Ajakirjast Sõdur: riigikaitse kui produkt ja kaitsevägi kui tootmisliin

 (2)

Ajakirjast Sõdur: riigikaitse kui produkt ja kaitsevägi kui tootmisliin
Sõdur 2/2017

Riigikaitse on oluline, kuid otsustavaks saab ja võidu tagab ikkagi vahetu riigikaitse kui löögirusika kõige teravam nukk.

Ilmus ajakirjas Sõdur 2/2017

Eesti-suguse väikese riigi kaitsevõime arendamisel tuleb järjepidevalt tegeleda küsimusega, mismoodi oleks võimalik saada samaväärse raha eest rohkem riigikaitset. Peamiselt seetõttu, et riik on väike, seega ükskõik kui hästi läheb majandusel, ei saa seda võrrelda suurriikide majanduste toodetava ressursiga. Meil ei ole ka kasutada maapõuest tulevaid rikkusi, et korvata väiksust, ning riigikaitset tuleb rahastada üsna pisikeses majanduskeskkonnas tekkinud ressurssidest.

Möödunud aastaks prognoositi (Euroopa Keskpank, rahandusministeerium) Eesti majanduse kasvuks ligi 2–2,5%. Praegu on selge, et sellist majanduskasvu me 2016. aastal ei näinud ja suure tõenäosusega kasvas majandus 1–1,2%. Viimastel aastatel ongi kombeks saanud see, et prognoosides välja öeldud kasvunumbreid tuleb hiljem oluliselt allapoole korrigeerida (2015. aastal prognoositi SKT kasvuks ligi 2,5–3%, kuid tegelik kasv oli kõigest 1,2%). Vaadates ajas tagasi, näeme, et viimased suuremad majanduskasvud jäidki aastatesse 2011 (7,6%) ja 2012 (5%). Sedagi peamiselt seetõttu, et need olid suure kukkumise (2008.-2009. aasta languse periood) järgsed kosumise aastad.

Loe veel

Seotud lood:

Üks peamine põhjus väikeses majanduskasvus on kiratsev eksport, mis on seotud majanduse kehva olukorraga meie peamistel sihtturgudel, hääbuv tööstustoodang ja üha süvenev kvalifitseeritud töökäte puudus, mis takistab meil tootmast suurema lisandväärtusega tooteid. Praeguse majanduskasvu üks peamine probleem on asjaolu, et kasv tuleneb peamiselt tugevast sisemisest tarbimisest, kuid selline majanduskasv ei saa olla pikaajaliselt jätkusuutlik. Kui lähiajal majanduses struktuurseid muudatusi ei toimu, on järgnevatel aastatel raske saavutada suuremat SKT kasvu, kui see on olnud viimastel aastatel.

Lisaks majandusele mõjutab meid lähiaastatel üha rohkem ka fakt, et Eesti rahvastik vananeb ja töökäsi jääb järjest vähemaks – praegu on Eestis ligi 700 000 töötavat inimest, kellest omakorda ligi 150 000 töötavad avalikus sektoris, mis rahvastiku olukorda arvestades on proportsioonist väljas avaliku sektori kasuks. Tulenevalt nimetatud probleemidest ei ole ka avalikul sektoril muud võimalust, kui ennast kokku tõmmata proportsioonis rahvastiku vähenemisega, sest rahvastiku kahanedes peab paratamatult kahanema ka riik kui teenusepakkuja.

Kuid miks sellest rääkida? Mis on kõigel sellel tegemist kaevikus vastast ootava sõduriga või riigikaitsega üldisemalt? Üpriski palju, kuna kõik eeltoodud protsessid mõjutavad vähemal või rohkemal määral ressursse, mida saab kasutada riigikaitse planeerimisel, ja kui riik hakkab vaikselt avalikku sektorit kärpima, ei jää sellest puutumata igavesti ka riigikaitse, olgu julgeolekuolukord siis nii pingeline, kui ta parasjagu on.

Lähiaastatel riigikaitsesse olulisel määral ressursse juurde ei teki (eeldusel, et riik arvestab eelarve koostamisel majanduse hetkeseisu ning tulevikuväljavaadetega), seega selleks, et tõsta üldist riigikaitsevõimet, on vaja samade (või äärmisel juhul veidi suuremate) ressursside juures saada rohkem tulemit. See omakorda tähendab, et peaksime üle vaatama oma arusaama riigikaitse arendamisest ning suhtuma sellesse kui ükskõik millise teise produkti tootmisesse.

Erinevate produktide tootmisel on omakorda oluline aru saada, kas produkt, mis peaks tootmisliinilt tulema, on ka müügikõlblik (kaitseväe puhul lahinguväljal kasutuskõlblik). Eesti kaitsevägi tegeleb aasta jooksul sadade, kui mitte tuhandete riigikaitseliste projektidega, kuid kas need kõik on ikka produktid, mida tootmisliinilt lattu paigutada saab, et need siis sõjalise konflikti korral kasutusele võtta? Selguse saamiseks oleks vaja leida mingisugused kastid, kuhu oleks võimalik paigutada eri produkte, sõltuvalt sellest, millist riigikaitselist väärtust nad endas parasjagu kannavad.

Pakun välja kaks suurt kasti, millest üks on kõigile teada-tuntud ja üheselt arusaadav riigikaitse ning teine esmapilgul peaaegu sarnaselt tunduva kõla ja olemusega vahetu riigikaitse. Kui riigikaitset üldisemalt võiks nimetada teatud keskkonna ja tingimuste loomiseks, et tagada kriisiolukordades võimalikult kiire ja hästi toimiv kõikidest riigi ressurssidest moodustuv löögirusikas, siis vahetu riigikaitse on selle rusika kõige teravam nukk, mis mõjutab meie võimalikku vastast kõige otsesemalt. Oma määratluselt võiks vahetu riigikaitse olla intellektuaalsete ja materiaalsete võimete kombineeritud kogum, mida saab kasutada vahetus võitluses lahinguväljal. Lihtsustatult keskendub see mõiste, jättes muud tegevused tagaplaanile, kahele kõige olulisemale riigikaitse alustalale – varustus ja väljaõpe.

Varustuse all peetakse silmas ainult sellist varustust, mida on vaja lahinguväljal sõdivate üksuste jaoks (kuulivest, automaat, laskemoon jne), väljaõpe tähendab kõikide kaitseväelaste süsteemset ja eritasemelist väljaõpet, mille kõrgem eesmärk on sõjaaja üksuste tootmine reservi. Kõik ülejäänud tegevused küll soodustavad vahetu riigikaitse tootmist (taristute ehitamine, personalikulud, varustuse remont ja hooldus, erinevad elutoetuseteenused), kuid ei ole ise vahetu riigikaitse objektid (lahinguväljal nad ei sõdi) ja sobiks rohkem paigutada riigikaitse kasti.

Kui riigikaitse on põld, siis vahetu riigikaitse on vili, mis põllul kasvab. Põldu on vaja küll hooldada, et seal saaks vilja kasvatada, kuid põllupidamine pole eesmärk omaette, see on abivahend vilja saamiseks. Seega tuleb võimalikult vähe ressursse kulutada põllu hooldusele ja võimalikult palju panustada viljakoguse suurendamisele (uute seemnete soetamine, seemnete arendus jne).

Kandes põllu ja vilja näite üle kaitseväkke, võiks rääkida meil kasutatavast tehnikast. Soetades teatud ühikut mingisugust lahingutegevuses kasutatavat tehnikat, tõstame kohe ka vahetu riigikaitse võimet, sest see annab lahinguväljal juurde jõudu ja tõstab kogu võimekust. Kuid oletagem, et seesama soetatud tehnika ühik vajab remonti või hooldust. Tehnika küll parandatakse ja saadetakse lahinguväljale, kuid selles olukorras ei saa me enam rääkida vahetu riigikaitse suurendamisest, kuna see ei anna võimekust juurde, vaid parimal juhul taastab algse olukorra. Samamoodi ei ole kaitseväe personalile makstaval palgal või ehitatud taristul (kui sellel ei ole rolli lahinguplaanides) mingit seost vahetu riigikaitsega, sest vahetus võitluses lahinguväljal pole antud võimetega midagi peale hakata (põllupinda võib juurde soetada, kuid vilja kogust see automaatselt ei suurenda ja söönuks saab ikka samapalju inimesi kui varem).

Näidete eesmärk pole ühelgi viisil alavääristada laiapindset riigikaitset, vaid proovida luua selgelt eristatavad raamistikud mingisuguste otsuste tegemisel. Niimoodi on võimalik üheselt aru saada, milline otsus toob lahinguväljale otseselt jõudu juurde, milline mitte. Samamoodi peavad erasektori tootmisettevõtted pidevalt tegema sarnaseid otsuseid, kuidas oma ressurssi kasutada selliselt, et see annaks kokkuvõttes suuremat tootmisvõimsust väiksema kulu juures. Ettevõtjatega sarnaselt peaks mõtlema ka kaitsevägi, proovides viia võimalikult väikeseks kulutused tegevustes, mis ei tee meid lahinguväljal võimsamaks. See peaks tagama, et oleme saanud kulutatud ressursside juures võimalikult suure tulemi väljaõppes ja varustuses, mida sõjalises konfliktis kasutame.

Kuigi kaitsevägi on aastate jooksul oluliselt vähendanud kõrvaliste tegevuste osakaalu ja optimeerinud struktuuri, ei ole see piisav, kui tahame saavutada arvestatavat võimsust lahinguväljal. Seega on viimane aeg teha üks korralik sisekaemus ja aru saada, millised on need tegurid, mis takistavad meil saavutada veel paremat olukorda lahinguväljal. Tegevusi, mida võiks teha oluliselt säästlikumalt, jagub ilmselt igasse valdkonda (kas kõik tegevväelaste ametikohad on seotud puhtalt vahetu riigikaitsega, kas iga ehitatav plats peab olema tingimata asfaldist, kas kõigil hangitud võimekustel on ikka kandev roll sõjaolukorras, kas väljaõppe korraldamine lähtub alati lahinguvälja vajadusest või pigem harjumuslikust mugavusest jne), kuid kõige suuremat kokkuhoidu hakkame saavutama siis, kui iga üksikisik süsteemis tajub oma rolli paremate võimaluste saavutamisel. See on koht, kus meil paistab praegu olevat kõige suurem varu.

Kindlasti on oluline ka jälgida rahaliste ressursside suunamist majandusse tervikuna, sest kaitsevägi suunab igal aastal sinna arvestatava hulga raha, mis iseenesest on hea. Kuid seejuures on oluline jälgida, et võimalikult palju raha liiguks sellistesse ettevõtetesse, kus toodetakse kõrgema lisaväärtusega tooteid (näiteks kohalikud kaitsetööstuse ettevõtted), ja võimalikult vähe sellistesse ettevõtetesse, kus vahendatakse teenuseid või tooteid, kuna need ei soodusta tarka majandust. Kõrgema lisaväärtusega tooted aitavad kaasa suuremale majanduskasvule ja see omakorda peaks suurendama riigikaitseks mõeldud rahaliste ressursside suurust. Lihtsamalt öeldes on tark riigikaitse ja majanduse käekäik omavahel lähedalt seotud, sest üks aitab taastekitada teist.

Maailm areneb meie ümber tohutu kiirusega – asjad, mis eile tundusid ulmelised, on praegu tegelikkus. Käimaks maailmaga ühte jalga, peame õppima mõtlema uuendusmeelselt ja suhtuma samamoodi ka riigikaitsesse ja selle tootmisesse, sest vastasel juhul jääme ülejäänud maailmast maha.

Riigikaitse (ja seejuures ka laiapindne riigikaitse) on oluline ja loob eeldused eduks, kuid otsustavaks saab ja võidu tagab ikkagi vahetu riigikaitse. Seega iga kord, kui teeme erinevaid riigikaitsealaseid otsuseid, peame mõtlema, kas produktil, mis võetakse tootmisliinilt, on seos ka vahetu riigikaitsega.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised