McDonaldi varjukala püütakse aga seetõttu, et Aasia tarbijad on selle ujupõiele omistanud imelise ravivõime. Nii saadakse tegelikult kahest ohustatud liigist ühe hoobiga lahti. Loomakaitsjad ütlevad, et põhjus on kasutatavates nakkevõrkudes ja aastal 2015 keelas Mehhiko valitsus kalifornia pringlite elualal nende kasutamise, kuid sellest keelust ei peeta kuigi hästi kinni. Kalifornia pringel, hispaania keeles vaquita ehk "lehmake" on nüüd 128 mereimetajaliigi seast ohustatuim.

Seaduses on ka väike auk sees – nimelt on üht kolmandat kalaliiki lubatud nakkevõrkudega püüda, aga seeläbi on võimalik ka varjukala püük, väites, et tegelikult tahetakse hoopis teist kalaliiki kätte saada. Ning tänu augule seaduses on ka pringli kaitsmine raskendatud. Keeld on ajutine ja lõpeb aprillis, pole teada, kas seda pikendatakse või ei. Looduskaitsjad on küll pakkunud, et mõned pringlid võiks paigutada vastavasse varjupaika elama, aga seda pole varem kunagi proovitud ja keegi ei tea, kuidas nad vangistuses kohaneksid. Et üldiselt saavad pringliliigid siiski uues keskkonnas hästi hakkama, nii ongi tänavu oktoobris plaanis mõned neist kinni püüda, et oleks garanteeritud, et loomad maamunalt siiski täiesti ei kao.

Üks väheseid videosid kalifornia pringlist.

Positiivselt poolelt on mereimetajate ajaloost näiteid, kus erakordselt väikese arvukuse juurest on jälle suureni jõutud: näiteks põhja-lonthülgeid oli 19. sajandil küttimise tulemusena järel vähem kui 100 looma, ent tänaseks on neid tublisti üle 100 000.

Kalifornia pringlite püüdmine saab olema keeruline ülesanne, kuna nad on ujedad ja väldivad nii inimesi kui paate. Vesi, milles nad elavad, on läbipaistmatu ja nad elavad väikestes gruppides, kus on vaid paar looma. Paljud kalamehed väidavad, et neid polegi üldse tegelikult olemas.

Et kalifornia pringlite jälgi ajada, kasutatakse merepõhjas asuvaid akustilisi monitore. Pringlid kasutavad kajalokatsiooni ja selle klõpse loendades saab aimu, kui palju loomi järel on.