 1947. aastast peetud maha mitu sõda Pakistani, India ja kolmanda jõuna ka Hiina vahel. Pakistan on ka avalikult toetanud Kashmiri mässurühmituste sõda India vastu. Al-Qaida on korduvalt seda oma huvides ära kasutanud, korraldades rünnakuid India vastu ja kuulutades 2014. aastal välja India poolsaare al-Qaida loomise, mida seati juhtima Asim Umar. Samal ajal on tõsisemalt alles algamas India sõda Islamiriigiga, mis peab Indiat Khorasani piiridesse kuuluvaks.

Jõhkardid Filipiinidel

Kagu-Aasias on Islamiriik leidnud järgijaid üha rohkem. Filipiinide terrorirühmitus Abu Sayyaf sai algse väljaõppe teatavasti Liibüast Muammar Gaddafi võimu ajal 1991. aastal, kuigi tegeles tüüpilise partisanisõja asemel hoopis inimröövide, vägistamiste ja röövimistega. 2014. aastast liitus Abu Sayyaf ka avalikult Islamiriigiga Filipiinide vilajeti nime all.

Usbekistanist välja löödud Usbekistani Islamiliikumine oli esmalt leidnud peavarju Afganistanis enne 2001. aastat. Hiljem leidsid paljud usbekid ja isegi tšetšeenid tee Pakistani aladele, kus nende üksused 2007. aastal teadaolevalt puruks löödi. Uuemal ajal on paljud usbekid jt endised NSV Liidu kodanikud pakkunud oma teenuseid just Islamiriigile terrorirünnakute korraldamisel.

2007. aastal teatas viimane põrandaaluse Tšetseenia Itškeeria vabariigi president Doku Umarov Kaukaasia emiraadi loomisest, mis koondas mässujõude eriti Tšetšeenia, Inguššia, Põhja-Osseetia, Adõgee ja Dagestani aladel. Venemaa on suutnud selle purustada. Viimatine liider Zalim Shebzuhhov tapeti teadaolevalt augustis 2016 Peterburis. Osa selle emiraadi võitlejaid läks aga kaliif Ibrahimi poolele, ja Islamiriigi Kaukaasia vilajett kuulutati omaette provintsina välja 2015. aasta juunis. Selle liider Rustam Asildarov hukkus mullu Dagestanis.

Kogu selles Islamiriigi ja al-Qaida rivaliteedis on aga varem terroristlike liikumiste kandepinnaks olnud palestiinlased üldse kõrvale jäänud. Hamas kontrollib Gaza sektorit, aga on lojaalne pigem Muslimivennaskonnale, mis teatavasti aastakümneid tagasi terrorismist loobus. Gaza sektori ja Iisraeli vahel käib küll pidev tulistamine, Islamiriik on ka palestiinlaste aladel rünnakuid korraldanud, kuid pole seda erilise prioriteedina näidanud. Samuti kuulutab Liibanon, et on saavutanud võidu Islamiriigi üle oma aladel. Liibanoni šiiitide rühmitus Hizbullah sõdib Süürias lausa Islamiriigi vastu.
ISIS-e puruks löömine Iraagis ja Süürias oleks vaid poolik võit. Neid kohalikke liidreid, kes oleks valmis võitluslippu üle võtma, on endiselt arvukalt, kuigi droonirünnakute ja õhulöökidega on Islamiriigi kõrgemat juhtkonda tugevalt harvendatud. Samas ka al-Qaida ohtu ei saa veel kadunuks pidada, kuna üht Osama bin Ladeni poegadest, Hamza bin Ladeni (snd 1989) on avalikult tema järeltulijana esitletud.