Ajakirjast Sõdur: Sõjaoperaator Ivar Heinmaa filmib põrgut seestpoolt

Ivar Heinmaa nimi on paljudele tuttav ja selle tänavu 50-aastaseks saanud mehe tööd räägivad iseenda eest. 1987. aastal ETV operaatorina alustanud Heinmaa on filminud 100 riigis ja olnud rindeoperaator peaaegu sajas konfliktikoldes. Soome YLE kaastöötajana on ta lisaks sõjasündmustele korduvalt jäädvustanud ka looduskatastroofidest tekkinud purustusi. Vapustava töökogemusega mees on kahe filmi režissöör – 2005. aastal valmis „Afganistani armid“ ja 2012. aastal „Tšernobõli samuraid“.

Ajakirjal Sõdur on heameel avaldada nimeka rindeoperaatoriga tehtud intervjuu, mille Ivar Heinmaa andis ajakirjale 15. juulil 2015 Tallinnas.

Alustame päris algusest. Kuidas sinust üldse operaator sai?

See ei huvitanud mind algul üldse. Mu isa töötas televisioonis, olin lapsena seal nii palju käinud ja mind teletöö ei tõmmanud. Nõuka ajal olid isegi trennis osadel kuttidel kogu aeg mustvalged fotokad kaasas, muudkui tegid pilte ja ilmutasid neid. Mind jättis see külmaks.

Kuidas see filmimisega alustamise krõps siis käis?

Teenisin Batumis Nõukogude armees. Tulin sõjaväest tagasi ja olin 21, kui mu isa suri ja telesse vaba koht tekkis. Isa kolleegid ütlesid: tule vaata, kas tahad proovida. Ajasin vastu, et mind see üldse ei huvita, ma jätkan ikka kehakultuuri õpinguid. Ma olin ju kahevõistleja, treenisin Levandiga koos. Tema oli muidugi kõvasti üle. Pool aastat käisin veel Pedas, aga isa kolleegid helistasid uuesti, et tule, proovi vähemalt. Mõtlesin, et hea küll, ma vaatan siis. Läksin ja jäingi. Tol ajal ei olnud midagi muud ka eriti teha. Kohe tuli esimene põnev töö. Armeenias toimus maavärin ja Eesti ehitajad läksid tšarterlennuga otse Spitaki linna. Tele sai just esimesed beeta-kaamerad, nii et alati tuli plastist kohvriga reisida. Sihuke tohutu suur plastkohver. Operaator oli olemas, reporter oli olemas, videost oli keegi, aga polnud ühtegi venda, kes seda jurakat kohvrit tassiks. Oli vaja mõnd noort, sest vanad ei olnud nõus minema. Mina läksin hea meelega. Tina pandi seal kõvasti, vahel oli operaator rivist väljas, nii et ma sain kaamera enda kätte. Käisin üksi varemete vahel ja tegin enda meelest kunsti. Tulin Armeeniast tagasi ja mõtlesin – kurat, see on töö, mida tahaksin teha.

Et sind valiti lihtsalt su tugevuse pärast välja?

Ei, ei, valiti selle järgi, kes tahtis. Keegi teine ei tahtnud sellist asja teha. Keegi polnud nõus minema, kõik kartsid, et seal läheb jamaks.

Oled paljude sõjafotograafidega kokku puutunud. Kas neid inimesi ühendab mingi ühine joon?

Hullud on nad kõik. Kõik on profid, tavaline vend sinna ei lähe.

Kas minnakse rasket taha teenima või raha pole nii oluline?

Osad operaatorid ja fotograafid saavad ikka kõva tasu. Näiteks tegime soomlase Niklas Meltioga Süüria kodusõja teemalise dokumentaali ja tal on ameeriklasest sõber, kes tolknes temaga koos Aleppos. Paar kuud hiljem nägi Niklas teda uuesti ja sell ütles, et on nüüd video peale üle läinud, teeb CNN-ile. CNN maksab bäng-bängi (tulevahetust sisaldavad filmiklipid) eest 1500 dollarit minutist. Aga kui sa oled Süürias nädalate kaupa, saad seda tulistamist iga päev.

Raha teenimiseks on ju kergemad ja ohutumad viise?

Seda muidugi, aga just see, et sa oled asja sees ja näed kõike oma silmaga, see on põnev.

Kui filmid, kas siis tunned missioon tuua sellised jõhkrad asjad avalikkuse ette?

Ei, ei, ei. See kõlab kenasti, aga meie ei ole maailmaparandajad. Võib-olla seda küll, et tahaks asju näidata, et võib-olla mingi sõda ära lõppeks, aga see kõlab kenamini kui ta tegelikult on. Mina ei ole mingi kuradi … ema Theresa. Sellistest kohtades on fotograafe ja operaatoreid jalaga segada, ei ole nii, et just minu pilt päästab maailma.

Kas Süürias tapetakse vahel ka sihilikult fotograafe?

Kusagil ei vaadata ju hea pilguga, kui sa tuled torkima ja kõige suuremas ohus ongi tavaliselt kohalikud ajakirjanikud. Meie tuleme kohale ja kui me oleme koos armeega, siis meid ei lasta ühtegi kohta, kus on ohtlik. Ei Ukrainas, Afganistanis, Iraagis – kunagi pole nii, et mine, hea mees, nüüd oma kaameraga sinna ja pärast vaatame, kas sa jäid ellu või mitte. Sul hoitakse kogu aeg silma peal, oled kaitse all.

Kas sul on olnud alati konkreetsed kokkulepped ja oled olnud ühe või teise poole kaitse all?

Võtame näiteks Ukraina. Oled sa separatistide või Ukraina armee alal, sa pead ikka ette helistama ja sul peab olema kontaktisik, fixer (inimene, kes tunneb otsustajaid ja ajab asjad korda – toim). Kui me viimane kord märtsis Ukrainas käisime, oli meil fixer’iks noor plika, kes tundis kõiki komandöre, nii et iga kord, kui me tahtsime midagi, helistas ta ja leppis midagi kokku. Rääkis mesimagusat juttu, et nüüd on Soome televisioon siin ja kas me saaksime tulla ja nii edasi. Ja talle vastati, et okei, Katja, too siis vennad siia.

Kas see sobib kõigile, et oled Soome TV-st?

Ma olen eestlane ka olnud, ei ole mingit vahet. Küsitakse hoopis seda, kuidas ma nii hästi vene keelt oskan. Algul ju ütlen, et olen Soome televisioonist ja ma ei valeta ka. Siis uuritakse, kust ma vene keelt oskan, alles siis ütlen, et olen Eestist. „Aa, iz Estonii …“ Aga sul peavad load olema, kokkulepped komandöridega, ei ole nii, et äkki seisad kaameraga keset tänavat ja kukud filmima. Siis võetakse kohe natist kinni ja viiakse ära.

Kas sul on palju sellist materjali, mille kohta oled mõelnud, et milleks sa seda üldse filmid, seda ju kusagil näidata ei saa?

Kas või see Donetski haigla juhtum. Eks ta ole põnev ka. Haigla on alati hea koht, kust alustada. Seal on inimesi, kes on valmis värvikaid lugusid jutustama. Juba haigla ees nägime kirste ja mustade rättidega inimesi seismas. Fixer Katja tundis ühte arsti, läksime ja filmisime ülakorrustel, kui ligi astus sanitar, selline kolmemeetrine härg, ja ütles: maksa mulle sada taala ja ma näitan sulle sellist asja, mida mitte keegi varem näinud pole. Ütlesin, et ei maksa. Ta vastu, et hea küll, ma näitan sulle ikkagi. Mees viis mind haigla keldritesse, sellised hiiglaslikud madalad ruumid, laest tilkus veel vett. Valgust oli vähe ja kogu põrand oli vere, mäda ja lögaga kaetud, ma ei saanud statiivigi maha panna. Sadade kaupa laipu hunnikus, kõige otsas mingi vanamees, poolik käsi püsti ja nägu granaadiplahvatusest purustatud. Siis mõtlesin küll, et mida ma siin teen, seda materjali keegi kusagil ei kasuta. Hais oli selline, et … ma saatsin Katja ja selle soomlase kohe minema. Mul on tavaliselt rätik peas, selle tõmbasin näo ette ja niimoodi filmisin. Laibahais oli jälk, kui seda ühe korra oled tundnud, siis tunned selle igal pool eksimatult ära, ei ole nii, et ajad selle mingi muu lõhnaga segamini.

Kui palju sa Ukrainas Vene sõdureid nägid?

Kust sa tead, kes seal venelane on? Kõik räägivad vene keeles. Seal ju Vene armee praeguses vormis ei käi keegi ringi. Ukraina passidega venelased ei oska ukraina keeltki. Ja samas on üle piiri tulnud suur hulk osseete, kes võitlevad venelaste poolel. Õudsed kõrilõikajad. Samasugused nagu Kadõrovi tšetšeenide kamp, palgasõdurid. Küsisin, kui kaua olete siin olnud, nad vastasid, et üle aasta. Algul tulid kümnekesi, üks sai surma, nüüd on vaja hukkunu eest kätte maksta. Küsisin, mis siis saab, kui sõda ära lõppeb. Üks tegi nalja, et eks siis lähme koju ja hakkame tööle. Kõik irvitasid. Tuleb uus konflikt ja lähme sinna, ütlesid.

Nad ei saa sõdimise sõltuvusest enam lahti?

Täpselt. Kõik sellised nuge täis riputatud, mõnel nina ära lõigutud ja viltu, pikad habemed ees, vanemad, viiekümnesed mehed, mitte noored kutid.

Kogu elu harjunud sõdima?

Jah, kogu elu sõdinud. Eks need kadõrovlased tegid seal samuti igasuguseid sigadusi, lõikasid tapetud ukraina sõduritel kõhud lõhki ja toppisid liiva täis, et laipu oleks raskem minema viia. Aga kõike, mis veebis avaldatakse, ei saa uskuda, igal pool käib propagandasõda. Ka ukrainlased on igasuguseid sigadusi korda saatnud, puhtad pole kumbi pool. Seal on sihuke bardak, ei saa öelda, et kõik, mis Ukraina pool teeb, on hea. See ei ole võimalik, et aastaga muutus kõik ja nüüd on Ukraina sõdurid korralikud ja moraalselt kõvad, rahvas on ühtne ja võitleb kõik koos agressori vastu. Tegelikult käärib Ukraina sees samamoodi.

Kas sinu jaoks on suur vahe, kas sa filmid looduskatastroofi poolt tekitatud kannatusi ja purustusi või inimeste tahtlikult tekitatud kannatusi?

Ei. Kui lähed esimest korda kohale, näed puruks lastud maju, siis mõtled, et võimsad kaadrid. Sa ei mõtle esimese hooga, et inimestest on kahju. Inimeste kannatused teevad meele loomulikult kurvaks, aga põhitähelepanu on tööl, vaatad professionaali pilguga kõiki neid valguseid, seda, kuidas saada terviklikku pilti ja suured plaanid, et pärast kõik ilusti monteeruks. Mina suhtun sellesse nagu proff, mitte nagu kaasatundja.

Kas need asjad hiljem ringiga tagasi ei tule ega hakka painama?

Ei tule. Olen seda ise ka imestanud. Mul on nii, et õhtul võtad mõne õlle ja arutad sõpradega läbi, mis päeva jooksul juhtus. Kui jääd nende lugudega üksi, koguneb neid muudkui juurde ja lõpuks lähed sa nende all pooleks. Sõltub muidugi, kui tugev sa psüühiliselt oled.

Kas rindeoperaatoritel ja sõjafotograafidel esineb ka posttraumaatilise stressi sümptomeid?

See sõltub ehk rohkem sellest, kui keegi su lähedal surma saab. Või kui oled pidanud ise tapma või kellegi võikalt maha lööma, et ellu jääda. Mul pole sellist asja olnud, et midagi jääb kummitama. Meie lähme kohale, teeme oma võtted ära ja tõmbame minema.

Mis sulle su töö juures kõige raskem on? Lennureisid?

Just, see pidev reisimine ja asjade pakkimine. Nüüd on lendamine nii keeruliseks tehtud, kõik need turvakontrollid ja pikad ajavahed. Lendad terve öö, jõuad lennujaama, istud seal viis tundi, lendad järgmise lennukiga, passid järgmises lennujaamas, lendad jälle edasi. Tallinn on ju pärapõrgus, siia ei saa ju kusagilt otse. Töö huvitav osa algab alles siis, kui jõuad hotelli, paned asjad ära ja lähed võttele.

Kas sul on aja jooksul ootusärevus vähenenud, noorena kibelesid kogu aeg minema, aga nüüd tahaks rohkem kodus olla?

Ei, ei, eks raha paned asjad paika. Ma võiks muidugi kodus olla. Kui ma lotovõidu saaksin ja rahamuret üldse poleks, siis ma läheksin ikkagi, aga valiksin vaid põnevamad kohad või siis paigad, kus ma veel käinud pole. Sõjad ja kriisid ja looduskatastroofid – neid teeks kindlasti edasi, aga tavalisi töid jätaks vähemaks.

Aga sa ju teed teistsuguseid asju ka. Mis tunne sul näiteks Tallinnas toimunud noorte kergejõustiku MM-i oli filmida?

Ei, ei, sporti võtan ma hea meelega. Sport mulle jällegi meeldib. Töö seisukohast pole see väga huvitav, teed pärast võitjatega intervjuusid ja saadad need soomlastele, aga põnev on ise kohal olla ja näha. Sama oli Bakuus Euroopa mängudel, ega ma seda tööd nii väga ei nautinud, aga näed suurvõistlust seestpoolt. See on huvitav.

Kas sõjaoperaatoritega on nagu sõduritega: on suur vahe, kas oled veteran või noorsõdur? Vana kala oskab kogemuse pealt ohtusid märgata, kuulata, kas miin tuleb lähedale maha või lõhkeb eemal.

Jah. Kui sind maha lastakse, siis juhtub see sageli ikka alguses. Kui OMON ründas Riias siseministeeriumi hoonet, siis me jooksime koos soomlasega kohe parki. Vaatasin, et kolm meest annavad leekkuulidega kivimüüri tagant tuld siseministeeriumi akendesse. Kõigil maskid peas. Mõtlesin, et jooksen nende kõrvale, olen nendega seal müüri taga, on üsna turvaline olla ja saan kolm venda kahe meetri kauguselt kaadrisse. Hakkasingi sinnapoole jooksma ja äkki üks sõdur pööras toru minu poole ja hüüdis: „Obratno!“ Ma pistsin kaamera õlale ja tõstsin käed üles: „Finskoje televidenije!“ Sõdur pani kuulijuti mul üle pea: „Obratno, suuki!“ Selle peale hüppasin muidugi puu taha.

Sina oled siis nagu vana rindesõdur?

Jah, aga juhtuda võib alati. Oled valel ajal vales kohas, kuhu tuleb miinilöök, aga ma ei roni enam nii ette, kuhu põhimõtteliselt minna ei tohi.

Kas sul on mõni eriliselt õnnestunud kaader, mille puhul mõtled, et oi kui hea asja ma ära tõin?

Neid on palju. Näiteks esimene Tšetšeenia sõda, kohe sõja alguses, kui me Groznõis käisime ja kõik linna tänavad olid Vene sõdurite laipu täis. Need olid sünged kaadrid. 31. detsembril läksid venelased linna sisse, paljud hukkunud olid pooleldi põlenud … Tšetšeenid korjasid oma langenud kohe ära ja matsid maha. Pääsesime juba 5. jaanuaril linna, aga kuna tänavad olid tule all, siis midagi koristada seal ei saanud. Lisaks hakkasid mõlemad pooled laipasid mineerima, et neid ära vedada ei saaks. Seal käis nagu malemäng – keegi läks laipa ära tooma ja käis pauk. Filmisime tänavanurkadel, iga nurga peal sai minuti olla, siis hakkas vene snaiper sinna uhama, pidime kohta vahetama. Linnas oli 2-3 kraadi sooja, pilves ilm, kergelt udune, hooned puruks lastud, kaadrid olid jube sünged. Tänaval seisis suur leivaauto, kust tšetšeenid jagasid kohalikele vene vanamuttidele leiba. Tšetšeeni pered olid linnast maale küladesse läinud, aga venelastel polnud kuhugi minna. Suur linn, Venemaale ei pääsenud, nii neile leiba jagati. Mõned leivad kukkusid muda sisse, mutikesed korjasid need üles, pühkisid pori maha ja sõid sealsamas.

Kas Groznõisse pääsesid sa läbi Vene vägede?

Läbi Vene vägede ja Venemaa selles mõttes, et meil olid piletid võetud Moskvast Vnukovost Groznõisse. Jõudsime hommikul kell viis lennujaama ja seal üks tädi tukkus. Ütlesime, et meil on sellised piletid ja tema vastas, et oi, poisid, Groznõisse pole juba ammu ühtegi lennukit läinud, Põhja-Kaukaasias on Naltšik kõige lähemal, kuhu nad lendavad. Võtsime piletid Naltšikisse. Lennukis oli üks vene fotograaf, kes tegi Reutersile pilte ja pakkus, et võtame takso ja sõidame ümber Inguššia ja Tšetšeenia alla Dagestani. Võtsimegi takso ja hommikul jõudsime Dagestani Hassavjurti linna, mis asub piiril. Läksime lasteaeda, kus elasid välisajakirjanikud, kõik magasid madratsitel reas. Järgmisel hommikul mõtlesime soomlasega, et peab Groznõisse sõitma, vahemaa oli 80 kilomeetrit. Pidasime kinni mingi kollase Volga ja küsisime, kas ta Groznõisse sõidab. Juht vastas, et sõidab küll. Hüppasime peale ja sõidu ajal selgus, et vanamehel on sealkandis maja ja ta võib meid sinna elama panna. Nii saime sealt kuradi lasteaiast ära. Tšetšeenia ja Dagestani piiri peal oli venelaste kontrollpunkt. Nad lasid meid läbi ja soovisid edu. Filmisime terve päeva Groznõis ja tulime läbi sama piiripunkti tagasi. Vene sõdurid küsisid, kas käisime Groznõis. Ütlesin, et käisime jah. Kas tšetšeene ka nägite? Ütlesin, nägime. Näidake, ütlesid Vene sõdurid. Kerisin linti tagasi ja näitasin läbi kaamera mustvalget pilti. Olidki tšetšeenid, lindid ümber pea ja suured habemed ees. Venelased ütlesid, et kurat, meie neid ei karda, tulgu ainult. Nädala aja pärast tulidki tšetšeenid kohale ja tapsid kogu selle kordoni maha. Kõik lõigati ära.

Kas te ise mingitesse ohtlikesse olukordadesse ei sattunud?

Olime Šalii külas, mis on umbes 40 kilomeetrit Groznõist, filmisime surnuaias. Hakkas hämaraks minema, jube ilus hetk, ilusad sinised kaadrid, hauakivid … Äkki sõitsid villisega kolm tšetšeeni meie juurde, ronisid püssidega välja ja ütlesid, et tulge kaasa. Meid viidi miilitsajaoskonda ja uuriti, kes me oleme. Näitasime pabereid. Nad ütlesid, et me peame kontrollime, kes kõik siin käivad, sest paar päeva tagasi olid ühed nii-öelda välisajakirjanikud käinud filmimas, ära läinud ja kohe tuli venelaste raketilöök samasse kohta. Passisime seal natuke aega ja siis tuli sinna üks naine Reutersist. Tšetšeenid ütlesid, et kui tahate kihvti süžeed, siis tulge homme tagasi. Naine kuulis kõrvalt ja ütles, et ärge kellelegi sellest rääkige, et ta on seda uudist juba kuu aega jahtinud. Et see on nagu tema omand või nii. Soomlane ütles, et me ei konkureeri temaga, meie teeme televisiooni jaoks, tema raadio jaoks. Tšetšeenid olid võtnud 48 vene sõdurit vangi, pakkusid neid näha. Vladivostokist oli tulnud kamp noori dessantnikuid, pealikuks nooruke vanemleitnant. Poisid visati Šalii kohal alla, kohalikud piirasid nad ümber ja lasid kaks tükki maha. Ohvitser oli noor mees ja ütles, et ei tahtnud kuttide eluga riskida, sest ei teadnud, kui palju neil mehi vastas oli, äkki lastakse kõik maha, ja andis lihtsalt alla. Poistel polnud isegi kuuliveste ega midagi, täitsa tühjade kätega tulid, isegi kuivtoitu polnud kaasas. Need vaesekesed ütlesid, et alles tšetšeenide käest said esimest korda sooja toitu.

Kas tuleb ette ka fotode lavastamist või võltsimist?

Seda ma Niklase /Meltio/ koha pealt tean, et kui sa näiteks kandideerid mingi fotoga auhinnale, siis sa ei tohi seda Photoshopis töödelda. Ei ole nii, et sa võtad pika toruga foto ja siis crop’id (kadreerid välja) mingi teatud pildi. Või et pärast lisad värve, heledust ja tumedust ja teravust võid keerata juurde, muud mitte. Ei ole nii, et paned mingit suitsu taustale, sa pead foto originaali ka saatma. Tänapäeval on võimalik üsna lihtsalt ju kõike teha ja ma arvan, et tehakse ka kõvasti.

Kui palju seda ette tuleb, et makstakse mõnele kohalikule raha ja antakse kaamera – mine too ohtlikust kohast kaadrid ära, aga kogu kuulsusesära jääb kaamera omanikule?

Ei, ma ei tea selliseid asju. Ei ole kuulnud. See töö nõuab ikkagi mingit oskust, see, kui sa tänapäeval telefoniga filmid natuke, see ei ole siiski töö. Tänapäeval ongi väiksed telefonid ja kaamerad palju asju ära rikkunud, see, et neid on nii lihtne hankida ja endaga kaasas kanda. Ja ma rõhutan, et kõige rohkem riskivad sellised freelancer’id, kellel pole mitte kellegagi mingeid kokkuleppeid. Bosnia sõja ajal, kui piirati Sarajevo linna, oli palju ameerika kutte, kes olid ostnud endale kaamera, sõitnud kohale ja üürisid kõik koos hotellis ühte tuba. Nad tegelesid päevade kaupa sellega, et läksid Snaiprite alleele, panid oma kaamerad sinna püsti ja lootsid, et äkki saab kaadri, kuidas keegi maha lastakse. Või siis läksid nad eesliinile, et saada mõnda jube sünget pilti, mida saab kas CNN-ile või BBC-le, AP-le või Reutersile pakkuma hakata, sellist pilti, mida kellelgi pole.

Teed endale nime, et pääseda suurema lepinguni?

Just. Teed endale nime või siis saad mingi kaadri eest kõva raha, kuidas tsiviilelanikke lastakse, nii et tükke lendab, ja saad pildid maha müüa, sest on selge, et sellist kraami ostavad korraliku raha eest kõik. Mul on lihtsam. Soomlastega on tehtud kokkulepe, et oma päevahinna saan ma ikka, isegi kui ühtegi kaadrit ei võta. Ma ei pea hea õnne peale ISIS-e juurde minema ja lootma, et mind ära ei lõigata, ma ei pea sihukest riski võtma. Selliseid vendasid on palju, kes leiavad kontaktisiku, kes kinnitab, et sa jääd seal ellu, aga järgmisel hetkel on sul oranž ürp seljas ja palud vägede väljaviimist või agressiooni lõpetamist. Freelancer’id, kellel pole kellegagi lepingut tehtud, riskivad kõige rohkem.

Hea küll, sul on kõik kokkulepped olemas, aga kui suureks hindad oma töö juures vedamise rolli?

Päris suureks. Aga aastatega on sellele lisandunud professionaalsus. Kui ikka autojuht või fixer ütleb, et sealt ei saa minna või seal ei saa filmida, siis ma ei hakka talle peale suruma, et lähme ikka, ma saan ehk jube hea kaadri.

Ehk kogemused suurendavad õnnestunud kaadrite saamise tõenäosust.

Jah. Kui sa oled noor, siis sa rapsid jubedalt. Võtad tohutu hulga kaadreid. Praegu sa tead, mis sellest loost tuleb, palju sul vaja on. Ma ei filmi enam tundide kaupa materjali, millest hiljem saab kasutada ainult ühte või kahte võtet. Praegu on kindla peale minek. Me oleme lennukis läbi arutanud, mida me tegema läheme ja kõik on teada. Kui mul on miljon kaadrit, olen hiljem selle materjaliga hädas. Kui sa krabad endale miljon fotot kokku, siis sa ei leia enam midagi üles, et oot … kus see nüüd oligi. Kui satud töötama mõne korrespondendiga, kes enne pole sellistes kohtades käinud, siis tema innustub kõikidest asjadest. Kui mingi vend tuleb püssiga vastu, siis tema müksib sind, et vohh-vohh, võta see kaader ära. Kobid autost välja, võtad kaadri ära, pärast vaatad – täiesti mõttetu kaader, mõttetust kohast, see vend püssiga ei monteeru mitte millegagi. Parem minna kohapeale, saada tervik tervest külast või brigaadist, kui et ma saan mingi üksiku püssimehe kusagil kümme kilti eemal, keda on raske mingi loo sisse panna, sest sa pead seletama, kes ta selline on ja mida ta seal teeb ja nii edasi. Näiteks Jaapanis pärast tsunamit tegime Fukushimas algul väga pika päeva ja mõtlesime, et ega vaated enam hullemaks ei lähe. Filmisime terve nädala, liikudes mööda idarannikut allapoole ja iga päevaga läks järjest hullemaks. Ometi filmisin iga päev järjest vähem, sest olin juba paljut eelmistel päevadel näinud, aga kui oleksin esimesel päeval lõuna poole sattunud, oleksin ilmselt kohe selili olnud.

Kas su töö on seotud adrenaliinivajadusega? Et vajad järjest ohtlikumaid olukordi?

Ei, ma ei ütleks seda. Lihtsalt põnev on, ma ei lähe sinna adrenaliinitulva otsima. Ma ei käi ohtusid otsimas, aga põnev on küll, seda kindlasti. See on üks põhjus, miks ma seda kõike teen. Eelmise aasta sügisel olime filmimas Donetskis, elasime Ramada neljatärnihotellis, kõik oli puhas, soe vesi ja nett oli kiire, siis ootasid iga järgmist võttepäeva, saaks ainult võttele minna. Kõik võtted toimusid eri kohtades ja ootasid, et mis siis täna vastu tuleb.

Kui maailmas poleks sõdu ja katastroofe ja sa peaksid kõige ülejäänu vahel valima, siis mida sa filmiksid?

Ikka sporti. Uudiseid ei tahaks teha. Kui maailmas on kõik hästi, siis see ei huvita mitte kedagi.

Kui sinu juurde tuleks Bill Gates ja ütleks: „Siin on kümme miljonit, mine tee selline film, mida hing ihkab“, millise filmi sa teeksid?

Teeksin persoonilugusid, näiteks kusagil Aafrikas. Kevadel Ukrainas olles mõtlesin, et kui saaks kusagilt raha, siis teeksin filmi inimestest, kes pärast sõda Nikišino külla Debaltseve lähedal tagasi pöörduvad. Nikišino on täiesti sodiks lastud, selline pikk soolikas peatänava ääres, 4-5 kilti pikk, majad kahel pool tänavat, Ukraina väed olid ühel pool küla, separatistid teisel pool ja muudkui kõmmutasid üksteist eelmise aasta juulikuust saati. Kõik majad olid pihta saanud. Teeksin dokumentaali külaelust pärast sõda.

Leni Riefenstahl hakkas pärast Teist maailmasõda Aafrikas loodusfilme tegema, jättis kõik muu sinnapaika.

Sõjateemasid on üsna lihtne teha, kõik kulissid on ju olemas. Saabud kohale, varemed on olemas, inimesed on olemas. See ei nõua metsikut eeltööd. Persooniloo puhul pead kõik taustad põhjalikult läbi töötama. Ei saa nii, et paned kaamera käima ja ütled, et räägi midagi, vaatame, mis sul öelda on. Mulle meeldiks teha filme nii, et lähed kohale ja teed filmi nendest asjadest, mis kohapeal on. See on nagu kokasaade, et parimad toidud tulevad kohalikust toorainest.

Aga mida paremini sa tausta tead, seda tihedamad tulevad filmid?

Seda kindlasti, aga näiteks Ukraina külad – lähed sinna ja räägid inimestega, saad teada nende saatused, kes midagi või kellegi kaotas ja sa ei pea kohe alguses neist jube palju teadma. Enne persooniloo tegemist peab mul enne selge olema, kellega on tegu, ma ei saa talle kaameraga nina alla minna ja küsida, kes sa selline üldse oled, millal sa sündisid ja midagi sellist.

Sa oled nii palju oma töö käigus näinud, et kas sind üllataks veel midagi, milleks inimesed võimelised on? Tuleb sinu töös üldse veel midagi uut ette?

Kohati ongi nii, et süžeed hakkavad korduma. Teod on samad, aga inimesed on teised. Nimed vahetuvad, kohad vahetuvad, aga tegevus on sama. Palju on asju, mida inimesed on ise rääkinud – lood Aafrikast, kus lapssõdurid on pidanud oma vanemad ära tapma või siis naised ära vägistama ja mehed maha lööma. Seda ma ise näinud pole, aga tean kindlalt, et need asjad on juhtunud.

Kas sa üldse kujutad ennast ette mingit muud tööd tegemas?

Kui ma oleksin Peda lõpetanud, oleks minust treener või kehalise õpetaja saanud, oleksin sellist tööd hea meelega teinud. Tele lõi kõik sassi, mul oli kindel plaan treeneriks saada.

Mina olen ka Pedas õppinud ja eesti keele ja kirjanduse õpetajana töötanud. Praegu õpetan meediasõdureid kirjutama, aga seda on võimalik vaid teatud maani õpetada.

Teles on sama. Sul kas on see võime või ei ole, kõik see kaadri kompositsioon – seda on veidi võimalik õppida. Kui oled täiesti lootusetu vend, siis paremaks läheb ikkagi, aga kaadri nägemine on kaasa sündinud.

Kas ekstreemsetes oludes tegutsevate inimeste filmimine on sind õpetanud inimeste psüühikat paremini tundma?

Ma pole selle peale mõelnud. Inimesed ise ka ei tea, milleks nad äärmuslikes olukordades suutelised on või kuidas nad käituma hakkavad. Ma ei tea seda enda kohta ka. Meil oli Riias näiteks eestlasest helimees, kes oli kogu aeg kõikjale tulemas, aga kui pargis tulistamiseks läks, siis ütles, et tal on kolm last ja tema ei tule kuhugi.

Olen mõelnud, et kui peaks valima, kas sõdima lähevad minu pojad või mina, siis pigem läheksin mina.

Ma olen sama asja mõelnud. Et kui SEE tuleb, siis tuleb, mis seal’s ikka.

Ivar Heinmaad küsitles ajakirja Sõdur toimetaja Sverre Lasn