Valgus tunneli lõpus: mis toimub inimese ajus enne suremist

 (119)
Valgus tunneli lõpus: mis toimub inimese ajus enne suremist
Foto: Wikimedia Commons / Jesse Krauß

Ere valgus pimeda tunneli lõpus. Surnud sugulaste tervitused. Õnnetunne. Teadlased on siiani skeptiliselt suhtunud n-ö teises ilmas viibimise kogemustesse.

Nüüd aga on selgunud, et elu viimastel sekunditel kasvab inimese ajus plahvatuslikult virgatsainete hulk. See võibki selgitada kummaliste ja eredate piltide kerkimist vaimusilma ette, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Ajukirurg Robert Spetzleril seisis ees keeruline operatsioon. Asi oli selles, et meditsiinilistel põhjustel polnud tal võimalik seekordset patsienti, 35aastast Pam Reynoldsit, harilikul viisil narkoosi viia.

Kirurg otsustas tuimestusest üldse loobuda ning jahutada naise keha 16 kraadini Celsiuse järgi, mis toob kaasa südame seiskumise. Lõikuse ajal ei saanud naise aju enam hapnikku ning peagi näitasid operatsioonisaali aparaadid, et patsient on kliinilises surmas.

Kirurg sooritas õnnestunult operatsiooni ning soojendas seejärel naise keha aegamisi normaalse temperatuurini. Kõik oli läinud hästi, sujunud otsekui õpiku järgi. Ent kui Pam Reynolds teadvusele tuli, sai kirurg šoki.

Nimelt selgus, et kliinilises surmas patsient oli kogu lõikuse jooksul mingil moel ärkvel olnud ja meedikute tegevust jälginud.

Ta oli suuteline oma keha kallal läbi viidud toiminguid detailselt kirjeldama. Näiteks imiteeris ta kirurgisae vilisevat heli, mille saatel tema kolju lahti saeti, ning kirjeldas, kuidas ta pärast seda protseduuri justkui oma pea kaudu kehast välja tõmmati.

Seotud lood:

Sestpeale oli naine – või tema hing – hõljunud lae all ning vaadelnud sealt kirurgi ja õdede toimetamist. Ta oli kuulnud dr Spetzlerit väljendamas üllatust selle üle, kui kitsad veresooned tal olid, ja oskas täpselt kirjeldada kirurgiinstrumente, mida mees seitsmetunnise operatsiooni ajal oli tarvitanud.

Need vaatlused andsid tunnistust äärmiselt teravast ja selgest nägemisest ning kõike seda ajal, mil naise ajutegevus oli lakanud ning silmad suletud.

Pam Reynoldsit opereeriti 1991. aastal Ameerika Arizona osariigi Phoenixi linna haiglas. Tema poolt kirjeldatu on üks paremini dokumenteeritud nn surmalähedaste kogemuste juhtumeid.

Veel mõne aasta eest suhtusid teadlased surmalähedaste kogemuste kirjeldustesse skeptiliselt ning pidasid neid puhtaks fantaasiaks.

Kuid hiljutised teaduslikud uuringud on heitnud valgust närvierutust kandvate keemiliste virgatsainete ehk mediaatorite seeriale, mis neid kogemusi tekitavad.

Just keemilised protsessid ajus võivad surija vaimusilma ette manada pilte müstilistest tunnelitest, värvirohketest maastikest ning kehast väljumisest.

Ameerika Michigani ülikooli teadlased uurisid 2015. aastal näiteks rottide aju ja südame reaktsioone hapnikupuudusele.

Tulemused näitasid, et ohtlikule hapnikuvaegusele reageerib aju suure hulga erinevate regulaatorainete (näiteks dopamiin ja noradrenaliin) eritamisega.

See reaktsioon on alati ühesugune. Nimetatud virgatsained tekitavad meeldivat tunnet, mis inimeste teadvuses vormub nn surmalähedaseks kogemuseks: tähelepanu teravdub, õnnetunne täidab keha, tekivad kaunid kujutluspildid.

Lisaks eritab aju mediaatoreid, mis sunnivad südame mõneminutilise hapnikupuuduse järel seiskuma. Miks surija aju üritab südant seisata, on teadmata.

Surmalähedastest kogemustest ja nende biokeemilistest selgitustest loe pikemalt juba septembrikuu Imelisest Teadusest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare