Tavakodanikud neid ilmselt ei näinudki, aga suuremate rahakoguste ülekandmiseks ühest rahahoidlast teise olid nad ilmselt asendamatud. Suurim selline münt kaalus 19,7 kilogrammi, pärines aastast 1644 ja omas nimiväärtust kümme riigitaalrit.

Põhjus miks riik hakkas vaskplaate rahana kasutama oli küll proosaline - nimelt hõbedat riigil nappis, vase kaevandajana oli aga maailmas esirinnas. Ja paraku, kuna plaatmünte maksmisel kasutada oli enam kui ebamugav, lasti aastail 1661-1669 esimesena maailmas ringlusse ka nendega kaetud paberraha. Ja rootslased on uhked, et nendel on vanim seni töötav keskpank maailmas, aastast 1668.

Väidetavalt olevat suur sõdurkuningas Karl XII rahapuuduses lasknud ka mõned kahurid plaatmüntideks sulatada. Enamik neist vermiti Avestas, Dalarna läänis. Rootsis ja Soomes on praeguseni muuseumites hoiul ligi 15 000 sellist münti, mujal maailmas veel 4000. Muide, ka Venemaal vermiti plaatmünte, aastal 1725-1727 ja ka Taanis korra, 1718.

Münte hakati Rootsis vermima küll juba aastal 995, esmalt käibisid seal margad, mida vermiti isegi kohtadel, keskvõimust sõltumatult, 1370. aastast tulid käibele ka örtugid ja 1522. aastast ka öörid. Enamikus võrdus üks mark kaheksa ööriga, või paralleelselt 24 örtugiga.

Taalreid hakati vermima 1534, võrdudes nelja marga või 32 ööriga. 1776 tehti uus reform, mille järel üks riigitaaler võrdus 48 šillingiga, 1855. aastast aga saja ööriga. 1873. aastal kehtestati lõpuks praegune jaotus: üks rootsi kroon võrdub saja ööriga.

1660. aastal oli päevatöö palgaks keskmiselt viis marka, riigitaalri vastu sai 1629. aasta andmetel aga 15 vaskmarka,  ehk kümme taalrit aastal 1644 ei tundugi hiigelsuur summa. Täpsemini, selle eest sai osta kaks siga.

Vaata ka rootsikeelset videoesitlust: