1940: Taani alistus natsi-sakslastele loetud tundide jooksul ja ilma suurt midagi tegemata
Taanlaste jõupingutustest hoolimata on nende sõprus Saksamaaga ohtu sattunud ja Taani ründamine on vaid päevade küsimus, kirjutab ajakiri Imeline Ajalugu.
Kuna Adolf Hitler on otsustanud vallutada Norra, tahab Luftwaffe peatselt algavas operatsioonis kasutada Ålborgi lennuvälja oma õhujõudude baasina. Saksa kindralstaap kaalub, kas sundida taanlased ähvardustega koostööle või vallutada Ålborg jõuga.
Hitler ei usu poolikutesse lahendustesse. Ta annab käsu Taani okupeerida.
Kiirvisiit Kopenhaagenisse
Allaliuglevate lumehelveste tantsus puudutavad Berliinist saabuva lennuki rattad maapinda ning õhusõiduk ruleerib terminalihoone juurde. Kohe, kui uks avaneb, väljub lennukist Taani Saksamaa saatkonna töötaja, kes kiirustab kohtuma Kopenhaagenis elava välisministri Peter Munchiga.
Munchi hoiatama tõtanud ametnik teab rääkida, et Põhja-Saksamaa sadamates täidetakse laevu lahinguvalmis sõduritega. Ühe informaatori andmeil saadetakse need väeosad Taani ja Norrasse.
Lufthansa lennukiga jõudis Taani ka Paul Glein. Valedokumentide järgi on tegelikult salamissioonile saabunud Saksa major vaid tavaline 49aastane ametnik. Glein võtab hotellis toa, sööb hilise õhtusöögi ja sõidab seejärel Langelinje kairajatisi vaatama.
Järgmisel hommikul külastab Glein Kastelli, kus asub Taani armee peakorter. Tsiviilisikud pääsevad takistamatult iidse valliga ümbritsetud alale. Majorile osutab suurt abi naiivne Taani seersant, kes silmagi pilgutamata räägib sakslasele ära kõik, mida ta väeosade paigutuse ja valve kohta teab.
Pärast Kastelliga tutvumist läheb Glein Amalienborgi ja vaatab kuningliku kaardiväe vahtkonnavahetust. Pärastlõunal lendab ta tagasi Berliini. Kopenhaageni välkrünnakut juhtima määratud Glein teab, et paari päeva pärast on ta Taani pealinnas tagasi.
Piiripunktist antakse häiret
Rittmeister Hans Lunding Taani luureteenistusest on varastest hommikutundidest alates valvanud Taani ja Saksamaa piiril. Ta uurib lõuna poolt saabuvatelt reisijatelt, kas nad on näinud lähenevaid Saksa üksusi.
„Piirile läheneb kolonnis motoriseeritud diviis,“ teatab Lunding telefoni teel oma ülemusele Kopenhaagenis. „See koosneb umbes 2400 sõidukist.“
Hilisel pärastlõunal teeb ta veel ühe kõne, et teatada, et sakslaste eelväed on jõudnud piirist vaid veidi lõuna poole jäävasse Flensburgi.
Kell 19 raporteerib Lunding, et sakslased on peatee lähedusse ööbima jäänud, kavatsedes ilmselt oma teekonda järgmisel hommikul jätkata. Armee ülemjuhataja kindral William Prior palub valitsuselt luba kutsuda teenistusse 54 000 meest, kuid tal keelatakse seda teha.
Kuningas ja poliitikud püüavad Hitlerile mitte anda ettekäänet kallaletungiks. Nad loodavad, et Saksa vägede piiri äärde toomine on vaid jõudemonstratsioon. Seetõttu kästakse kõigil väeüksustel jääda kasarmutesse. Väeülematel ei lubata teha muud kui hoolitseda selle eest, et mehed oleksid kiirreageerimiseks valmis.
Piirist 10 kilomeetri kaugusel asuvas Søgårdi laagris jagatakse sõduritele kätte laskemoon ja nad saadetakse magama, pakitud seljakotid seljas.
Esimene lask
Kaks Taani sandarmit, A. S. Albertsen ja A. A. Hansen, valvavad piiriületuskoha läheduses raudteeviadukti.
Sandarm J. P. Birk on tulnud autoga, et kolleegid peale võtta. Järsku märkavad taanlased lähenemas kolme noort erariietes meest.
„Kuhu te lähete?“ küsib üks Taani piirivalvesandarmitest.
„Raudteejaama,“ vastatakse talle saksa keeles ning samal hetkel haaravad võõrad püstolid ja vajutavad päästikule. Birk saab kohe surma, Albertsen ja Hansen surevad hiljem saadud vigastustesse.
Kurjategijad põgenevad piiri poole ja 15 minutit hiljem jõuab kohale sakslaste põhjasuunda liikuv sõjaväekolonn. Taani vallutamine on alanud.
Pärast sõda saavad taanlased teada, et kolm püstolikangelast olid nn brandenburglased ehk Saksa eriüksuslased. Nad saadeti üle piiri ülesandega tagada, et taanlased ei lase raudteesilda õhku ega tõkesta sissetungivate väeüksuste teed.
