25.01.2014, 17:01

AINULT DELFIS: Katkend Leningradi blokaadi üle elanud naise raamatust: pommid paistsid nagu hiigelparv kärbseid

Leningrad 1942. aastal

FOTO: Foto: M. Dmitrijev, RIA Novosti

Delfi Forte pakub sel nädalavahetusel lugemiseks katkendeid Ninel Koribskaja raamatust "871 päeva" (Bri & Ko, 2013), kus autor kirjeldab Leningradi blokaadi üleelamist Teise maailmasõja ajal.

Koribskaja (neiuna Kuftõrjova) sündis 7. oktoobril 1930 Leningradis. Ta oli vaevalt 11-aastane, kui algas sõda. Koos emaga, 1905. aastal sündinud Anna Vassiljevna Bazõlinaga elas ta üle Leningradi blokaadi. 1941. aasta septembrist kuni 1944. aasta jaanuarini suri Leningradis Saksa sõjaväe piiramisrõngas ligikaudu miljon elanikku.

Blokaadi algus, nälg

1941. aasta suvi oli kuum, ka sügis läks pikale. Päevad püsisid päikeselised ja miski ei ennustanud eesootavat hirmsat häda. Raadioteated võtsid meid küll tõsiseks, kuid hirmu me veel ei tundnud. Minsk, Novgorod ja Pihkva olid vaenlase käes, aga meile sisendati: "Meie võitlus on õiglane, meie võidame!"

1941. aasta 10. september on jäänud mulle mällu Badajevski ladude pommitamisega. Blokaadirõngas oli kaks päeva tagasi sulgunud. Siis me juba teadsime, et pommitatakse Petrogradi linnaosa, kus olid põlema süttinud ameerika mäed ning surma oli saanud ka üks elevant. Selle tunnistajaks ma ise küll ei olnud, seepärast ei saa ma seda ka kindlalt väita. Seevastu kümnes september on meeles kogu eluks.

Päev oli päikeseline, taevas selge. Pool kuus õhtul, kui ma pesin vanaema põrandat, kuulsin ma järsku kohutavat mürinat. Ma jooksin akna juurde – neljanda korruse aknad avanevad tänavale – ja nägin tervet armaadat lennukeid. Lennukid lendasid madalalt, aeglaselt. Neid oli tohutult, nende sabadel ja tiibadel võis näha musti riste ja haakriste. Sakslased lendasid nagu paraadil, peaaegu ligi maad. Meie poolelt ei olnud ainsatki lennukit, ei ainsatki lasku.

Ma olin üksi kodus ja tormasin kabuhirmus majast välja, varjendi poole. Kui ma tänavale jõudsin, nägin, et lennukid laskusid veelgi madalamale ja lendasid piki tänavat üle Obvodnõi kanali Badajevski ladude poole. Seal sadasid lennukitelt alla konteinerid, mille luukidest paiskusid enne kokkupuudet maaga välja süütepommid ja langesid Badajevski ladudele, kus hoiti tohututes kogustes toiduaineid. Pomme oli nii palju, et eemalt paistis, nagu oleks seal hiiglaslik parv rasvaseid musti kärbseid. Varjendisse jõudnud, tuli mulle meelde, et ma olin toidukaardid koju unustanud. Otsustasin need ära tuua. Jõudnud taas tänavale, ei tundnud ma tänavat ära – ümberringi oli täielik pimedus, õhk oli süsimust oranžika helgiga. Toas tundus, nagu oleks saabunud öö. Võtsin kaardid, jooksin välja ja nägin, kuidas Obvodnõi kanali tagant tõusis musta suitsu ja tulepahvakuid. Seal põlesid meie leib, suhkur, või ja teised toiduained.

Nagu selgus, oli see keskladu ja peaaegu ainus kogu linna peale, linna ähvardas kohutav nälg. Õhuhäiret välja ei kuulutatudki, rohkem Saksa lennukeid näha ei olnud, nad lendasid nüüd mujale. Pärast seda hakati linna pommitama mitu korda päevas. Oli päevi, mil häire kuulutati välja kaheksateist korda ööpäevas – ühed lennukid jõudsid pommilasti vaevalt maha heita ja ära lennata, kui juba tulid uued.

Sel ajal istusin ma sageli pommivarjendis, mamma aga oli lahingupostil. Juhid ei tohtinud trammidest lahkuda, vaatamata otse kõrval lõhkevatele pommidele. Ka peatuste nimesid oli keelatud spioonide kartuses öelda.

Nii me siis elasime ja meid pommitati nii, et tervelt kaks kvartalit Klinski prospektist Obvodnõi kanalini oli maatasa tehtud. Sakslased püüdsid linna otserünnakuga vallutada. Selles linnaosas, kus ma praegu elan, olid fašistid juba sees. Kirovi tehasest eesliinini oli ainult neli kilomeetrit, Narva väravad olid piiriks ja sealt pääses läbi vaid eriloaga. Vaatamata kõigele jätkus Kirovi tehases töö. Seal remontisid naised, vanurid ja noorukid tanke ja muud sõjatehnikat.

Kommenteeri Loe kommentaare