Auahne projekt Whataroa lähistel, Franz Josephi liustikust põhja pool peaks kava kohaselt vältama umbes kaks kuud. Puurauk võimaldab teadlastel paigaldada sügavale maakooremurrangu sisemusse seireaparatuuri, mis hakkab salvestama väikseid maavärinaid ning mõõtma temperatuuri, rõhku ja keemilisi tingimusi piirkonnas, kus maavärinad tekivad.

Algatuse nimetusega Deep Fault Drilling Project (“murrangujoone süvapuurimisprojekt”) eesmärgiks on täiustada maavärinaprotsesside mõistmist, kogudes ja analüüsides kivimeid ja vedelaid materjale, mis pärinevad kohast, mida teadlased nimetavad ka “maavärinamasinaks”. Mujal maailmas on küll murrangujoontele sarnaseid puurauke rajatud, kuid seda on alati tehtud alles pärast suuri maavärinaid. Seekordne kava on esimene, mille raames puuritakse auk murrangusse enne selle plahvatuslikku rebenemist.

Töörühm kavatseb murrangujooneni jõuda umbes ühe kilomeetri sügavusel ning puurida sealt edasi veel 300 meetrit, joone all paikneva Austraalia tektoonilise laamani välja.

Projekt, mida juhivad ühiselt Uus-Meremaa geoloogia- ja tuumateaduste instituut GNS Science, Wellingtonis tegutsev Victoria ülikool ja Otago ülikool, hõlmab teadlaseid nii teistest Uus-Meremaa organisatsioonidest kui ka Ameerika Ühendriikidest, Ühendkuningriigist, Saksamaalt, Kanadast, Prantsusmaalt, Itaaliast, Jaapanist, Austraaliast, Hiinast ja Taiwanist. Ettevõtmist rahastavad rahvusvaheline kontinentaalse teaduseesmärgilise puurimise programm ICDP, Uus-Meremaa teaduste akadeemia Royal Society of New Zealand, projektis osalevate teadlastega seotud organisatsioonid ja hulk muid allikaid.

Kosmosest nähtav Lõuna-Alpi mäestiku murrangujoon (ingl Alpine Fault) on Lõunasaarel umbes 650 kilomeetrit pikk, ulatudes Fiordlandi piirkonnast lõunas piki Lõuna-Alpi mäestiku harja Marlborough’ni. Tegemist on ühe aktiivsemaga laamadevahelistest murrangujoontest maailmas ning tänu suurusele, kiirele liikumisele ja ligipääsetavusele ka teadlaslikuks uurimiseks ühe ahvatlevamaga. Suuremate maavärinate vahelisel ajal püsib see lukus ja tekitab väikseid seismilisi värinaid, mida on võimalik tundlike instrumentidega tuvastada.

8,0-magnituudiseid maavärinaid esineb murrangujoonel umbes iga 200–400 aasta tagant; keskmine intervall järjestikuste suurte maavärinate vahel on umbes 330 aastat. Viimati lõhenes murrang 297 aasta eest aastal 1717 ning teadlaste hinnangul on samasuguse sündmuse toimumise tõenäosus järgmise 50 aasta jooksul 28 protsenti, mis on globaalses mastaabis üsna suur.