Ajakirjast Sõdur: Aga ööd on meil siin mustad. Öise sõjapidamise eripärad

 (7)

Ajakirjast Sõdur: Aga ööd on meil siin mustad. Öise sõjapidamise eripärad
Öine sõjapidamine.Foto: Randolf Reiljan, Kaitsevägi

Üks kitsaskoht meie reservväelaste väljaõppes on öise sõjapidamise kogemuste nappus. Öise sõjapidamise üle arutlevad Sõduri palvel 2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Eero Rebo ja staabiülem kolonelleitnant Jaanus Ainsalu.

Ilmus ajakirjas Sõdur 4/2017

Kitsaskoht tuli taas ilmsiks siis, kui ülemad tegid kokkuvõtteid 2. jalaväebrigaadi ajateenijatest nooremallohvitserikandidaatide kompanii osalusest NATO koostööõppusel Raudmõõk (Iron Sword) Leedus Rukla ja Pabrade polügoonidel 2016. aasta 17. novembrist 4. detsembrini. Kui valgel ajal, pärast väikest toimingute lihvimist ei jäänud ajateenijatest allohvitserikandidaadid liitlaste profisõduritele millegi poolest alla ja südikuselt tegid neile lausa silmad ette, siis pimeda saabudes selgus, et öise sõjapidamise kogemustest jääb siiski palju puudu. Üks õigustus on see, et ajateenistuses olid sõdurid jõudnud olla liiga lühikest aega, et kõiki pimedas tegutsemise üksikasju selgeks saada ning läbi harjutada. Teiseks aga polnud sõduritel öövaatlusseadmete kasutamise oskusi, nad ei adunud, kui hästi sai vastane öövaatlusseadmete ja termokaamerate abil nende tegevust jälgida ning kuidas oleks tulnud sellises olukorras käituda.

Mida siis peaks tegema, et ajateenijate küllalt pingelisse ja lühiajalisse väljaõppeperioodi lisada öise sõjapidamise õpet?

Seotud lood:

Teise jalaväebrigaadi ülema kolonel Eero Rebo meelest on kiire edasiminek selle väljaõppetemaatika arenemisel ülimalt oluline. Palju põhjendusi pole vaja otsida. Meie hurmavad valged suveööd ei anna ajateenistusse asunud noorsõdureile aimu, mismoodi edendatakse sõjapidamist kottpimeduses, kuid see aeg saab sügisel kiiresti mööda. Eestis on suur osa aastast kas pime või vähemalt hämar ning oskus vastast esimesena märgata ja ta hävitada annaks meile suure edumaa.

Loe veel

Kui jälgida meie üha agressiivsemaks muutuva idanaabri tegevust Gruusias, Ukrainas ja Süürias, siis on nende areng selles valdkonnas olnud märgatav. Aastakümneid on Venemaa üksikvõitleja varustuses kõik elektroonikasse puutuv olnud pehmelt öeldes Lääne eilne päev. Nüüd aga on riigikaitsesfääri panustatud suuri rahasid ja Venemaa on jõuliselt haaranud initsiatiivi nii elektroonilise sõjapidamise arengus üldiselt kui ka üksikvõitleja individuaalkomplekti arendamisel, kus ka öise võitluse vahendid on tehnika viimane sõna. Muidugi on suurepäraselt varustatud üksuste kõrval ka selliseid, kes on öövaatlusseadmeid jmt näinud ainult filmilinal. Meid ei saa aga kuidagi rahustada teadmine, et oleme oma naabri erilise tähelepanu all ning seetõttu peaksime kolonel Rebo sõnul olema valmis sõdima just nende parima varustusega üksustega.

Vältimatu on juba olemas

Kolonel Rebo hinnangul on meil paljud öise sõjapidamise õppimiseks vältimatud asjad juba olemas. On olemas teadmised, kuidas öösel lahinguvälja hallata ning kuidas erinevate erialade võitlejad peavad seal koostööd tegema. Asjaolu, et väljaõpe algab valgete ööde ajal, aitab ehk tulevastel väikeüksuste juhtidel paremini meelde jätta, kuidas, kus ja mida keegi öisel lahinguväljal tegema ja arvestama peab. Kui nad siis nooremallohvitseri kursuse (NAK) lõppedes pimedate ööde ajal allüksusi ja relvasüsteeme juhtima hakkavad, oskavad nad eeldatavasti sõduritele paremini selgeks teha, miks asju niimoodi tehakse.

Kolonel Rebo peab suureks eeliseks, et brigaadis on koos nii jalaväe kui ka paljude toetavate üksuste võitlejad, alljuhid ja ka näiteks rühmade ja kompaniide ülemad, kes peavad koostöös omi üksusi juhtima ning annavad oma õppustel saadud „esimesi triibulisi“ positiivse kogemusena edasi. Jalaväelased, luurajad, pioneerid ja tuletoetus harjutavad koos ning saavad üksteist väljaõppealadel toetada ja üksteise vajadustega harjuda.

Juba praegu on võimalik olemasolevaid öövaatlusvõimeid ajateenijatele paremini selgeks õpetada ja nende võimalusi täielikumalt ära kasutada, et me öösel tegelikult ka lahingut pidada oskaksime. Öövaatlusseadme abil laskma õppida ei ole lihtne. Nagu ütles üks asjalik veebel: see on nagu laskmine, sihtides läbi sulle otsaette kinnitatud tualettpaberirulli – vajab vaid harjutamist. Aga selliseks harjutamiseks on vaja eraldi öiste laskelaagrite läbiviimist.

Igapäevase väljaõppe käigus õpivad ajateenijad tegema tervet rida asju, mis on vajalikud ka pimeda ajal. Piiranguks on vaid see, et neid toiminguid saab suurelt osalt teha ainult harjutusväljadel ja sedagi teatud kellaaegadel. Avalikus ruumis kehtivad ka kaitseväe kohta erinevad heli- ja mürakeelud ja piirangud on peal ka polügoonidel. Mis tähendab, et meie öise võitluse väljaõppe võimalused on kitsendatud.

Kolonel Rebo sõnul on püütud väljaõppetundide teemasid koondada põhimõttel: rooma, käi, jookse. Nii rajatakse reservväele ajateenistuse jooksul põhi alla, et hiljem oleks vajadusel võimalik toetuda teadmisele, mitte oskusele või vilumusele. Ka öise sõjapidamise põhioskused tehakse esmalt kiiresti selgeks ja lihvitakse väljaõppe käigus. Talveõhtutel on juba kella 16st pime, see-eest hommikuti kella 9st peaaegu valge, seega jääb osa harjutusväljakutel veedetavatest tundidest paratamatult hämarasse või suisa kottpimedasse aega.

Nii ongi väljaõppekavades laiali jagatud, millal õpetatakse tehnoloogiat ja millal öövaatlusseadmeid, millal selgitatakse, millised erivajadused on öösel tankitõrjerelvadel ja miinipildujatel ning mil moel nad saavad jalaväelasi toetada näiteks valgustusmoonaga lahinguvälja valgustades. Öise maskeerimisõppe käigus saadakse selgeks, kui hästi öises vaikses metsas levib heli ja kui reetlik on iga valgus.

Eraldi teema on protseduurid: kuidas hargneda, kuidas tähistada positsioone, kuidas organiseeruvad rühmad ja kompaniid öises võitluses, kuidas paigutatakse tulesüsteem ja juhitakse tuld. Harjutatakse läbi kõik enamasti hämaral ajal tehtav. Õpitakse, kuidas juhtida tuld öise lahingu käigus, tuginedes varem kehtestatud, markeritega – keemiliste valguspulkade ja helendavate teipidega – looduses maha märgitud tulesüsteemile ja taskulampidega antavatele valgussignaalidele. Nii liigutakse väljaõppes lihtsamalt keerukamale. ÜTE ehk ühtsustatud tegevuse eeskirjad on selle kohta olemas ja nendele vastavalt kompanii neid oskusi käsitleb ja lihvib.

