Ajakirjast Sõdur: Eesti mehed jahivad pomme Afganistanis

 (1)

Ajakirjast Sõdur: Eesti mehed jahivad pomme Afganistanis
Foto: Ken Rohelaan / Sõdur 3/2017

Pärast Eesti jalaväekompanii viimast missiooni Afganistanis jäi mulje, et eestlaste töö seal riigis lõppes. Tegelikult jätkavad Eesti kaitseväelased endiselt Afganistanis oma ülesannetega.

Ilmus ajakirjas Sõdur 3/2017

2016. aasta 10. novembri hilisõhtul juhtis Talibani võitleja lõhkeainega täidetud auto vastu Saksamaa konsulaati ümbritsenud müüri. Auto plahvatas, tappes autojuhi ning loetud hulga kohalikke elanikke. Viga sai veel julgelt üle 100 inimese.

Plahvatusele järgnes tulevahetus Talibani ning Afganistani ja Saksa vägede vahel. Ründajad tahtsid tungida konsulaati, et tappa Saksa kindral, kes võtaks vastutuse ligi nädal varem Kunduzis toimunud NATO liitlasvägede õhurünnaku eest, kui Ameerika Ühendriikide õhuvägi tuli appi Talibani võitlejatega ümbritsetud Afganistani sõduritele.

Mazarist ligi 170 km idas asuvas Kunduzis kaotas tol päeval elu pea 30 tsiivilelanikku, nende seas lapsed. Seejärel otsustasid Talibani võitlejad, et tahavad tappa NATO Põhja-Afganistani missiooni juhtriigi Saksamaa kindralit.

Loe veel

Seotud lood:

Teadmiseks, et Mazari külje all asub NATO baas Camp Marmal, kus täidavad teenistusülesandeid ligi 1000 sõdurit Saksamaalt ja teist samapalju 20-st muust NATO liikmesriigist, kelle hulka kuulub ka Eesti. Eelmise aasta novembri saatuslikul ööl, kui Taliban ründas konsulaati, olid Camp Marmalis ka neli Eesti kaitseväelast: Eesti kontingendi juht ja kolmeliikmeline demineerimismeeskond.

Kuna Taliban kasutas rünnakus lõhkeainega täidetud autot, olid teiste seas kõrgendatud valmisolekus ka Eesti demineerijad. Sõna otseses mõttes istuti ja oodati terve päev soomustransportööris, et võimalikule kutsele kiirelt reageerida. Vaevalt, et loetud nädalad varem alanud missioonile oskasid mehed ette näha sellist sissejuhatust. Põhja-Afganistani teati seni kui riigi üht rahulikumat piirkonda, ent sellegipoolest ei ole see jäänud lahingutegevusest puutumata.

EESTI SÕDURID TÖÖTAVAD EDASI

Eesti kaitseväelased on Afganistanist saanud aastaid missioonikogemust. Lõuna-Afganistanis Camp Bastionis pakkisid missiooni viimane Eesti kontingent Estcon-16 ja kompanii Estcoy-17 asjad ning naasid koju 2014. aastal. Siis lõppes NATO juhitud rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (International Security Assistance ForceISAF) rahutagamismissioon, kus Eesti oli kaasa löönud alates 2003. aastast.

ISAF-i lõpuga 2014. aastal sai läbi ka Eesti kaitsejõudude seni suurim ja tähtsaim sõjaline operatsioon. 2015. aastal pärast ISAF-i lõppu hakkas Eesti panustama NATO juhitavale väljaõppe- ja nõustamismissioonile (Resolute Support Mission – RSM) EOD-meeskonnaga. Ehk maakeeli saadeti missioonile demineerijad, kes peavad suutma leida ja kahjutuks teha lõhkekehi.

Praegu Afganistani põhjaosas Mazar-e Sharifi lähedal asuvas Camp Marmalis tegutsevad Eesti kaitseväe demineerijad on seni aga jäänud avalikkusele peaaegu nähtamatuks. Nagu ka 2016. aasta novembris, kui Talibani võitlejad ründasid Saksa konsulaati.

Kui ISAF-i eesmärk oli luua tingimused, kus afgaanid suudavad iseseisvalt oma riigis rahu ja julgeolekut tagada ning samal ajal võidelda aktiivselt Talibani vastu, siis alates 2015. aastast käivitunud RSM tähendab Afganistani enda politsei- ja sõjaliste jõudude nõustamist.

Vaadates kitsamalt, Eesti demineerijate vaatepunktist, siis meie kaitseväelased ei pea isegi kohalikke välja õpetama või neid nõustama. Eestlased hoolitsevad selle eest, et leida ja kahjutuks teha võimalikud lõhkekehad Camp Marmalisse sissetulevatest masinatest ja saabuvatelt inimestelt. Samas peavad mehed olema valmis ka baasist välja sõitma, kui mõni liitlane vajab abi. Samuti vaatavad demineerijad planeeritud ürituste kohad (konverentsid, tähtsate külaliste visiidid jm) üle ning kontrollivad baasi ümber laiuvat suurt julgestusala.

MITMEKÜLGSED DEMINEERIJAD

Praegune Eesti kontingent koosneb sarnaselt eelmisega ühest ohvitserist ja kolmest allohvitserist. Enne praeguse koosseisu tulekut hoidis liitlasvägede staabis TAAC-N (Train, Advise and Assist Command – North) Eesti lippu kõrgel major Hannes Liim, igapäevaselt oli valmis lõhkekehi eemaldama kolmeliikmeline demineerimismeeskond: veebel M. V. (meeskonna ülem), veebel P. H. ja nooremveebel T. M. Kuna liitlasvägede demineerijad jäävad vastastega võitlemise esirinda, ei avalda me julgeoleku kaalutlustel demineerijate isikuid nüüd ega pärast missiooni (toimetusele on õiged nimed teada).

Eesti meestega vesteldes ja neid kõrvalt jälgides sain peagi aru, et kuigi neil olid tööülesanded omavahel ära jagatud, suutsid kõik üksteist vajadusel asendada. Mõne teise riigi üksuses võis tööjaotus olla küll sarnaselt paika pandud, kuid erinevalt eestlastest ei olnud kõigil teadmisi ja oskusi, et igal hetkel kaaslase ülesannet jätkata. Kõik Eesti mehed tundsid demineerimise tööriistu alates tööpõhimõtetest kuni nende tegeliku kasutuseni välja. Seetõttu oli omavaheline koostöö ladusam ning üksteist usaldati. Muidugi oli ka erandeid, näiteks meeskonna ülemana kandis pommiülikonda vaid veebel M. V., kuid sellele vaatamata oskasid kõik kolm seda selga tõmmata (või kaaslasele selga aidata) ja maha võtta.

2016. aasta sügisel missiooni alustanud Eesti meeskonna kogenuim oli veebel M. V.. Kuigi veebel M. V. osales RSM-i missioonil mitmendat korda, ulatus tema kogemustepagas kaugemalegi. Mitmendat korda oli ta üldse missioonil Afganistanis? „Seitsmes kord,“ vastas veebel M. V. nagu muuseas. Esimest korda oli ta tuuril juba Estcoy-2 koosseisus, kes läks Afganistani 2006. aastal. Ja alati ei olnud ta demineerija. Näiteks ühel missioonil oli tema peamine töövahend kuulipilduja MG3.

KIIRED EESTLASED

Kui vestlesin teiste riikide demineerijatega, kes Eesti meestega igapäevaselt koos töötasid, jäi meie kaitseväelastest kõlama kindel kuvand: kogenud ja kiired. Eestlaste kohta ütles tabavalt Eesti, Belgia ja Saksamaa demineerimismeeskondade koordineerija Luksemburgist staabiveebel (OR-9) L. D.:

„Nad tundusid algusest peale professionaalsed. Isegi kui neil on tavapärane puhkeaeg, on nad valmis teisi abistama või asendama.“ Veebel M. V. nägi sellist lähenemist pigem hea koostöö märgina, sest olenemata rahvusest olid kõik justkui ühes paadis. Kõigil olid oma ülesanded, kuid kedagi hätta ei jäetud, kui tekkis kellelgi ootamatu vajadus.

Olenemata riigist ja rahvusest peavad demineerijad end üheks perekonnaks. Üksteist hoitakse. Eesti eelmise rotatsiooni demineerijaid hindasid nii staabiveebel L. D. kui ka Belgia ja Saksa EOD-mehed kõrgelt veel ühes kitsamas valdkonnas – ILS ehk isevalmistatud lõhkeseadeldis.

Kaasaegses sõjas tekitavad kõige rohkem kahju just kodukootud lõhkekehad, mis nõuavad viimasel ajal rohkem elusid kui tulevahetus. Kuna ILS-ide valmistamisel piirab tegijaid vaid nende kujutlusvõime, siis peavad ka demineerijad olema nutikad ja tasakaalukad, et oma ülesannet edukalt täita.

Kuna Eesti demineerijatega koos töötanud teiste riikide EOD-meeskondadest ei olnud kõik ILS-idega varem palju kokku puutunud, siis küsiti vajadusel selles vallas kogenumatelt nõu. Eestlased olid saanud Lõuna-Afganistanist põhjaliku kogemuse ning jagasid oma teadmisi ja oskusi edasi teiste riikide EOD-meeskondadele. Eesti meestega samal ajal oli missioonil olnud liitlaste hulgas kogenud – üle kümne korra missioonil käinud – demineerijaid, kellel oli omakorda nii mõndagi õpetada. Näiteks belglased jätsid väga hea mulje. Vastastikkuse õppimise ja õpetamise osa oli siis ja on praegugi meie demineerijatele RSM-i kõige kasulikum osa.

KEEGI EI TAHA ISTUDA KÄED RÜPES

Demineerimismeeskonnad peavad rotatsiooni korras võtma enda kanda ka kiirreageerimisüksuse rolli. Sisuliselt tähendab see ootamist ning vajalikul hetkel kiiret ja täpset reageerimist. Vahel tuleb oodata mitu päeva järjest. Kuna demineerijad ei taha n-ö tühjalt istuda, kasutavad nad seda aega varustuse kontrollimiseks ja hooldamiseks, väljaõppeks ja harjutamiseks ning kas või selleks, et EOD-ala mugavamaks muuta.

Näiteks ühel korral, kui Eesti demineerijad kontrollisid pommiroboti töökindlust, leidsid nad olulise vea, mis ei lubanud masinal korralikult liikuda. Veebel M. V. tundis head meelt, et selline asi ei juhtunud reaalses tööolukorras.

Et lisaks kehale puhata ka vaimu, on demineerijad ehitanud endale vaba aja veetmiseks ruumi, kus nad saavad mängida lauajalgpalli, piljardit ja nooltega harjutada visketäpsust. Samasse ruumi on iga riigi rotatsioonist jäänud mälestuseks ka väike tahvel, kus on kirjas, kes ja millal missioonil käis. Iga tahvel on eri kujundusega. Missioonidega on sinna kogunenud veel palju detaile, nagu oleks tegu ühe perekonna aminasimsiga.

Ainult et tavapäraste perepiltide ja nipsasjade asemel kaunistavad tervet tuba militaarsed elemendid embleemidest-siltidest kuni tankitõrjegranaadiheitjateni. Eesti meeste pideva valmisoleku ja tööinnu kõrval oli hea meel kuulda, et mullu sügisel kuue kuu pikkust missiooni alustanud demineerijad olid ise sattunud ärevatesse olukordadesse harva. Mazar-e Sharif on mõnda aega olnud Afganistani kõige rahulikum koht, ent sealgi on toimunud enesetapurünnakuid ja plahvatusi. Samas on Taliban suunanud oma rünnakud rohkem kohaliku armee, politsei ja valitsuse vastu.

„Siin on rahulikult kulgenud, lõunaga (Lõuna-Afganistan – toim) ei anna võrrelda,“ ütles veebel M. V.. „Kuigi kunagi ei tea, vaikus võib petlik olla.“

Veebli M. V. sõnad saidki varsti kinnituse. Oma viimasel õhtul Eesti EOD-meestega õhtulauas istudes kuulsin raadiosaatja kaudu tulnud teadet, et Eesti mehed peavad end valmis panema erakorraliseks vahejuhtumiks. Tuli minna tööle. Loetud minutid hiljem edastati samast sidevahendist täiendav info, et eestlasi ikkagi veel vaja ei läinud, kuna olukord lahendati teisiti. Aga Eesti kaitseväelaste näost lugesin välja, et ilma ühegi kõhkluseta oldi valmis kohe tegutsema.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised