Uus maailmakord ehk kümme vaala, kellel seisab Hiina globaalne võim

 (18)

Uus maailmakord ehk kümme vaala, kellel seisab Hiina globaalne võim
https://fabiusmaximus.com

Oli aeg, mil globaliseerumine väljendus koloniaalvallutuses, oli aeg, mil lääne suurkontsernid sirutasid ahneid käsi odavama tööjõu järele kolmandas maailmas, kuid 21. sajandi "new world order" ei sisalda juba ammu enam lääneriikide domineerimist.

Oli palju neid, kelle jaoks "uus maailmakord" (new world order) tähistas röögatut vandenõud, mille väljenduseks oli Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomine 1945. aastal. Mõningate isolatsionismist tulnud ameeriklaste jaoks tundus see "tõeliselt totalitaarse maailmavalitsuse" loomisena. Eks neid hirme on veelgi süvendanud George Orwelli 1948. aastal ilmunud raamat "1984", mida suur osa maailmast lugenud ei ole, aga ometi usinalt tsiteerib "suure venna" näidet, arvates millegi pärast, et see raamat ei kirjelda NSV Liitu ja Hiinat, vaid Ameerikat. Ja uuema aja vandenõuteooriad, mis paljuski kannavad nõukogude propagandast õpitud ameerika-viha, keeravad maailmavalitsemise teooriad veel eriti vinti, põimides omavahel Hitleri-aegset propagandat ja Lenini õpetusi.

Tegelikult kujunes küll välja ju kaks eraldi maailmavalitsust, Moskva sõjalise ja ideoloogilise diktaadi all olnud sotsialismileer ja Bretton Woodsi süsteemi kaudu USA dollari külge seotud lääneriikide leer. Kui kahe leeri maailmakord 1989. aastaks kokku varises, tundus mõnele, et ajalugu on lõppenud, teine hakkas otsima konflikte tsivilisatsioonide vahel, kolmandad hingasid kergendatult 1999. aastal, kui Vladimir Putin Venemaal võimu haaras ja riigi tagasi külma sõtta juhtis.

Loe veel

Seotud lood:

Nüüd on seega tegemist juba "vana maailmakorraga," mida vähemalt Donald Trump sõnades lõhkuda üritab. Samas on selgelt näha, et "uue maailmakorra" kehtestajaks pole 21. sajandil enam ameeriklased, ammugi mitte Trump.

Järgnevalt kümme punkti, mis määravad hiinlaste maailmavõimu kujunemise, nimetagem neid või tingimisi kümneks vaalaks, kelle seljas elevant seisab:

Üks: Hiina ostab maailma kokku

USA on küll endiselt suurim riik, kuhu välisinvesteeringud kokku jooksevad, ennekõike Suurbritanniast, Jaapanist, Kanadast, aga teatavasti kasvab ka USA välisvõlg, kuna Hiinast on saanud suurim USA võlakirjade kokkuostja. Otseseid välisinvesteeringuid (FDI) tõmbab Euroopa Liit tervikuna ligi küll poolteist kuni kaks korda rohkem kui USA, aga kui me liidame kokku kolmandal ja neljandal kohal olevad Hongkongi ja Hiina, on selge, et "Aasia draakon" on ka rahamagnetina juba USA-st mööda kihutamas.

Kui me vaatame raha, mida üks või teine riik ise väljaspool oma piire investeerinud, on esikohal USA, ning nelja Euroopa riigi (Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Šveitsi) järel kuuendat kohta hoiab Hongkong ja seitsmendat Hiina. Isegi liidetuna oleks nad veel USA-st taga (vastavalt 4,8 triljonit ja 2,6 triljonit dollarit). Moskva mõju kadumisel on Hiinast saanud aga ameeriklaste peamine rivaal maailmaareenil ja üha selgemini üritab Hiina kehtestada oma "uut maailmakorda," mis väljendub tohututes jüaaniinvesteeringutes kolmandasse maailma, üha enam ka läände. Hiina valib hoolega kuhu investeerida, aktsiate ja võlakirjadega koos ostab aga ka poliitilist mõju, luues võlgnike ja sõltlaste võrgustikku kogu maailmas.

Kaks: suur sõber piiri taga

Riigiks, kes on kogu aeg olnud Hiina lemmik, on Pakistan, keda hiinlastega ühendab ühine vaenlane hiljemalt kuuekümnendatest aastatest - India. Koostööd on tehtud relvastuse alal, koostööd tehakse kaubanduses, üha enam ka investeeringutega kohalikul tasandil. 2015. aastal teatas Hiina president Xi Jinping järjekordsest hiigelinvesteeringust Pakistani - 46 miljardit dollarit, tegelik rahavool Hiinast Pakistani on ehk isegi kaks korda suurem.

USA rahasüstid Pakistani, mis tipnesid 2001. aastal alanud terrorismivastase sõja ajal, kahvatuvad, ja nn Hiina-Pakistani majanduskoridor (CPEC) on suurte kommunikatsiooni- ja ehitusprojektidega toonud järjest enam jõukust Pakistani küladesse. On selge, et eelistatud välismaalasteks kellega pakistanlased äri tehes suhtlevad, ongi täna hiinlased.

Kolm: rahamass Aafrikasse

Tegemist on ajaloo suurima taristuprojektiga üldse Keenias, kus kohalikud ja Hiinast toodud töölised on andmas viimast lihvi 3,8 miljardit dollarit maksvale raudteeühendusele Mombasa ja Nairobi vahel. Ometi on kulme kergitama pannud selle 472-kilomeetrise raudtee maksumus, ületades kahekordselt 750-kilomeetrise Etioopia-Djibouti raudteeühenduse maksumust, mille ehitasid ju samuti hiinlased.

Kunagi (1894-1917) prantslaste rajatud raudteeühendus Addis Ababa ja Djibouti vahel oli ammu seiskunud, aga nüüd tulid hiinlased ja ehitasid oma raha eest (mida aafriklastele anti laenuna) selle raudtee korralikult üles. Etioopia näitab praegu küll jõulist lõvihüppe mõõtu majanduskasvu, millele annab oma osa sõdadest toibumine, selgelt ka Hiina raha.

Paljud Aafrika riikide poliitikud võrdlevadki Hiinat jõuluvanaga, kes toob suuri kingitusi (samas kui sellest, mis hüvesid Hiinale vastu antakse, vaikitakse). Kümne aastaga 2004-2014 said Aafrika riigid raudteede ehitamiseks Hiinast laenu vähemalt kümme miljardit dollarit, lisaks arvukalt muid rahasüste Hiinast. Ja on selge, et vastu saab Hiina oluliselt rohkem võimu kogu mustal mandril.

Neli: Nicaragua kanal ootab kaevajaid

2013. aastal andis Nicaragua parlament 50-aastase kontsessiooni Hongkongi kaudu tegutsevale Hiina ärimehele, kavaga ehitada Panama kanaliga konkureeriv teine kanal läbi Nicaragua. Mullu pidid tööd ka algama, aga nähtavasti jäid venima, sest selle ärimehe rahalised allikad polnud päris selged ja ka Nicaraguas puhkes protestilaine.

Paistab, et Hiinas endas kestavad vaidlused, kas panustada uue kanali ehitamisse, või Panama kanali laiendamisse, kuid kui Peking asja kätte võtaks, saaks ehk Nicaraguast ka kanal läbi kaevatud, on ju seal jälle võimul kunagine Moskva (ja üldse kommunistide) lemmik Daniel Ortega. Asjas on siiski väike konks: Ortegat omal ajal siiski maoistiks pidada ei saanud, vastupidi, Peking olevat kaheksakümnendail salaja relvastanud hoopis tema vastu sõdinud "kontraid".

Viis: Hiina turistid pilluvad raha

Hiina on avanenud, ning raudse eesriide poliitika on asendunud üsna vaba liikumisega. Mullu käis 135 miljonit hiinlast turistidena välismaal, kulutades 261 miljardit dollarit, ületades kaugelt ka ameeriklaste reisihimu. Ameeriklased (aastaga 74 miljonit turisti) suutsid samal ajal välismaal reisides kulutada vaid 122 miljardit dollarit, märgib ÜRO turismiorganisatsiooni baromeeter.

Hiina turismist võitsid kõige enam Jaapan, Lõuna-Korea ja Tai. Brexiti-ootuses nõrgenenud Briti naelsterling soodustas muide hiinlaste reisimist ka Suurbritanniasse, mida külastanud 270 000 hiinlast tähendab 46 protsenti rohkem kui aasta varem.

On selge, et mida enam mõne riigi ametkonnad suudavad soodustada turismi Hiinast, seda enam sinna riikidesse jääb raha. Ja tahtmine Hiinale halba inimõiguste olukorda ette heita on vähenenud järsult.

Kuus: Hiina sõdur paneb jala maha

Hiina annab praegu ÜRO rahuvalvevägedesse 2322 meest, ehk kaugelt enam kui ükski ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige, samas kui ameeriklasi on sinikiivrite ülesandeis vaid 42. Aga ameeriklased on ju tegelikult kogu aeg sinikiivreid boikoteerinud, Hiina kasutab sellist osalust rahuvalves propaganda huvides ära. Hiina sõdurid on Aafrikas tuntud pigem distsiplineerimatu tegevuse poolest.

Kuid üha selgem on, et Hiina valmistub järjest suuremaks ja agressiivsemaks sõjaliseks kohaloluks Ida- ja Lõuna-Hiina meredes. Konfliktioht Taiwani, Filipiinide, Brunei, Indoneesia, Malaisa ja Vietnami suunas on järjest suurenenud, ja siin on mängus juba palju rohkem kui propaganda. Ainsaks jõuks, mis nendel meredel Hiinat üldse tagasi hoida suudab, on USA Vaikse ookeani laevastik.

Hiina on aga ehitamas juba sõjaväebaasi ka Djiboutisse, mis võimaldaks kontrollida tegelikult Suessi kanali kaudu kulgevat laevaliiklust, või vähemalt piraatluse ohtu.

Seitse: Hiina kaupade transiit toidab

Hiina on selgelt panustanud nn uue Siiditee projekti, mis võimaldaks maismaad pidi üle Pakistani ja Iraani toimetada kaupu Euroopasse, samas kui raudteeühendused Euroopaga kulgevad praegu läbi Venemaa. Venemaa vajab Hiina transiiti varsti juba sama palju kui Eesti vajab Vene transiiti, seda enam, et kogu kaubavedu Hiina ja Euroopa Liidu vahel on väärtuselt ligemale miljard dollarit päevas.

Maailma tähtsaim kaubakoridor kulgeb seni meritsi Hiinast läbi Malaka väina (Singapuri) Pärsia lahe naftariikideni või läbi Suessi kanali Euroopa tarbijateni. Ja mida enam eurooplased tarbivad, seda enam Hiina majandus kasvab.

Malaka väina läbib 19 korda rohkem kaupu kui Panama kanalit ja neli korda rohkem kui läbib Suessi kanalit. Ja sellest Hiina transiidist rikastub ennekõike Singapur. Venemaa küll püüab samal ajal teha kõik endast sõltuva, et hoida kontrolli all jääst vabanenud alternatiivset kaubateed läbi Põhja-Jäämere.

Kaheksa: totalitarismi eksport

Siis kui "Esimees" Mao Zedong veel elas (enne 1976. aastat), aitas Hiina koolitada nn linnapartisane ehk siis vasakäärmuslastest terroriste kogu maailmas. Kõik need maoistlikud rühmitused on järginud pimesi Mao Zedongi ideoloogilisi juhtnööre, aga Hiina on läbi aastakümnete illegaalsete kanalite kaudu neid ka materiaalselt varustanud.

Eritreas praeguseks sisuliselt totalitaarse režiimi kehtestanud president Isaias Afwerki sai sõjalise ja ideoloogilise väljaõppe Hiinas. Birmas aastakümneid Hiina toel tegutsenud sõjaväehunta on küll taandunud, aga Lõuna-Sudaanis on jälle despootliku valitsemise kombed levimas nimelt Hiina eeskujul. Seda kõike on nimetatud ka Hiina diktaatorluse diplomaatiaks.

Üheksa: sõnakuulmatu Põhja-Korea

Teatavasti oli Korea poolsaar 1910-1945 okupeeritud Jaapani poolt, sealsed kommunistid said väljaõppe Hiina kommunistide ridades, ning Korea sõja ajal (1950-1953) oli Hiina sõjaline abi ainsaks põhjuseks, miks Kim Il-sungi despootlik võim Põhja-Koreas üldse püsima jäi. Uuemal ajal on Hiina ja Põhja-Korea suhted küll jahenenud, sest just Hiina kaudu jõuavad lääne mõjud suletud Põhja-Korea riiki ja Pyongyang ei ole üldse rahul.

Põhja-Korea tuuma- ja raketikatsetused, mõeldud küll ameeriklaste, jaapanlaste ja lõunakorealaste hirmutamiseks, on selgelt häirinud ka hiinlasi ja venelasi. Isegi Peking ei suuda Pyongyangi tegusid enam kontrollida.

Kümme: ainus takistus on Donald Trump

Teadmine, et odavkaupade tootmine Hiinas likvideerib konkurentsi tõttu töökohti, mitte ainult USA-s, vaid ka läänemaailmas tervikuna (sh ka Eestis), pole just uus. "Made in China" leiab peaaegu iga olulisema laiatarbekauba etiketilt. USA uus president Donald Trump võttis oma kampaania ajal Hiina-vastase retoorika tõsiselt üles, kuigi avaliku kaubandussõjani ta riike senise valitsemisega polegi viinud. Aga eks tal on ka neli kuni kaheksa aastat aega oma lubadusi ellu viia.

Inimõigused pole selgelt praeguse USA valitsuse prioriteet, kuigi sõbrasuhteid Taiwaniga ei hülga isegi Trump. Ja eks sõjalaevad Lõuna-Hiina merel jätkavad üksteise riivamisi edasi. Trump on selgelt praeguses maailmas suurim häirija Hiina jaoks. Aga pragmatism ärimeeste vahel on ka nende jaoks kõige a ja o.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised