Nood „vampiirid“ on tegelikult ainuraksed organismid, nn vampürelliidid, kes kütivad paljusid teisi ainurakseid elusolendeid — ja isegi kogukamaid loomi nagu ussid. Nad on ürgvanad, nende isu on täitmatu ning kahe värske teadusliku uurimuse andmeil on kõik kohad neid täis, vahendab BBC.

„Vampiir-amööbe“ kirjeldas esmakordselt 1865. aastal Vene (õigemini küll Poola) bioloog, üks mikrobioloogia alusepanijaid Lev Semjonovitš Tsenkovski (Leon Cienkowski). Ta avastas erepunased ainuraksed olendid, kes meenutasid välimuselt amööbe ja ründasid vetikaid, augustades nende rakukesti ja imedes sisu välja. Tsenkovski, kes ilmselt adus taolise käitumise sarnasust rahvajuttudega ebasurnud vereimejatest, pani mikroobidele ladinakeelseks nimeks Vampyrella.

Seejärel tuvastati veel mitu samasugust liiki, keda rühmitatakse vampürelliidideks (ld Vampyrellidae). Nüüdisajal arvatakse, et vampürelliidid kuuluvad äärmiselt mitmekesisesse ainuraksete organismide suurrühma Rhizaria.

Olendite košmaarne toitumisstiil on mikrobiolooge paelunud juba 150 aastat. Ühes 1926. aastast pärinevas uurimuses kirjeldatakse, kuidas liigi Vampyrella lateritia esindajad mässivad end osaliselt ümber hukule määratud raku ning kuidas juba minuti möödudes hakkab rünnatava raku kest tasapisi sissepoole lohku painduma.

Nüüdseks on teada, et amööb-vampiirid ei ründa ainult vetikaid. Mõned liigid on sihikule võtnud seened või koguni hulkraksed loomad — täpsemalt ümarussid.

Kui keskkonnas toitaineid napib, oskavad mõnede liikide rakud koonduda suuremateks struktuurideks, mille liikumisraadius on ulatuslikum, võimaldades neil otsida kaugemal asuvaid toiduallikaid.

Kui vampürelliidid on isu täis imenud, ehitavad nad endale ümber jäiga kesta, nn tsüsti. „Nad jäävad liikumatusse olekusse ning tegelevad toidu seedimisega,“ selgitas Kölni ülikooli uurija Sebastian Hess. See võtab paar päeva aega; samal ajal rakk jaguneb. Tulemuseks on, et tsüsti taasavanemisel võib selle sees ühe vampiir-amööbi asemel olla juba kaks röövpisikust kiskjat.

Kuid 150 aastat pärast nende avastamist jääb kõige suurem „mikrovampiiridega“ seonduv mõistatus lahendamatuks. Kuidas tungivad nad läbi bakteri või seene sitkest rakukestast, et ohvri sisikond välja imeda? Rakukesti pole lihtne läbistada; näiteks seente rakukestad koosnevad kitiinist — samast koorikumaterjalist, millega on pantserdatud vähilised.

See küsimus pole pelgalt akadeemiline. Paljud ettevõtted ja teadlased püüavad leida moodust nullilähedase süsinikubilansiga vetikapõhiste biokütuste tootmiseks. Kuid vetikarakkude välimisi kihte lammutada ja nende taga peituvaid energiarikkaid suhkruid kätte saada on väga keeruline. Hessi osutusel võivad vampiir-amööbide käsutuses olevad looduslikud ensüümid tulevikus väga kasutoovateks osutuda.