Väljasurnud tarvas toodi tagasiaretusega elavate hulka - ehk kuidas näeb välja Hecki veis

 (10)
Väljasurnud tarvas toodi tagasiaretusega elavate hulka - ehk kuidas näeb välja Hecki veis
Tarvas keskaegsel joonisel.Wikimedia commons

Tarvast teame me Eestis ilmselt peamiselt seetõttu, et Rakvere Vallimäel kõrgub teda kujutav skulptuur, loom ise suri välja Euroopas juba 17. sajandiks. Täna aga liigub Euroopa karjamaadel sadu loomi, keda on põhjust pidada kui mitte just kunstlikult loodud loomaliigiks, siis igatahes tarvaste taassünniks küll.

Tarvas oli veiste perekonda kuulunud väljasurnud imetaja, kellest on arenenud praktiliselt kõik koduveised. Viimane teadaolev tarvas suri välja Poola aladel Jaktorow metsas 1627. aastal.

Selle looma järgi on omale nime saanud näiteks Tarvanpää ehk Rakvere, Tarvastu, võibolla isegi Tarbatu ehk Tartu. Eestlaste jaoks on ta olnud väga oluline loom. Kiievi suurvürst Vladimir Monomahh on 12. sajandil ka kirja pannud, kuidas tarvas suutis teda sarvede otsas koos hobusega õhku paisata.

Metsikute tarvaste väljasuremist oli kiirendanud veiste kodustamine ja kui arheoloogid võivadki leiumaterjali põhjal eristada kolme erinevat väljasurnud metsikut tarvaliiki - euraasia, india ja põhja-aafrika tarvaid, siis ehtsaid tarvaid pole täna olemas. Küll on suudetud 2010. aastal reastada ühe tarva jäänustest mitokondri DNA-d.

Ometi hakati tarvaste taassünnitamisega tegelema juba ajal, mil genoomi reastamisest ja kloonimisest veel selget piltigi ei olnud. Nimelt 1920. aastatel võtsid vennad Lutz ja Heinz Heck ette tarvaste tagasiaretuse, üritades valikulise paaritamise abil esile tuua just välja surnud tarvaste omadusi. Lutz juhtis Berliini zooloogiaaeda, tema vend Heinz aga Hellabrunni loomaparki Münchenis, ning vennad asusid üksteise võidu veiseid tagasiaretama. Berliini katsetuste tulemusel sündinud veislased ei elanud küll sõda üle, ja täna Hecki veiste nime all tuntud loomad ongi pärit seega Baierist.

Seotud lood:

Esimene veis, kes juba selgelt meenutas muistsetel piltidel nähtud tarvaid, nimega Glachl, sündis 1932. aastal, kandes 75 protsendi osas Korsika veise, ülejäänud osas aga segavereliste veiste geene. Tänased Hecki veised on aga elanud üle veel ühe ristamise, nimelt Duisburgis ristati Hecki veist Aafrikast pärineva Watussi veisega. Ja kõige muljetavaldavamate sarvedega isendid pärinevadki sellest sugupuust.

Hecki veised küll meenutavad tarvaid, aga on siiski paarkümmend sentimeetrit lühemad. Hecki veised kasvavad 1,4 meetri kõrgusteks, samas kui tarvaid teatakse olevat olnud ka kahe meetri kõrguseid. Ja kui Hecki veis kaalub keskmiselt 600 kg, siis tarvas võis ületada ka tonni. Paraku peab siit siis järeldama, et tarvast uuesti sünnitada ei õnnestunud. Ja kriitikat vendade Hackide aadressil oli 1950. aastatel kõvasti. Nad võtsid väidetavalt ette töö, milleks neil puudus piisav algteadmine.

Sihtasutus ABU (Arbeitsgemeinschaft Biologischer Umweltschutz) on 1996. aastast alates ometi näinud uuesti vaeva, et Hacki veistest veel rohkem tarvaste omadusi esile tuua, niimoodi on siis sündinud uus liik tauruse veis. Ka Ungaris on midagi sarnast ette võetud, kuigi stepialadel sellised loomad siiski hästi ei kohane. Ja nüüd on Hollandis asutud otsima ka võimalusi kasutada edasisel tagasiaretusel juba ehtsalt (kuigi ammu surnud) tarvalt võetud DNA-d.

Hecki veiseid elab Euroopas praegu umbes 2000 isendit, neid on kasvatatud loomaaedades, aga umbes 600 veist jalutab ka vabalt ringi Flevolandi poldritel Hollandis. Karjana näeb neid Berliini lähistel, Tüüringis ja Baieris. Prantsusmaal on neid veiseid enam kui sada. Inglismaale toodi 13 Hecki veist elama 2009. aastal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare