Tegemist on kirjavahetusega ajast, mil Tallinn oli Rootsi võimu all, paraku tabas Vene vägede piiramisrõngas linna 1710. aastal hävitav katkuepideemia, mis suure osa linnaelanikest tappis. Fortel leiu asjaolude kohta paraku midagi lähemalt teada ei ole, aga võib olla kindel, et ajaloolastele nii Rootsis kui Eestis peaks selle sisu väga suurt huvi pakkuma.

Eriti on tutvustamist väärt kaks isikut, kelle kirjavahetus päevavalgele tuli:

Riia kuberner, kes juhatas Rootsi väed hävingusse Poltaava all

Adam Ludwig Lewenhaupt sündis 1659. aastal Kopenhaagenis Rootsi kindralmajor krahv Ludwig Wierich Lewenhaupti pojana ning sai hariduse Lundi (1671), ja Uppsala (1675) ja Rostocki ülikoolis (1680), püüeldes algselt diplomaadikarjäärile, kuid siiski valis sõjaväelase elukutse, kirjutab Vikipeedia.

1685. aastal osales ta kornetina Nils Bielke ratsarügemendiga Suures Türgi sõjas. Aastatel 1686–1697 teenis ta Madalmaade sõjaväes ning naasis Rootsi kuningriigi teenistusse 1698. aastal oobersti auastmes. Põhjasõja ajal määrati Adam Ludwig Lewenhaupt Upplandi, Västmanlandi ja Dalarna rügementide juhiks. 1703. aastal ülendati ta jalaväe kindralmajoriks ning määrati Kuramaa, Piltene ja Žemaitija kuberneriks.
Adam Ludwig Lewenhaupt

Lewenhaupt juhtis Rootsi vägesid 1704. aasta edukas Jakobstadti lahingus Boriss Šeremetevi juhitud vene vägede vastu ja 1705. aasta Gemauerthofi lahingus, Kuramaa hertsogiriigi territooriumil. 1706. aastal ülendati ta jalaväekindraliks ja jaanuarist oli ta Riia linna ja kindluste kuberner ja määrati ka Rootsi väliarmee juhiks Liivimaal, Kuramaal ja Leedumaal.

Lewenhaupt juhatas jalaväeüksusi Rootsile suurte kaotustega lõppenud Lesnaja lahingus 1708. aastal ja Poltava lahingus 1709. aastal ning allkirjastas ka Rootsi vägede eest pärast Karl XII põgenemist Türki Perevolotšna kapitulatsiooniakti 1709. aastal. Adam Ludwig Lewenhaupt suri 1719. aastal Venemaal Moskvas vangistuses viibides.

Karl XII kantseleiülem, langes venelaste kätte vangi

Josias Cederhielm sündis 1673. aastal hilisema Skaraborgi maavanema Germund Palmi pojana, kes oli tõstetud vabahärraks ja saanud perekonnanimeks Cederhielm. Perekond pärineb algselt Taanist.

Cederhielm alustas 1700. aastal tööd riigikantseleis ja 1702. aastast saatis kuningas Karl XII välikantselei juhina kuningat ka tema sõjaretkedel Euroopas, läbi Poola ja Saksimaa. Tema üks tähtsamaid ülesandeid oli sõita Dresdenisse, et kontrollida, kas Saksi kuurvürst (ja senine Poola kuningas) August II Tugev ikka peab kinni Altranstädti rahulepingu (1706. a) tingimustest.

1709. aastal oli Cederhielm kohal ka Poltaava lahingus, kus langes Vene vägede kätte vangi, veeti ka Peeter I triumifikäigul Moskvasse ja kõikidest jõupingutustest hoolimata pääses kodumaale tagasi alles pärast 1721. aasta Uusikakupunki (Nustadi) rahulepet, aastal 1722.

Kodumaal sai Cederhielmist jälle ametnik riigikantseleis, välismaiste ekspeditsioonide riigisekretärina. Riiginõuniku aunimetus anti talle 1723. aastal. Rootsi poliitikas sai ta nn Holsteini-partei liidriks, kes toetas Rootsi troonipretendendina Holstein-Gottorpi printsi Karl Fredrikut (viimane oli Karl XII õepoeg ja hiljem Peeter I väimees), kellega ta oli tutvunud Venemaal vangistuses viibides.

Josias Cederhielm

Karl XII surma järgses Rootsis tõusis Cederhielm Rootsi riigipäeva mõjukuselt teiseks meheks, 1725. aastal saadeti ta aga saadikuna Venemaale, kaitsma Rootsi huve Peeter I surma järel. Rootsi naastes, 1726. aastal, oli tema partei kandepind küll järsult kahanenud ja järgnenud poliitilises võitluses oli ta sunnitud ka riigielust tagasi tõmbuma, saades vaid väikese pensioni Venemaalt, mitte Rootsi õukonnalt. Suri Cederhielm 1729. aastal.

Nagu juuresolevatelt fotodelt näha, pärineb seekord leitud kirjavahetus aastaist 1707-1708.