Öeldakse, et statistika on nagu miniseelik: lubab palju, aga ei näita peaaegu midagi. Arvamusuuringute kohta võib öelda sarnaselt, sest uuringu tulemused olenevad suuresti küsimuste sõnastusest. Kui sama asja pärida korduvalt pikema aja vältel, on teatavaid suhtumise muutusi siiski võimalik välja selgitada ja nendest ka huvitavaid järeldusi teha.

Kaitseministeerium on alates 2000. aastast neljakümnel korral viinud läbi avaliku arvamuse uuringut, mille eesmärk on uurida Eesti elanike suhtumist ja hoiakuid riigikaitselistes küsimustes. Tegu on meie riigis kõige pikema ja järjepideva uuringuga üldse. Tulemusi vaadates selgub, et Eesti elanikud on aja jooksul muutunud ettevaatlikumaks ja teadvustatavad üha enam, et turvalisema elu nimel tuleb ise vaeva näha. Seda näitavad järjest suurenev vajadus riigikaitsealaste teadmiste järgi, meeste kõrge valmisolek riigikaitsesse aktiivselt panustada ja ka naiste ajateenistuse toetajate hüppeline tõus.

Traditsiooniliselt peetakse naise rolliks pere ja laste eest hoolitsemist. Ta kannab üldtunnustatud väärtusi nagu hoolivus, kaastundlikkus ja emotsionaalsus. Maskuliinne kaitsevägi on meie kujutluspiltides sünonüümiks sellistele omadustele nagu füüsiline tugevus, ratsionaalsus, julgus. Lähtuvalt sellest ei nähta naist rivi ees ülemana ega metsas kraavi kaevamas, vaid pigem toetavates tegevustes haavu sidumas või suppi serveerimas. Ajalooliselt on välja kujunenud pilt sõdurist kui jõulisest isikust ja naine täidab toetavat rolli. Meie muutuvas maailmas on see kuvand hakanud aga muutuma. Sõdurile iseloomulikke omadussõnu on järjest rohkem hakatud siduma ka naistega. Saadakse aru, et sõjastruktuur koosneb väga erinevatest inimestest, kellel on väga mitmekesised oskused ja oma ala parimaks spetsialistiks olemine ei sõltu soost.

Ühiskonnas on aastakümneid peetud naisteteemalisi debatte. Naisõiguslased tõstavad üha enam pead ja selle kõige taustal on ka NATO riikides näha järjest rohkem auastmetega naisi. Riigid hakkavad oma kaitsetegevuste planeerimisel tähelepanu pöörama ka naiste kaasamisse, mis võib viia selleni, et ühel hetkel pannakse paika konkreetsed numbrilised eesmärgid. Hollandis ja Iirimaal on see number näiteks 12%, Norra soovib eriti ambitsioonikalt 2020. aastaks saavutada olukorra, kus kaitseväeteenistuses moodustavad naised viiendiku. Norra näide on küll mõnevõrra erinev, sest seal on kohustuslik ajateenistus kehtestatud ka naistele. Kanadas on naiste osakaal juba praegu veerand. Väidetavalt pole nad eraldi kampaaniaid selle saavutamiseks läbi viinud, vaid naised soovivad ise rahu nimel kõvasti panustada.

Selle kõige taustal tõuseb ka Eestis militaarvaldkonnas järjest rohkem esile küsimus naiste rollist. Kas ja millistel tingimustel on naiste ajateenistus üldse Eestis mõeldav? Mida nende militaarhuviliste tütarlastega peale hakata? Ka kaitseressursside ameti uksele koputab järjest enam naisterahvaid. Tuli välja selgitada, kas need üksikud huvilised on pigem erand või näitab see, et naised tõepoolest soovivad ennast kaitseväes teostada. Oli tekkinud olukord, kus tuli Eesti elanikelt uurida, milline on nende seisukoht selles küsimuses.

2007. aastal lisati lõpuks kaitseministeeriumi avaliku arvamuse uuringu ankeeti küsimus, mis puudutas naiste ajateenistust. Esimestel kordadel küsiti lihtsalt, mida arvatakse naiste kohustuslikust ajateenistusest. Tulemused olid ootuspärased – see pole mõeldav. Üle 85% vastanutest ütles, et pigem või päris kindlasti ei peaks naised kohustuslikus korras ajateenistusse minema. Konservatiivsemaid vaateid kohtas rohkem muukeelsete elanike seas, samuti väljendasid oma vastuseisu pigem maaelanikud. Märkimisväärne on, et selle küsimuse alusel pooldas tulihingeliselt naiste kohustuslikku ajateenistust umbes kümnendik vastanutest.

Uus kaitseväeteenistuse seadus, mille kohaselt antakse ka naistele võimalus vabatahtlikuna ajateenistusse asuda, on väga positiivne samm riigikaitse edendamisel.

2010. aastal astuti järgmine samm ja mindi antud teemas rohkem süvitsi. Järgnevates ankeetides ei esitatud küsimust enam kohustusliku ajateenistuse võtmes, vaid uuriti suhtumist üldiselt ja pakuti välja erinevaid võimalusi naistele ajateenistuse läbimiseks. Kuna küsimus polnud enam poolt-vastu vormistuses ega hõlmanud ainult kohustuslikku kaitseväeteenistust, olid ka tulemused palju värvikamad. Ilmnes, et avalikkuse jaoks on naised ajateenistuses täitsa tore mõte, lihtsalt selle kohustuslikkus tekitas õõvastust. Ligikaudu kaks kolmandikku vastanutest pooldas naiste ajateenistust ning nendest omakorda tervelt kolmandik arvas, et naised peavad ajateenistuse läbima samadel tingimustel mis mehedki. Kohustuslikuks ei tohiks naiste ajateenistust siiski teha, naiste kohustusliku ajateenistuse toetajate hulk oli kukkunud 2% piirimaile.

Järgnevad läbi viidud viis uuringut näitasid selget ühiskonna suhtumist, et kui naisel on soov ajateenistus läbida, siis see võimalus peab tal olema. Pooldajad tulevad üldjuhul nooremast põlvkonnast. Mida vanemate inimestega on tegu, seda vähem ollakse seda meelt, et naisterahvas peaks kuidagigi ajateenistusega seotud olema, eriti veel noormeestega samadel tingimustel. Ligi pooled kõikidest vastanutest usuvad, et tütarlapsed peaksid aega teenima eraldi programmi alusel. Eriprogrammi pooldajate hulk on ajas hoogsalt kasvanud, 2009. aastal oli see 37%, 2013. juba 47%. Põhilised pooldajad on ennekõike naissoost ja kõrgemalt haritud vastajad. Kuna kaitseväega kokku puutunud inimesed on rohkem seisukohal, et ajateenistus tuleks kõigil läbida samadel tingimustel, siis tõenäoliselt on eriprogrammi pooldamine seotud informeerituse tasemega ajateenistuses toimuvast. Kaitseväega kokku puutunud inimesed on paremini kursis kasarmutes ja metsas toimuvaga ning teavad, et mitmed liikvel olevad õudusjutud ajateenijate üle mõistuse raskest elust on lihtsalt müüdid ning pärinevad eelmisest sajandist. Inimeste teadlikkuse tõus on vähendanud ka kategooriliste vastaste hulka, 35 protsendilt on see langenud 29%-le.

Huvitav on märkida, et kui meeste ja naiste arvamus selles küsimuses väga palju ei erine, siis eesti- ja muukeelsete inimeste arvamus ajateenistuse osas on kardinaalselt teistsugune. Kui eestlased usuvad, et naised võiksid soovi korral ajateenistusse ikka astuda, siis muukeelse elanikkonna seas on domineeriv seisukoht, et naise koht ei ole kaitseväes!

Peamised tütarlaste ajateenistusse tulemise motivaatorid on patriotism, huvi militaarvaldkonna vastu ja muidugi soov teha sõjaväelist karjääri.

Naiste ajateenistus ei olnud kuni 2013. aasta kevadeni õiguslikult mitte kuidagi reguleeritud. 1. aprillil 2013 jõustunud kaitseväeteenistuse seaduse muudatus lubas esmakordselt Eesti ajaloos naissoost isikutel vabatahtlikult kaitseväekohustus võtta ning sarnaselt meestest kaitseväekohustuslastega ajateenistusse asuda. Esimest korda kutsuti juba samal aastal kaitseressursside ametile avalduse teinud tütarlapsed noormeestega samadel alustel tervisenõuete vastavuse hindamisele ning suunati teenistusse kaitseväe väeosadesse. Koos selle revolutsioonilise muudatusega kohendati ka avaliku arvamuse uuringu ankeeti, naisi ja mehi tuli nüüdsest ühtemoodi vaadata, naiste ajateenistuse küsimus vormistati ümber sarnaselt meestega. Alustuseks päriti, kui vajalikuks peetakse naiste võimalust vabatahtlikult ajateenistus läbida. Võimaluse pooldajad pidi lisaks täpsustama, millises vormis kaitseväeteenistus peaks toimuma: kohustuslikus korras, noormeestega samadel tingimustel või eriprogrammi järgi.

Küsimuse muutmine tõi oodatult kaasa ka mõnevõrra teistsugused tulemused. Kui varem joonistus välja arusaam, et naiste ajateenistuse vastaseid on umbes kolmandik elanikkonnast ning neid jääb järjest vähemaks, siis 2014. aasta küsitlus näitab, et naiste ajateenistust ei pea vajalikuks enam kui pooled vastanutest. Küll aga jäi üldine profiil samaks, pooldajad on pigem noored, ehk need inimesed, keda see küsimus rohkem puudutab, ning naiste ajateenistuse puhul soovitakse näha pigem eriprogrammi. Järgnevate küsitluste taustal võib järeldada, et ka tendentsid ei muutunud. Ehk siis naiste ajateenistuse pooldajate hulk ajas kasvab ja suureneb ka eriprogrammi pooldajate osakaal.

Oleme aru saanud, et 2013. aastal jõustunud uus kaitseväeteenistuse seadus, mille kohaselt antakse ka naistele võimalus vabatahtlikuna ajateenistusse asuda, on suur ja väga positiivne samm riigikaitse edendamisel. Naistele on avatud uks teha sõjaväelist karjääri. Aga millisest karjäärist täpsemalt me räägime? Millistel ametikohtadel ja väeosades võiksid naised teenida selliselt, et võidaksid kõik osapooled? Sellisele otsekohesele küsimusele püüti vastust leida viimases arvamusuuringus 2016. aasta sügisel.

Kaitsevägi on ajalooliselt maskuliinne organisatsioon, seda suuresti just füüsilisuse poolest. Eelnevat väidet toetab ka vastajate arvamus, kellest 48% näeb, et naised peaksid teenima pigem tagalas ja toetavates funktsioonides. Kuid on ka teistsuguseid arvamusi, sest 43% vastanutest hindab oluliseks meestega võrdseid võimalusi kõikides väeosades ja ametikohtadel. Nagu juba varasematel aastatel välja tuli, siis võrdõiguslikkust pooldavad ennekõike kõrgemalt haritud vastajad noorematest vanusegruppidest. Muukeelsed ja vanemad elanikud eelistavad traditsioonilisemat soorollidele tuginevat lähenemist. Suur enamus (82%) nõustub väitega, et kaitseväes teenimine sobib vähestele naistele, kuid neile, kes seda soovivad, peavad kõik võimalused olema avatud. Tõsteti ka esile, et naised saavad ilma erikohtlemiseta hakkama kõikide ülesannetega, kuid riigikaitse peaks jääma siiski ainult meeste pärusmaaks ja sõja ajal ei tohiks naised lahinguüksustes teenida.

Üks kõige levinumaid müüte on, et ajateenistusse tulnud naised on seksuaalse ahistamise ohvrid.
Mida naised ise ajateenistusest arvavad?

Avalik arvamus on ainult mündi üks pool, tervikpildi saamiseks tuleb küsida ka naistelt endilt, millised on soovid ning kuidas nemad suhestuvad ajateenistusega. Silva Kiili avaldas möödunud aastal uurimuse, kus oli küsitletud 2013. aastal kehtima hakanud uue kaitseväeteenistuse seaduse alusel ajateenistusse astunud noori naisterahvaid. Vanaema küsimusele, miks noor ja ilus tütarlaps tahab sõjaväkke minna, leidis väga lihtsa vastuse. Peamised ajateenistusse tulemise motivaatorid on patriotism, huvi militaarvaldkonna vastu ja muidugi soov teha sõjaväelist karjääri. Üldjuhul on ajateenistusse tulnud tütarlapsel selge arusaam, miks ta sinna on tulnud. Noored on teadmishimulised, soovitakse omandada uusi oskusi ning mõeldakse kaitseväelise karjääri peale. Kindel eesmärk aitab noorel naisel oma tegevust kaitseväeteenistuses paremini mõtestada ning raskuste ilmnedes jätta kasutamata esimese õlekõrrena võimalust ajateenistus pooleli jätta. Nimelt saavad ennast vabatahtlikult üles andnud naised esimese 90 päeva jooksul teenistusest loobuda ja lahkuda. Mõningatel juhtudel on seda võimalust ka kasutatud, peamiselt küll tervislikke põhjuseid esile tuues, kuid on ka leitud, et kaitseväeteenistus ja sellega kaasnev põhimõtteliselt ei sobi. 95% vastanud naistest oma otsust ajateenistusse astuda ei kahetsenud. Tõdeti, et teenistuse käigus tuli nii mõnelgi ette pilvisemaid päevi, mil tuli ennast ületada ning leida motivatsiooni mitte alla anda, kuid neid takistusi peavad ületama ka mehed.

Sel ajal, kui üldsus lahkab kasarmutes naisajateenijate olmeprobleeme, ütlevad tüdrukud ise, et mingit erikohtlemist nad tegelikult ei vaja. Pigem on nende arvates naisterahvaste paigutamine eraldi eluruumidesse halb, sest nii pärsitakse infoliikumist ja soodustatakse erikohtlemist, mis omakorda võivad põhjustada negatiivsust nende suunas. Halba suhtumist esineb kahjuks ikka, kuid mitte ainult kaitseväes sees, vaid suures osas ka väljaspool. Tüdrukute mure on päris suur, seda annavad mõista ka avaliku arvamuse uuringud. Ei suudeta kaasa tulla muutustega ühiskonnas ning näha naisterahvast ka muudes kui ema rollides, ometigi ei välista üks ju teist. Nagu laste kasvatamine kuulub võrdselt nii emade kui ka isade kohustuste hulka, võiks oma kodu kaitsmist käsitleda täpselt sama moodi. See on kõigi ühine ülesanne.

Üks kõige levinumaid müüte ühiskonnas on, et ajateenistusse tulnud naised on seksuaalse ahistamise ohvrid. Õnneks on see ainult müüt. Seksuaalse ahistamist on mõningatel juhtudel küll esinenud, peamiselt verbaalsel kujul ja teravuste loopimisena, kuid enamik küsitletud naistest tõdevad, et sõdur on sõdur olenemata soost ja niimoodi neid üldjuhul ka koheldakse.

Hoopis rohkem muret tekitasid näiteks probleemid varustusega. Väikest kasvu naised pidid toime tulema liiga suurte riietega või kasutama varustust, mida ei andnud kohandada lühematele, kuid sama probleemiga pidid silmitsi seisma ka väiksemat kasvu noormehed.

Üldfüüsilise võimekuse kohta võib öelda, et võtmetegur on küll eelnev hea füüsiline vorm ja sportlik kogemus, kuid sõduri baaskursuse jooksul paranes ajateenijate sooritusvõimekus oluliselt. Kindlasti on ajateenistus füüsiliselt raske, kuid tihti tuli ette olukordi, kus oli palju raskem hoopis vaimselt. Väga tihti pole ka oma muredest kellegagi rääkida, puuduvad mõttekaaslased või ei teata, kelle poole pöörduda, mis võib kulmineeruda loobumise ja väljakukkumisega.

Naistel on soov end riigikaitses teostada

Naised tahavad ennast riigikaitsevaldkonnas teostada, neid huvitab militaarmaailm ning kõik, mis sellega kaasneb. Militaarhuviline tütarlaps pole meil valdav nähtus, samas pole tegu ka lihtsalt mõne entusiastiga, mis omakorda tähendab, et paaniline hirm liiga naiseliku sõjaväe pärast pole põhjendatud. Pigem jääb naiste osakaal kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi kauges tulevikus viiendiku ja veerandi piirimaile ja tõenäolisemalt hoopis 10% kanti ja naiste lisandumine kaitseväkke annab tohutut lisaväärtust teistsuguste maailmavaadete ja teadmiste näol.

Praegu on võib küll ühiskonnas kohata halvustavat suhtumist julgete vormis naiste aadressil, kuid õnneks toob noorem pealekasvav generatsioon hoopis uued tuuled ja peatselt laheneb ka see probleem loodetavasti iseenesest. Senikaua on aga oluline avalikkust harida, mis naisajateenijatega tegelikult kaitseväes toimub ja milliseid lisaväärtusi naissoo esindajad militaarvaldkonda tegelikult toovad. Nii saame kõige paremini tagada noorte naiste soovitud eneseteostuse valitud karjääriredelil.
Kohustuslikust ajateenistusest kõigile on veel vara rääkida, kuid naissõdurid on tulnud ning pole põhjust arvata, et nad siit kuhugi ära läheksid.