Inimese rakk on muidugi juba loomulik andmekandja, kandes edasi kogu geneetilist informatsiooni, uuemal ajal näevad aga teadlased juba tõsiselt vaeva, otsides võimalusi DNA ahelaid ka elektrooniliste andmekandjatena kasutada.

Ilmneb, et DNA on ka tunduvalt tõhusam andmekandja kõikide füüsiliste metallist või muust materjalidest andmekandjatega võrreldes. Teoreetiliselt peaks olema raku tasandil võimalik salvestada isegi 125 000 GB jagu informatsiooni ühele kuupmillimeetrile. See tähendaks aga, et kogu täna 700 eksabaidine interneti maht mahuks ära jalatsikarbi suurusesse "lihakäntsakasse".

Kuigi ka rakud vananevad ja surevad, peaks nüüd raku tasandile talletatud informatsioon vähemalt teoreetiliselt kestma 1000 kuni 10 000 aastat, mis on oluliselt pikem kõigi praeguste andmekandjate elueast.

Seekord talletati binaarset andmestikku (0 ja 1 jadana) küll sünteetilisse DNA ahelasse, mis kujutab endast elementaarset nukleotiidide (A, C, G ja T) ahelat. Niisiis elava rakuga tegemist ei olnud. Salvestada õnnestus sellesse aga inimõiguste ülddeklaratsioon sajas keeles, sada esimest raamatut Gutenbergi internetiarhiivist, teraviljatrusti seemnete andmebaas ja üks muusikavideo (OK Go This Too Shall Pass).

Kõik see mahtus ära pliiatsiotsa suurusesse ruumi. Ja andmestik on lisaks salvestatusele ka samalt andmekandjalt loetav.