Kolonel Rebo meenutab ka sõjaloolist tõsiasja, et see, kes püüab kogu aeg aina kaitses olla, ei kaitse lõpuks enam midagi. Niisiis on meie reservarmee suur proovikivi õppida selgeks ka öised liikumised, näiteks kuidas läbi viia rühma vasturünnakut koos kõigi vajalike ettevalmistuste ja eelmärgistustega. Hästi läbiviidud väikeüksuste rünnakud võivad anda meile olulise eelise, sest kui võtame initsiatiivi ajas ja ruumis, siis suudame ka vähemuses olles anda vastasele olulise vastulöögi. Rünnak öösel, selle sügavuse ja objektide määramine on keeruline, nii et kõik selle üksikasjad tuleb rahu ajal paika panna ja selgeks õppida. Päris olukorras käigu pealt selliseid tegevusi organiseerida on ülimalt keeruline. Suur küsimus on ka kõige selle saavutamine mitmesuguste kasutuspiirangutega harjutusväljadel. Siiski on just öine sõjapidamine üks reservarmee väljaõppe võtmeteema, kuhu tuleb investeerida aega, jõudu ja ideid.

Öine sõjapidamine. Foto: Karl Johanson, Eesti kaitsevägi

Kuidas toimib öölaager?

Inimvõimetel on piirid. Hommikul kell kuus ärganud sõjamees pole võimeline sama päeva õhtul ja järgneval ööl vajaliku tähelepanu ja tarmukusega omandama ja meelde jätma öise võitluse keerukaid nüansse. Järgmise päeva vaimsest kurnatusest pole mõtet rääkidagi. Seetõttu ongi kolonel Rebo sõnul muudetud pimedal ja öisel ajal vajaliku tegevuse õppimiseks väljaõppe ja teenistuslikku korraldust ning võetud kasutusse night camp ehk öölaager. Selles laagris keskendutakse olulisimate öise sõjapidamise oskuste õpetamisele, mida pärast saab üldise väljaõppe käigus edasi arendada.

Preisi kindral Carl von Clausewitz on öelnud, et sõda koosneb lihtsatest asjadest, aga neid on nii meeletult palju, et nad muutuvad kompleksseteks ja keerulisteks. See käib eriti öövõitluste kohta. Öisel lahingupositsioonil käib kibe tegevus. Seal on pioneerid, kes panevad oma tõket kinni. Seal on tankitõrjujad, kes kehtestavad oma nõuded sihtmärkide kohta, ja jalaväelased, kes peavad oma tulesüsteemi organiseerides tankitõrjujatega arvestama. Seal on luurajad, kes tahavad pimeduse katte all omade juurde tagasi jõuda. Seal on tulejuhid, kellel on kusagil tagapool tohutu tulejõud ning kes üritavad öise vaatluse või muude seadmete abiga seada paika oma sihtmärke, samal ajal silmas pidades, et nad neid sihtmärke valgustades ei pimestaks tankitõrjujaid ega jalaväge. Vaja on kokku leppida valgustusrežiimid ja signaalid, kuidas eristada omi võõrastest. Kuhu viia vaatluspostid ja kuidas jälgida pimedas nii hästi levivaid helisid. Ja kogu selle sagina juures ei tohi üksteist maha lasta.

Kõik need lihtsad asjad on üksikult õpetades kergesti meeldejäävad ja tajutavad. Aga siis saavad erinevad tegevused pimedal ajal lahinguväljal kokku ja tekkinud segadus tuleb ülematel ära majandada. Kõik see kokku on välidistsipliin ning väljaõppeinstruktorite igapäevane miljoni sendi küsimus ongi, kuidas tagada kõige madalamal juhtimistasandil iga alljuhi arusaam relvaliikide koostööst. Öine lahingupidamine on iga ülema jaos keeruline ettevõtmine, mida ei saa võtta lihtsalt. Selleks tuleb valmistuda, seda ei saa õppida või tunnetada pelgalt klassis tahvli ees ega arvutimängus, vaid harjutada tuleb maastikul pimedal ajal.

Taas on suur pluss, kui jalaväeüksustega koos harjutavad ka erialaüksused. Kõigil neil on ühise eesmärgi saavutamiseks vaja omad asjad selgeks õppida ning kõik nad peavad lahinguväljal korraldama oma öiseid tegemisi üksteist toetades, mitte segades. Kuigi tegevused on samad, mis valgel ajal, tuleb inimesed praktiliste oskuste omandamiseks panna piiratud nähtavusega olukorda. Selgeks saab, kuidas pimedusega kohaneda, kuidas kasutada või mitte kasutada eri tööde juures valgusallikaid ja filtreid.

Kolonel Rebo toob näite, et üldise valgusrežiimi kehtestamisega saame hakkama, aga sellele lisandub vajalikke tegevusi, mida tuleb ka julgestada. Pioneeride oluline teema on miinivälja mahapanek või tee tõkestamine. Ja nad peavad suutma seda teha kokkuleppel teiste olijatega lahinguväljal. See nõuab juhtide põhjalikku koolitust ja nende teadmiste edasikandjad on alljuhid, kelle õpetamisele pannakse erilist rõhku. Alljuhid peavad kätte saama suurema pildi, suutma hoomata öist lahinguvälja üldiselt ja selle märgistamises kokku leppima. Et ei juhtuks nii, et iga allüksus ja relvaliik muudkui märgistab maastikku ning lõpuks on metsaalune nii kirju, et süsteemset tegevust on võimatu harjutada.

Kolonel Rebo rõhutab eraldi, kui oluline on öölaagri väljaõppes kasutada kas miinipildujate või Carl Gustavi granaadiheitjaga lastavaid valgustuslaenguid, olgu siis oma tegevuse ajutiseks valgustamiseks või öövaatlusseadmeid kasutava vastase pimestamiseks. Tähtis koht on ka igasugusel pettetegevusel, et mängida vastasega, kui see meid termokaameraga otsima tuleb, alates lihtsast küünlakasutusest kuni keerulisemate pettesüsteemideni, kus küünal soojendab mingit metallobjekti. Kui petteefekt töötab, kustutab vastane oma tulega küünalt või ründab soojaksaetud vana kanistrit ja jätab meie elava ihu pihta tulistamata. Pettetegevus peab olema nii ehtne, et vastane selle ära ostab. Aga enne peab müügimees teadma, kuidas tema kaup tegelikkuses välja paistab. Selle teadasaamiseks on vaja praegu väljaõppes kasutada liitlaste abi, kelle soomukitel on võimsad termokaamerad.

Kolonel Rebo on veendunud, et öise võitluse asju tuleb lihtsalt palju teha. Elementaarset ohutust järgides, aga samm-sammult keerukamaid ülesandeid seades, kuni öise laskmise laagrini kaitseväe polügoonil välja.

Mis on Lõunas vajaka?

On mõned asjad, mida 2. jalaväebrigaad Lõuna-Eestis väljaõpet tehes oma jõududega lahendada ei saa. Ka Leedu õppustel osutusid parajaks pähkliks suuremad ja võimekamad termokaamerad vastaste soomukitel. Kui oleme rühmitunud kaitsesse ja pannud välja oma laskepostid, siis annavad need termokaamerad eelise vastasele ja võimaldavad tal avastada meid kaugemalt kui meie teda, eriti kui me pole kaitses kinnisel maastikul. Ja juhtub see suure tõenäosusega metsaservas, kuhu oleme kavalalt paigutanud oma tankitõrjeüksused, mis peaksid metsa eel lagendikku katma – aga vastane näeb meid läbi.

Et sellest ohust aimu saada, vajavad ajateenijad harjutuste ajal soomusmasinail liikuvat sparringupartnerit, keda Lõuna-Eestis alaliselt pole. Õnneks olid tänavu suvel seda kogemust pakkumas, nii palju kui kohalikud õppeväljakute piirangud lubasid, nii Tapal paiknevad liitlaste soomusüksused kui ka spetsiaalselt kuperjanovlaste väljaõppesse suvel kolmeks kuuks appi saabunud Ungari 25. Klapka György jalaväebrigaadi 1. mehhaniseeritud pataljon oma moderniseeritud soomustransportööridel BTR80.

Soomukite liikumine maastikul annab aimu arvatava vastase võimalustest ning näitab kätte, milline peab olema oma üksuste pingutus, et teda peatada. Kolonel Rebo on veendunud, et mitte üksnes liitlaste termokaamerate kasutamine öise vaatlemise käigus, vaid ka teiste uuemate sensorsüsteemide kaasamine väljaõppesse annab meile tulevasel lahinguväljal eelise. Me saame teada, millist pilti vastane näeb ja mida selle pildi parandamiseks tuleks teha.

Kolonel Rebo kinnitab, et 2. jalaväebrigaadis on selgelt aru saadud öise sõjapidamise oskuste omandamisel tekkinud probleemidest. Pole vaja keskenduda üksikute liigutuste lihvimisele, et sooritada väljaõppe lõppedes hiilgavalt mingisugune eksam. Välja õpetatakse ju reservväge, kellele õpitud oskused peavad meelde jääma pikemaks ajaks. Need oskused peavad olema universaalsed ja kokku minema kõigi teiste tegevustega lahinguväljal. Ülemad peavad hoidma toimingud võimalikult lihtsad ja konkreetsed ning tagama järjekindlalt nende täitmisdistsipliini. Sest kui päris olukorras teed midagi valesti või jätad tegemata, siis vastane hammustab su kiiresti ära.

Öös on veelgi asju

Öisest sõjapidamisest rääkides tuleb silmas pidada ka lahinguteenindusüksuste vajadusi. 2. jalaväebrigaadi staabiülem kolonelleitnant Jaanus Ainsalu juhib tähelepanu asjaolule, et suure tõenäosusega tuleb meil võimalikus konfliktis kaitsta oma riiki olukorras, kus vastasel on õhuülekaal. See tähendab vajadust teha autodega logistilisi järelevedusid varjatult ja öisel ajal. See on suur katsumus meie ajateenijaist autojuhtidele, kel rahu ajal oma sõidukitega tüübikoolitust läbides õnnestub harjutada kolonnis sõitmist valgel ajal ja vahel ka öösel tuledega, kuid teha ettenähtud öösõite sõjatuledega avalikel teedel on sisuliselt võimatu. Lisaks sõitma õppimisele öövaatlusseadme või sõjatuledega on vaja õppida ka pimedas orienteeruma ja lugema spetsiaalseid sõjaaja suunatähiseid. Kui autojuhile aga öövaatlusseadet või monoklit anda pole, ei jõua ta punktist A punkti B. Eestis tuntakse tõsiselt puudust korralikust autodroomist, sest näiteks läinud sügisel Leedus NATO õppusel käinud autojuhid said Pabrade polügoonil sõita päeval ja öösel, tuledega ja tuledeta, mudas ja poris.

Öises sõjapidamises tuleb eriti hästi esile see, kuidas on läbi viidud nooremallohvitseride kursus, ehk kui hästi on seersant omandanud üksuste koostegutsemisoskused. NAK-i juhtima valitakse tavaliselt tugev kompaniiülem, kes on ise need õpised oma teenistuse jooksul läbinud. Võime kõik kaitseväe kogemused paksu õpikusse kokku koguda, kuid maastikul selgub ikka, et maksab elav kogemus, mida tuleb inimeselt inimesele edasi anda.

Aku on edu alus

Tahame või mitte, aga tuleviku lahinguväljal ei sõltu me mitte ainult sõdurite vaprusest kui aina enam erinevate tarkade abivahendite akude (ja mõnikord ka tavaliste AA-patareide) headusest ja saadavusest. Eri tootjate mitmest aastakümnest pärit sidevahendite akude kestvuse ja klemmide ühildumise probleemid on ammu teada ja akude haldamine on alati olnud logistiline väljakutse. Aga nüüd on lisandunud ka kaamerate, valgustus- ja öövaatlusseadmete, relvade juhtimis- ja sihtimisseadmete, droonide ja muude sõidukite pardaarvutite akud, millest üha enam sõltub meie suutlikkus vastast näha ja lüüa. Ja kõik need akud vajavad pidevat laadimist ja õigeaegset väljavahetamist.

Kolonelleitnant Ainsalu meenutab, et meil on suur osa aastast valget aega kell 9-16 ja selles ajavahemikus tuleb kõik akud ära laadida. Vahetult lahinguväljal on mõeldamatu välja ehitada välielektrisüsteemi kõigi generaatorite, inverterite ja akude vahelaoga, niisiis eeldab see allüksuste tasemel väljaarendatud järelevedu ja tekitab täiesti omaette logistilise tegevustsükli. Ühtlasi eeldab see, et meil on olemas kõikide erinevate akude ühilduvad vahetuskomplektid. Ja kõigele lisaks peame arvestama vajadusega sõdida pikema aja jooksul.

Meil on reservarmee, mis tähendab, et osa ladustatud varustusest on toodetud aastakümneid tagasi. Trikk on kasvõi kandiliste patareide leidmine taskulampidele. Kogu akumajanduse logistiline läbimõtlemine peab algama rahuajal. Lisaks tuleb öiste harjutuste akukasutuskogemustele liita talvise sõjapidamise eripärad. Sügisel 10 soojakraadi või talvel 15 miinuskraadiga metsa minnes võib akude kestvus erineda mitu korda. Seetõttu peab juba hankeprotsessis olema selge, kui mitu tagavaraakut, mitu ja millise võimekusega akulaadijat ja generaatorit peab üksuste varustuse hulgas olema.

Üks asi on tabelvarustus, teine asi see, mis tuleb reservväega kaasa. Pole saladus, et meie kaitseväelased-reservväelased on ise soetanud oma teenistuse paremaks korraldamiseks mitmesuguseid abivahendeid. Ukraina konflikt on näidanud, et kui sõjaväele loodud nutikaid seadmeid pole saada, jõuavad peagi maastikule igasugused laiatarbekaubad. Need peavad sõja esimestel päevadel vastu, aga logistilist kanalit nendele patareide või muude tagavaraosade saamiseks pole olemas. Ja pikaajalises lahingukasutuses ei tarvitse need kesta. Sellega on seotud kurb tõdemus, et kui ekstreemsetesse oludesse mittemõeldud seadmed üles ütlevad või toiteallikad tühjaks saavad, tabab neid kasutama õppinud võitlejaid tagasilöök suutlikkuses. Mõnikord on odavad asjad ka head, aga selle teadasaamiseks on vaja praktilist kogemust ja selleks peaksime neid asju oma harjutustel pikema aja jooksul proovima.

Vahendite olemasolu

Kaitseväel on praegu olemas öise võitluse õppimiseks vajalikud vahendid. Aga milliseid seadmeid peaks üldse ladudesse varuma, kui maailmas toimub pidev tooteuuendus ja näiteks ameeriklastel käib vaidlus, kas eelistada kiivri külge kinnitatavat öövaatlusmonoklit või relva külge kinnitatavat sihikut koos laserpointeriga, mis termokaameras end ei reeda. Kaitseplaneerimisel tuleb teha valikuid, et meil oleks igal hetkel olemas kompleksselt varustatud ja relvastatud kaitsevägi, mis on võimeline tegutsema igas olukorras. Ja öövaatlusseadmed on kindlasti meie laiuskraadidel üks olulisemaid võimeid, kui tahame lahingutegevuses osaleda võitjate poolel. Vastasel korral oleksime pool aastat võimelised sõdima vaid ajavahemikus 9-16. '

Kaitseväe arendamine on pidev protsess. Inimesed muutuvad, uued aastakäigud kasvavad peale, tehnika uueneb, riistvara ja tarkvara areneb, protseduurid lähevad keerulisemaks ja spetsiifilisemaks, koostöövajadus liitlastega saab uusi väljundeid. Ammu enam ei räägita pelgalt jalaväeüksustest, üha enam suureneb lahingutoetus- ja tagalaüksuste osatähtsus. Ja et meil on reservarmee, siis üha olulisemad on ka reservõppused, et reservväelastele meelde tuletada vanu ja juurde õpetada uusi asju, mis võimaldavad uue aja väljakutsetega hakkama saada. Just selle tasemel püsimise ja uute asjade kohta teadmiste andmise pärast tuleb teha eriti kõvasti tööd reservüksuste juhtivkoosseisuga.

Kolonel Rebo sõnul on meie kaitseväelased liitlastega koos harjutades kokku puutunud tõenäoliselt maailma paremikku kuuluvate elektrooniliste seadmete ja nende kasutamise võimalustega. See on tase, kuhu ka Venemaa oma relvajõudude praegusel moel arendamisega edasi ponnistades varem või hiljem jõuab. Ning see annab aimu, mille vastu me peame õppima sõdima.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised