Ajakirjast Sõdur: sõjamees tundku vastasega kohtumisest karmi rõõmu

 (7)
Ajakirjast Sõdur: sõjamees tundku vastasega kohtumisest karmi rõõmu
Kapten Teppo. Foto: Vilius Dziavecka.

Kapten Lauri Teppo juhitud ajateenijatest luurajatega on kaitseväe õppustel ikka sündinud legende. Ka liitlastel on olnud palju rõõmu tema väsimatust rünnakuvaimust ja oskusest kombata võimatuna tunduvate lahenduste piire. Ajakiri Sõdur otsustas külla sõita Tartusse kapten Teppole, kes sel sügisel asus õppima kõrgema sõjakooli keskastme kursusel, et tagasi vaadata tema senisele teenistusele kaitseväes.

Ilmus ajakirjas Sõdur 4/2017

Kuidas kulges sinu teekond sõjaväelase ameti juurde?

Esmakordselt tuli huvi umbes seitsmeaastaselt. Olen Tartu poiss, siin sündinud, kasvanud ja koolis käinud. Minu emapoolsel vanaisal oli suvila Vana-Ihastes ja seal oli õppeväljak, kus nõukogude ajal korraldas Tartu Riikliku Ülikooli sõjaline kateeder üliõpilastele maastikuõppusi. Seal olid kaevikud ja laskepositsioonid, kus mängisime poistega sõda.

Konkreetsemaks läks tung kusagil 13. eluaastal, kui tulin siia majja, toona veel EPA (Eesti Põllumajanduse Akadeemia) peahoonesse aadressil Riia 12, mille keldris tegutses Kaitseliidu malev. Astusin uksest sisse ja ütlesin „Tere, tahan siia tulla!“. Astusin siis noorkotkaks. Toona oli eraldusjoon noorkaitseliitlase ja noorkotka vahel laialivalguv, igal juhul anti mulle automaat kätte. Mul veel vedas, sain kokkukäiva kabaga, ei mäletagi, kas Hiina või Rumeenia automaadi. See, et kaba käis kokku, tundus siis eriti oluline. Siin käis äge tegevus: olid laagrid, käisime metsas, Tartu lähedal Kardlas endises radaribaasis muldvallide vahel laskmas.

Seotud lood:

Võrreldes tänapäevaga oli siis peamine tahtmine tegutseda. Eks Kaitseliidus oligi isamaaliste meeste kamp, kellele oli peamine, et teeme midagi, läheme näiteks laskma. Mõtestatud allüksuse väljaõppest tänapäeva mõistes jäi kõik kaugele. Siis tegutseti pigem individuaalsel tasandil. Ja selle aja mõõdupuu järgi oli see ikka üks õige tegevus.

See kõik meeldis mulle väga ja lisaks on mulle lapsest saati meele järele matkamine ja kalapüük. Ma ei saa öelda, et ma käin looduses lihtsalt looduse enda pärast. Kui nüüd küpsemas eas kutsutakse, et lähme rabasse, siis mina saan öelda, et teie minge rahuga rabasse, mina olen seal käinud küll ja mulle seal ei meeldi. Ma võin seni parkimisplatsil vorsti grillida või hoopis kala püüda.

Kes hakkas n-ö pealikuks, kui te puupüssidega sõda mängisite või noorkotkastega laskmas käisite?

Algul oli ikka keegi vanem kamraad eest vedamas, aga alates umbes kuueteistkümneseks saamisest üritasin ise sõna sekka öelda.

Juhtimise ülevõtmine algab kõhutunde järgi. Instinkt ütleb, et nüüd on vaja teha niimoodi. Kõhus tekib hea ja soe tunne, liblikad hakkavad lendama ja siis ütledki poistele, et nüüd lähme. Sama võib olla rünnakule minnes: tunned, et lähme sealt vasakult ning siis tuleb hea ja soe kõhutunne, et sai õigesti mindud.

Inimesed on erinevad. Tunnen mõnda inimest näiteks küberväejuhatusest, kellele sugugi ei klapi selline rünnakuga pealeminek. Aga mulle jälle ei klapiks küberväejuhatuses teenimine, kus ei saa inimesi juhtida ja vastast purustada, vaid tegevus käib hoopis teises mõõtmes. Ma ei alaväärista seda rolli, aga minusugusele see ei sobi. Iga mees peab leidma oma ala.

Kaitseliidus oli tore ka sellepärast, et ma figureerisin mingi aja paralleelselt nii Kaitseliidu kui ka Noorte Kotkaste nimekirjas. Olin kohal seal, kus lahedamaid asju tehti ja rohkem metsas käidi, üks ei välistanud teist. Noorkotkad ja kaitseliitlased olid mulle ühteviisi tähtsad ja seda just inimeste pärast, Tartu malevas olid mulle toona eriti olulised kaks veeblit: veebel Martin Erstu oli kotkajuht ja vanemveebel Arvi Asi malevas instruktor, nemad olid minu mentorid.

Sõjakoolile eelnes sul ajateenistus. Milliste teadmistega tulid sa sealt Tartusse õppima?

Loe veel

Mul oli huvi pioneeriasjanduse vastu ja nii juhtuski, et 2003. aastal läksin aega teenima pioneeripataljoni. Teenisin Eesti esimeses pioneeriluure rühmas, mille kontseptsioon oli veel lapsekingades, sest kõike alles avastati. Afganistanis 2009. aastal lahingus langenud veebel Eerik Salmus, siis veel seersant, oli mu rühmavanem. Tema ja ohvitseridki alles püüdsid aru saada, mis elukas see pioneerirühm on. Aga mulle oli sellest kasu kõvasti, sest sõjakooli õppima tulles oli tõkestamise mõte mulle selge.

Sellest ajast kahetsen vaid seda, et enne sõjakooli õppima tulekut oleks võinud pärast ajateenistust teenida paar aastat Scoutspataljonis elukutselise sõdurina. Aga toona kuidagi läks nii. Praegu on see tagantjärele tarkus, aga oma ajateenijatele olen ikka rääkinud, et mehed, loomulikult minge sõjakooli, kui huvi on, aga enne teenige paar aastat elukutselise sõdurina. Vaadake seda elu, vaadake maailma. Tunnete oma naha peal ära, kas see on teie ala.

Tartusse tulek oli nagu kojutulek ikka. Sõjakooliga paralleelselt viisin paberid ka EPA-sse, praegusesse maaülikooli mingile hüdrorajatiste erialale, aga see oli rohkem igaks juhuks. Konkurss sõjakooli oli tollal väike, meid alustas 35 ja lõpetas 28. Kellele ei sobinud matemaatika ja kellel olid muud põhjused. Majandusel läks hästi ja mujal sektoreis vast teenis tollal paremini.

Milline oli sõjakool varem, kui vaatad tagasi praeguse kogemusega?

Sõjakool oli Tartus selleks ajaks olnud juba viis aastat. Õpetuse tase sõltus teemast ja õppejõust. Sõjaväepedagoogika oli professionaalselt läbi viidud ja seda saan vaid hea sõnaga meenutada. Kuigi, tõsi, meie õppisime põhjalikult õpetama individuaalseid sooritusi, aga allüksuste sooritusi võinuks õpetada rohkem. Kompaniikursus oli kõva, rühmakursus seevastu praegusega võrreldes kehvakene. Aga üleüldiselt tagantjärele vaadates, kui ma paneksin stardijoonele Eesti, Ameerika Ühendriikide ja Briti nooremleitnandi, kes kõik on äsja koolist tulnud, siis meie oma võidaks selle jooksu.

Esiteks on meie kursus kolmeaastane tervik, teiseks on sellele kursusele eelnenud ajateenistus, mis loob tausta, ja kolmandaks on meie ohvitseride sõjaline ja taktikaline haridus sügavam ja laiem kui liitlastel. Alates kaptenist ja majorist on tasemed minu hinnangul võrdväärsed, aga värsketest nooremleitnantidest on meie oma kõvem.

Nii sõjakooli ajal kui ka hiljem olid ikka Erna retkedel kõrgeid kohti püüdmas. Kuidas retklemine omaseks sai?

See tuli juba noorkotka ajal mini-Ernadel käies. Paneme kokku militaar- ja matkamine, saamegi militaarmatkamise. Mulle on see alati meeldinud. Aga kolm aastat tagasi otsustasin, et kõik, lähen pensionile, Eestis on juba kõik võidetud, mis võita annab. Pidasin ja pean siiani võistlemist vägagi oluliseks, sest see on enesedistsiplineerimise vorm. Sa lihtsalt pead ennast sundima. Teiseks toob see mugavustsoonist välja ja jalad, ning mitte üksnes jalad, saavad metsas märjaks. On minulgi keset retke metsas tekkinud küsimus, miks ma siia tulin. Eriti mõnikord talvisel Utria dessandil, mis minu arust on üks raskemaid sõjalis-sportlikke üritusi üldse. Aga tiim peab hea olema ja raskus läheb mööda.

Ma olen alati püüdnud võistelda selle üksuse nime all, kus ma parasjagu teenin. Kui teenisin Scoutspataljonis, võistlesin koos scoutidega, kui teenisin Kuperjanovis, siis kuperjanovlaste meeskonnaga ning nende vahele jäid sõjakooli ja Tartu maleva episoodid.

Kui palju on retkedel käimine aidanud teenistuses, ajateenijaile luuramist õpetades?

Peamine on olnud just mentaalne faktor. Mõistan, et pole olemas midagi, mida ma ei suuda. Inimene suudab kõike, kui ta ainult tahab. Lisaks vaimsele poolele on mõistagi olulised ka pisikesed nüansid, saan teada, milline sokk ja milline saabas on hea. Aga põhiline on vaimne tugevus. Brittidel on hea sõna: robust. Eesti keelde tõlgitakse seda kui robustne, mis on natuke halva maiguga sõna. Aga brittidel on selle tähendus pigem nagu meie sitke, see oleks siis mentaalne sitkus. Kõik on peas kinni. Kui just lahtist jalaluumurdu pole, siis lähen ikka edasi.

Aga trenni tuli ikka ka teha. Seda suvepuhkuse ajal, kui mu vanem poeg õppis rattaga sõitma ja mina jooksin. Olen suur mees ja jooksuvorm pole just hea, pidin seda treenima. Ettevalmistusi oli muidki, laskmise taset tuli hoida ja relvade sisselaskmine pidi olema korras. Mingeid treeninguid tegin veel, aga mitmenädalaseid treeninglaagreid küll polnud.

Nooremana, kui algul Kuperjanovisse teenima läksin ning oma meeskonda alles lõime ja ennast avastasime, käisime ja proovisime igasuguseid asju. Vanemas eas Kaitseliidu kohalikule võistlusele enam ei läinud, siis käisin n-ö maailmameistrivõistlustel. Tippaastad olid ikkagi Scoutspataljonis teenimise ajal, võiks öelda, et see oli vormikõvera tipp. Meil oli kõik hästi. Aga ega igapäevase teenistuse kõrvalt ei jätku lõputult aega. Mõnedki tiimikaaslased, nagu Raido Ossip, on võistlustel osalemise lõpetanud. Minu füüsis ja vanus lubanuks jätkata, aga sai lihtsalt kõrini. Kuidagi ammendus: jälle see metsaäär, kraaviserv, rabaperv, jälle ja jälle.

Noortele meestele soovitan sellist retklemist igal juhul. Esiteks treenib see mentaalset sitkust, teiseks treenib kõndimist, mis on jalaväes oluline oskus. Ning kolmandaks sa ikkagi võistled kellegagi, pead tegema soorituse, mida mõõdetakse kellegi vastu, n-ö sparrid kellegagi ehk harjutad vastase rollis oleva üksusega. Võiks isegi mõelda, et sõjakoolis peaks see mingil kujul lausa kohustuslik olema. Aga kindlasti peaks jalaväelane sellisel võistlusel mõne korra käima, ennast proovile panema.

Kuidas sa sõjakoolist Kuperjanovi pataljoni luurajaks jõudsid?

Sõjakoolis valisin jalaväe eriala. Minu ajal jagunes jalavägi miinipilduja ja tankitõrje õppesuunaks ning minu kursusel avati ainult jalaväeeriala ja selle miinipilduja õppesuund. Teenima läksin Kuperjanovi pataljoni luurekompaniisse. Tekkis kontakt tänase major Rainek Kuuraga, kes oli toona seal luurekompanii ülem. Temaga hakkas koostöö klappima ja nii see läks. Major Ivo Silbaum on öelnud, et nii luurajad kui ka tankitõrjujad on väikese fetišiga jalaväelased ja ma nõustun temaga.

Kuidas luuramine õnnestus?

Õnnestus väga hästi. No leia mõni poiss, kellele ei meeldiks luurekat mängida! Ikka saab midagi leiutada, end proovile panna. Toona oli motoriseeritud luure ajateenistuses alles lapsekingades nii arusaamade kui ka tehnika poolest, näiteks siis olid meil veel Volkswagen Iltised. Eks see avastamine ja katsetamine oli.

Eestis oli, on ja jääb ikka kõige olulisemaks jalgsi tegutsemine. Meil lihtsalt on palju metsa. Jalgsi liikumist õpivad ka kõik liitlased, kes siia satuvad.

Kuidas ajateenijad luurajateks satuvad?

See sõltub väeosast, aga minu teada kaitsevägi ei tee eelvalikut. Kuperjanovisse tuli küll mitu poissi teadmisega, et nemad tahavad just luurekompaniisse. See on omamoodi ringkäendus, et mina teenisin ära, läksin koju ja rääkisin sõpradele, et maru lahe oli, minge kindlasti sinna. Hiljem jalaväekompanii ülemana kohtasin mõnda n-ö dünastiat, kus vanem vend oli luuraja olnud ja siis tuli ka noorem vend sama sooviga. Oma sõbra või pereliikme kogemus ja soovitus ikka maksab. Selle põhjuse nimel tasubki väljaõppe korraldajatel pingutada. Kui poiss läheb ajateenistusest koju hea emotsiooniga, siis see võimendub tema sõpruskonnas ja motiveerib järgmisi ajateenistusse tulijaid.

Kui palju oli Kuperjanovi pataljon eriliselt Kuperjanovi pataljon pärast sinu esimest teenistusaega sõjakoolis?

Toona mitte väga. Oli segane aeg, kui olid jalaväeõppekeskused, kus käsuahel oli segane. Kui mina sinna teenima läksin, oli kompaniiülema ja pataljoniülema vahele tekitatud veel üks juhtimislüli, ilma sisulise funktsioonita lisapuhver: jalaväe õppekeskuse jalaväekooli ülem. Minule ei teinud segane juhtimissüsteem juhtimist ja õpetamist lihtsamaks. Õnneks lõppes jalaväekoolide hullus kiiresti. Hiljem olen mõelnud, et instruktorigrupil pataljoni juures oleks jumet küll, aga mitte nii, nagu see oli tollal.

Mul aga oli kogu see aeg alles soov teenida elukutseliste üksuses. Kuperjanovis olingi kaks aastat ja 2009. aastal läksin Scoutspataljoni. Käisin missioonil Afganistanis, võib-olla sain nii natuke enne sõjakooli tegemata jäänut kompenseerida. Scoutspataljoni läksin jalaväerühma ülemaks, olin seal ka luurerühma ülem ja asendasin vahepeal pataljoni staabis luureohvitseri.

2009. aastal oli Scoutspataljonis pisut keerukas periood. Just oli ära olnud aeg, kui Eestil oli Afganistanis kolm kompaniid, üks lõpetas rotatsiooni, teine oli rotatsiooni alustamas ja lisaks lähetati Estcoy-E valimisi turvama. Terve Eesti pataljon oli korraga Afganistani pinnal. See pani sõduritele ja allohvitseridele eriti suure koormuse, millest tulenes meeskonna kaadrivoolavus ja väsimus. Lisandusid ju muudki kohustused nagu osavõtt NRF-ist ehk NATO reageerimisjõududest. Kõigest sellest tuli suur sagin, inimesed aina liikusid ja allüksused polnud täiskomplekteeritud. Ei saa ka öelda, et majandussurutis oleks toonud Scoutspataljoni liiga palju uusi sõdureid. Pigem mõtlesid mõned sõdurid end surutise ajal piraadikütiks.

Mis seltskond oli Scoutspataljonis koos?

Seltskond oli kirju. Suurem osa oli seal pärast ajateenistuse läbimist, aga oli ka erandeid. Mingitel aastatel olid kaitseliitlased käinud Kosovos rahu tagamas ja siis oli mul paar alluvat, kes olid läinud Kosovosse ilma ajateenistuseta ja pärast seda jäänud Scoutspataljoni edasi teenima. Seega oli ka elukutseliste üksuses n-ö kõrvaltänav, mis polnudki lõppkokkuvõttes halb. Seda joont, mille inimene on tõmmanud, saab inimene ka kustutada. Seal oli väärt mehi, kellest mõni lõpetab praegu sõjakooli.

Scoutspataljonis tuli tugevamalt esile see, et kõik sõdurid olid vabatahtlikud. Nad teenisid omast tahtest, nad polnud ajateenijad, neil polnud sundi taga. Teine meeldejääv asi oli allohvitseride professionaalsus ja kogemus. Scoutspataljoni vanemseersantide ja veeblite kogemus ja tugevus oli ja on siiani üks selle pataljoni peamisi tugevusi. Neid mehi iseloomustavad professionaalsus, initsiatiiv ja tegutsemisjulgus ning sellel on suur väärtus.

Scoutspataljonist tulin Kuperjanovisse tagasi 2013. aastal, sest pere ja elamine oli kõik Lõuna-Eestis.

Kas Scoutspataljonis teenimine on jätkuvalt soovituslik kõigil tegevteenistujatel läbida?

Jah, tingimata tuleks seal teenistustsükkel läbi teha. Seal on liikuvust, mis ei tulene niivõrd ratastest kui mõttelaadist. Seal on küll sõitmiseks soomustransportöörid, aga võideldakse ikkagi jalgsi. Scoutide mõttemalli olen edasisse teenistusse kaasa võtnud. Minu puhul oli, on ja jääb oluliseks jala mahapanek.

Scoutspataljon harjutab palju ja igal viisil pealetungilahingut. Just rünnak võikski olla esmane asi, mida ka ajateenistuses õppida, sest see toob väljaõppemetoodiliselt kaasa dünaamilise tegutsemise, kujundab hoopis liikuvama mõttemalli. Ja pärast on ka kaitset märksa lihtsam selgeks saada. Kui olen teinud ajateenijatele rünnaku piisavalt selgeks ja nad on selles enesekindluse saavutanud, siis metoodilis-pedagoogiliselt on pärast lihtsam õppida kõike muud. Rünnakul on oluline otsustamise kiirus, maastikulugemise oskus ja veel palju lahinguolukorras olulisi asju.

Väljaõppeliselt tekitab see offensive spirit’i ehk rünnakuvaimu või esimesena tegutsemise vaimu, mis on lahendustele suunatud initsiatiivi haarav mõttemall. Kui käsitleksime kohe alguses rünnakut, siis tuleks selline tegutsemismall kaasa ka muudesse tegevustesse. Ja mitte ainult meie idanaaber, vaid ka näiteks Iisrael järgib põhimõtet, et parim kaitse on rünnak ning ennetav löök on igati asjakohane.

Kuidas õnnestus Scoutspataljonist saadud kogemusi Kuperjanovis luurekompanii ajateenijatele edasi anda?

Scoudiaeg andis kindlasti mõõtmatul hulgal ideid juurde. Kui tõmban paralleeli luurepatrullvõistlustega, siis ka seal pead kogu aeg ise liikuma, aga pead ka kogu aeg liikumisest mõtlema. Kust läheme edasi, kas sealt metsaäärt mööda või siit metsaäärt mööda? Kus teeme teeületuse, kas siin või seal? Olgu, oletame, et seal on vastane ees, aga meie teeme sellise kaare ning kasutame minekuks hoopis seda rahapajarada jne.

Mõte ja tahe peab olema suunatud liikumisele, tuleb otsida nõrku kohti vastase loogikas ja teda üle kavaldada. Just vastase ülekavaldamise dimensioon meeldib mulle patrullvõistlustes. Vaatad, maastik on selline, kuhu nad paneksid nüüd oma valvepostid, nemad panevad sinna, aga meie läheme hoopis siit jne.

Näiteks nagu ajaloo viimane Erna retk, mille me scoutidega võitsime. Luureobjekt oli Soodla veehoidla kaldal. Ujusime üle veehoidla, öösel, pimedas, 300 meetrit. Varustus oli spetsiaalses veekindlas kotis, see oli nagu väike õhuballoon, GPS oli pandud selle peale suunda näitama ja see oli päris pikk ujumine. Viimased 100 meetrit ujusime eriti vaikselt, et solinat ei kostaks. Vastane ei hammustanud seda võimalust läbi ning see tõi edu, sest võitsime aega ja ka kilomeetreid ning lähenesime ootamatust suunast.

Oma üksusega ootamatust suunast lähenemisega oledki erinevatel õppustel vastasvõistkondi üllatanud. Kuidas selline asi ajateenijatega õnnestub?

Kui see on õnnestunud, siis võib öelda, et selles on suur osa scoudipagasi kasutamisel. Aga enne Scoutspataljoni teenima minekut oli just scoutide üllatav tegutsemisviis mõnes mõttes isutekitaja.
Meil pole küll harjutamisel võimalik kaasata potentsiaalset vastast, aga selline üllatamine on oluline ka ükskõik millise üksusega n-ö sparrimisel. Ja eelistatavalt tuleks mõõtu võtta võimalikult tugeva sparringupartneriga, et ikka vahepeal korralikult sisse saaks ja tekiks õige võitlusmotivatsioon.

Tugev vastane õppusel õpetab ka päris vastast mõtestama palju paremini kui mistahes koolitarkus. Seega on igasugune liitlastega, ameeriklaste, brittide, prantslaste tankiüksustega koos ja üksteise vastu harjutamine väga kasulik. Sparringupartner peab olema pisut enesekindlam ja tehnoloogiliselt hästi arenenud – kasvõi igasugused tänapäeva lahingutanki sensorid, millega ta sind avastab. Kas aga vastane tänu neile on ka olukordade lahendamisel parem, vaat see selgub juba õppuse käigus.

Kuidas sinu kustumatu võidutahe ajateenijaile üle kandub?

Ma olen kuulnud kõnekäändu, et edu sünnitab edu ja lüüasaamised lüüasaamisi. Ja ajateenijate puhul on see võitlusmoraali küsimus, vastast ei tohi karta. Me peame austama tema võimekust, kuid ei tohi teda karta. Ei õppusel ega päriselt. Mis tähendab, et scoudid tulevad – las tulevad, lööme maha! Offensive spirit, liikuvus, dünaamiline mõtlemine annavad eelise, olgu seal vastas kes iganes. Kui meie asi on vastane purustada, siis me ta ka purustame! See peab olema mõttemall.

Oli selline raamatusari „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Hirveküti juttudes oli kirjas, et sõjamees peab tundma karmi rõõmu kokkupuutest vastasega. Vastane tuleb, väga hea, las tuleb kontakt, saame tapelda. Mitte „oi, vastane tuleb, appikene, mis nüüd saab!“. Lahinguväli, püssirohuvine, päikesetõus. Hommikul kell neli rünnata, see on nii scoudilik. Hommikul nn koeravahi ajal, kui sõduril on kõige magusam uni, tunnimeestele kipub väsimus peale, kostab hala „Miks mina!“ ja siis need scoudid tulevad ...

Kas retseptiks on seega pakkuda poistele elaani ja võidurõõmu ning õhutada soovi vastasele ära teha?

Olen oma ajateenijaid reservi saates viimased kaks aastat rääkinud, et vaadake, poisid, võib-olla praegu ei saa te aru, miks meile on riigikaitset vaja. Aga kümne aasta pärast, kui teil juba on midagi, mingi kinnisvara, oma firma, võib-olla pere, siis te hakkate mõistma, miks on vaja riigikaitset või miks on vaja tõsta õpetajate palka või toetada kiirabi, arste ja õdesid. Kui sul on midagi kaotada, siis hakkad mõtlema, kuidas teha, et seda mitte kaotada. Seetõttu tuleb kõik, mida teed, teha hästi. Kõik, mis ma ajateenistuses pingutan, on selleks, et oma asi hästi teha, ja kui ma midagi tsiviilis teen, siis pingutan ka, et tulemus oleks hea. Edu sünnitab edu, lüüasaamine lüüasaamist.

Ega mul pole ka kõigi ajateenijatega kõik hästi läinud, on olnud probleeme ja draamasid, aga sellest ei tohi nina norgu lasta ja ära kohkuda, vaid peab edasi tegutsema. Ajateenijate seas tuleb leida helluse ja karmuse tasakaal. Neid ei tohi hellitada, väljaõpe peab olema karm, aga nende sees tuleb näha inimest ja jääda nendega inimeseks.

Näide – mehel on vaja minna Kevadtormi ajal mingit eksamit tegema, sest ta tahab kõrgkoolis teisele erialale minna. Õppusel võib küll olla oluline lahing, aga elu tuleb neil ju pärast ajateenistust ka elada. Kui suudad inimlikult käituda, saad neilt ka rohkem nõuda. Mees teeb oma eksami ära, tuleb palju parema laenguga tagasi ja paneb veel hoogsamalt edasi.

Kolmel aastal Kuperjanovi pataljonis NAK-i ülemana oli nooremallohvitseride vaimu kasvatamine sinu päralt. Aga mida NAK on sulle andnud?

Esimene on metoodilis-pedagoogiline pool, milles ma olen tänu NAK-i juhtimisele kõvasti arenenud. See on kõikmõeldavate väljaõppelahenduste leidmine. Teine on selge arusaam võitlusmoraali olulisusest. Ei maksa ükski tank midagi, kui selles pole kõrge võitlusmoraaliga tankisihturit.

Nendest kolmest aastast olin esimese aasta pataljoni staabiohvitser ja kaks aastat kompaniiülem. Minu enda kompanii nooremallohvitserid olid ka seal NAK-i sees. Igal aastal korjasin ajateenistuse lõpus pataljoni nooremallohvitserid kokku ja küsisin, et head mehed ja naised, mida arvate oma NAK-ist nüüd tagasivaatavalt ja milline oleks edasiviiv tagasiside. Nad rääkisid siis, kui olid teinud läbi NAK-i ja allüksuse kursuse, kuidas need kaks asja kokku on aidanud neil oma ülemaksolekut mõtestada. Mul on sellest tagasisidest kogunenud mõningaid mõtteid, mida NAK-is paremaks muuta, aga sellest ehk edaspidi.

Kas praegune 11-kuulise ajateenistuse nooremallohvitseride ettevalmistussüsteem toimib?

Hiljuti vaatasin ETV-s „Suud puhtaks“ saadet, kus 1. jalaväebrigaadi ülem ütles, et loomulikult tahaks ta suuremat väge ja et ajateenistus oleks pikem. Et ajateenijatest ülemad teeniksid kauem, et neid saaks rohkem õpetada jne. Aga praegu, kui räägime ajateenijast-jaoülemast, siis minule tundub see olevat optimaalne korraldus. Mul on reservohvitseride väljaõppega seoses mõned teistmoodi mõtted ka, aga las need praegu olla.

Praegu saab hästi võrrelda meie ajateenijate taset meie liitlaste elukutseliste sõduritega. Vahe tuleb sisse vaid tegevuse kiiruses. Arvestame, et liitlastel on ikkagi elukutselised üksused, mida ka kõige madalamal jao tasemel juhivad elukutselised allohvitserid, kelle otsuste tegemise kiirus on suurem kui meie väikese kogemusega nooremallohvitseridel. Otsuste kiirus ongi vaid see, millega me kaotame.

Kui palju puutud sa praegu oma teenistuses kokku Kaitseliidu ja kaitseliitlastega?

Varem rohkem, nüüd ei anna pere enam selleks niipalju mahti. Veidi suhtlen siiani Tartu maleva tähtsate pealikute Margus Klaisi ja Kristjan Bachmaniga. Nüüd, kui olen siin õppimas, on jälle veidi rohkem kaitseliitlastega kokkupuutumist.

Kaitseliit on hea koht neile, kes ajateenistuses kogesid rõõmu hästi kordaläinud sooritusest. Võidusoovipurakas tuleb mehe seest lihtsalt üles leida ja kui ta soovib seda taas ja taas tunda ka pärast ajateenistust, tunneb ta ennast Kaitseliidus väga hästi.

Need, kes tulevad Kaitseliidust ajateenistusse, on alguses kindlasti palju enesekindlamad, aga pärast erinevus kaob. Inimesed ju õpivad. Ajateenijaist ülemaid koolitades ei ole mittekaitseliitlasel ja kaitseliitlasel vahet. Kui juhivõime on mehe sees olemas, siis see sealt ka välja tuleb. Mul on kogemusi, kus ajateenijast saab parem ülemus kui tegevväelasest. Kõik sõltub inimesest. Kui on rünnakuvaimu, siis seda on. Kui seda pole, siis seda sinna ei pane ka.

Kuidas nüüd, pärast põnevat teenistust, tunned ennast keskastme kursusel?

Tunnen end enesekindlalt jalaväetaktikas ja vastase tundmises. Mõnel kursusekaaslasel, kes on teeninud NATO staabis sidealal, on asjadele hoopis teistsugune vaade. See toob kaasa vastastikust rikastamist.

Keskastme kursusele mõned tulevad, mõned saadetakse. Võib-olla on see subjektiivne, aga ma ei karda seda välja öelda, et minu hinnangul meie lahingutoetuse erialade mehed, sidemehed, logistikud, võib-olla ka õhutõrjujad kerkivad karjääris liiga kiiresti ja tulevad liiga kiiresti keskastmekursusele õppima. See pole inimeste viga, aga toome võrdluseks Briti armee, kus kompanii ülemaks ei saada reeglina enne kümmet aastat teenistuses. Meil on ka nooremleitnantidest kompaniiülemaid, seda küll peamiselt lahingutoetus- või lahinguteenindustoetusüksustes. Ma ei pea seda õigeks. Me tekitame mõnikord ka kunstlikult ebaküpselt kerkimist, kui saadame ühe kõrgemalt minema ja siis hakkab liikuma suur edutamiste jada.

Aga kaks aastat õppimist on veel ees ja hinnangut keskastmekursusele on veel vara anda, sest kool on kestnud alles mõned nädalad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare