Vaalade iga-aastane ränne: tehke järgi kui jaksate
Tänavu mais said vaalajälgijad kirja panna erakordse sündmuse: hallvaal oli sattunud kuidagimoodi Namiibia vetesse. Tavaliselt elavad hallvaalad hoopis Vaikse ookeani Põhja-Ameerika ja Aasia esistes vetes, aga nüüd oli üks isend kuidagi pääsenud Atlandi ookeani ja veel ületanud ekvaatori.
Vaalad on tuntud suurte imetajatena, kellel meeldib igal aastal rännata: suveks minnakse toitu otsima jahedamatesse vetesse Antarktika esisele või Põhja-Jäämerre, talveks aga otsitakse kohti kus paarituda ja paljuneda, tavaliselt soojemates vetes üleval- või allpool ekvaatorit. Kaks korda aastas ette võetud ränded ulatuvad kokku enam kui 20 000 kilomeetrini. Kuid enamasti paistab see ränne piirduvatki oma (põhja- või lõuna-)poolkeraga - ekvaatorit ületama eriti ei kiputa.
Hallvaalad (Eschrichtius robustus) käivad paljunemas California poolsaare esisel, väiksem osa ka Jaapani vetes, suveks aga ujuvad toituma kaugele põhja, Beringi ja Tšuktsi merre - 20 000 kilomeetri kaugusele. Hallvaal on ohustatud liik, Põhja-Ameerika rannikuil rändab edasi-tagasi umbes 20 000 kuni 30 000 hallvaala, Aasia esisel vaid paarsada isendit. Elu jooksul läbivad nad ujudes vahemaa, mis oleks võrreldav lennuga Kuule ja tagasi.
Põhja-Atlandi hallvaalad olid juba ammu välja surnud, kuid 2010. aastal avastati üks hallvaal ujumas Vahemeres Iisraeli rannikul ja tänavu siis teine juba Namiibia vetes.
Sinivaalu (Balaenoptera musculus) nähakse palju laiemal alal, Antarktikast kuni Põhja-Jäämere piirini välja, tavaliselt Vahemerre ja Põhja-Jäämerre nad siiski ei uju. Kõige suurem kogukond sinivaalu elab samadel aladel Vaikses ookeanis kus hallvaaladki, ligemale 2800 isendit. Grõõnimaa esisel ja Assooride esisel elavad kaks Põhja-Atlandi asurkonda - kuni 1500 sinivaala. Lõunapoolkeral rändlevad ligi 2300 sinivaala Antarktika ja ilmselt tuhandeid kääbussinivaalu veel India ookeani vetes. Rände ajal vaalad sisuliselt paastuvad neli kuud jutti.
Küürvaalad (Megaptera novaeangliae) pole küll nii ohustatud, nende hulgaks maailmameres arvatakse 80 000 isendit, nähakse neid nii põhja- kui lõunapoolkeral, kuigi erinevate poolkerade vaalad ei pruugi omavahel isegi kokku puutuda, rändeteed suunduvad vastupidistes suundades, aastas kokku keskmiselt 25 000 kilomeetrit edasi-tagasi. Nad suudavad ujuda kaheksa kilomeetrit tunnis, kuigi tavaliselt piirduvad viis korda aeglasema tempoga ja mida vanemad vaalad on, seda kaugemale jäistesse vetesse nad julgevad ujuda.
Lõunavaalad (Eubalaena australis) käivad talvitumas enamasti Aafrika, Lõuna-Ameerika või Austraalia rannikute esisel, suveks aga lähevad toitu otsima Antarktika vetesse. Neid on maailmameres arvatavasti 10 000 isendit.
Ekvaatorist põhja pool neid otsida ei tasu, seal elavad nende lähisugulased teiste silevaalaliste hulgast (Eubalaena japonica, kellel eestikeelne liiginimi paistab isegi puuduvat), kes piirduvad küll lühemate rändeteedega. Neid ka näeb väga harva, kui veel paar sajandit tagasi oli neid elus 20 000, siis nüüd vaevalt 50 looma.
Põhja-Atlandi sugulasi (Eubalaena glacialis) loetakse kokku umbes 300. Grööni vaalad (Balaena mysticetus) seevastu piirduvad praktiliselt eranditult Põhja-Jäämere ja Atlandi põhjapoolse osaga, hoidudes suurematest rännetest, neid on praegu elus umbes 25 000.
Bryde'i vaal (Balaenoptera brydei) ja vöötvaal (Balaenoptera edeni) paistavad aga eelistavat hoopis troopilisi vesi ja kaugele põhja ehk lõunasse nad ei uju. Nende koguarvuks arvestatakse 100 000.
Kõige arvukam ja kohanemisvõimelisem vaalaliik paistab olevat kašelott (Physeter macrocephalus), 200 000 kuni võibolla isegi kahe miljoni isendiga. On täiesti võimalik, et 70-aastase eluea jooksul suudab kašelott teha ujudes tervele maakerale tiiru peale.
