Bioloogide töörühm sattus „õudusfilmile“ peale mullu aprillis elurikkuse poolest kuulsa Hannibali madaliku merekünka (ingl Hannibal Bank Seamount) uurimise käigus, vahendab The New York Times.

Teadlased uurisid oma allveelaeva pardal merisiilikuid, käsnu ja musti koralle. Sügavale pimedamasse vette laskudes märkasid nad aga merepõhjas aeglaselt edasi hõljumas paksu muda ja setete kihti.

Bioloogid otsustasid kummalist nähtust lähemalt vaadelda.

„See oli veidi hirmutav, kuna pidime sisenema settepilve,“ rääkis USA-s Massachusettsis tegutseva Woods Hole’i okeanograafiainstituudi merekeskkonnateadlane Jesús G. Pineda. „See oli väga salapärane. Meil polnud aimugi, mis juhtuma hakkab.“

365 meetri sügavusele sukeldudes õnnestuski allveelaeval nähtuse põhjus välja selgitada. Selleks oli mööda merepõhja vudiv üüratu parv punaseid krabisid.

See on esimene kord, mil uurijail on õnnestunud pildile püüda paari sentimeetri pikkuste krabide parvlemist Panama lähistel merepõhjas. Dr Pineda osutusel on suure sülemina ühes suunas liikumine koorikloomade puhul haruldane; reeglina käituvad niimoodi ainult putukad.

DNA-analüüs näitas, et tegemist oli punakrabideks või hannibali krabideks (ld Pleuroncodes planipes) nimetatavate merivähkidega, keda seni on leitud peamiselt Baja California poolsaare ranniku lähistelt.

Uurimisrühm avaldas oma avastust kirjeldava artikli möödunud nädalal teadusžurnaalis PeerJ.

Üks mõistatus on uurijaid siiski kummitama jäänud — nimelt pole dr Pineda ja tema kolleegid siiamaani kindlad, miks koorikloomad üldse sülemi moodustasid ja mida nad otsisid nii kaugel lõuna pool oma tavalisest elupaigast.