Suuremat osa maailmas leiduvatest seeneliikidest pole pädevalt kirjeldatud või üldse tuvastatudki, kusjuures tundmatute liikide hulgas leidub ka selliseid, mida meil on kombeks süüa.

Näiteks pistab maailma elanikkond igal aastal nahka umbes 100 000 tonni puravikulisi — tavalisi kivipuravikke Boletus edulis ning selle lähemaid sugulasi. Suur osa seentest korjatakse Hiina metsadest.

Mükoloogid Bryn Dentinger ja Laura Suz kinnitavad, et isegi puravikulised on osutunud eeldatust märksa mitmekesisemateks, mis tähendab, et rahvusvahelisse toidukaubandusvõrku võib vabalt sattuda senituvastamata puravikuliikide esindajaid.

Otsustanud asja uurida, ostsid Dentinger ja Suz ühest Londoni toidupoest paki kuivatatud puravikke. Teadlasete eesmärk oli selgitada välja, kui paljud pakis leiduvatest seeneliikidest on teadusele tundmatud ja kui paljusid on juba kirjeldatud. Juhul, kui neil õnnestub leida teadmata päritoluga seeni, soovisid teadlased välja uurida, kui kaua võtab aega nende ametlik klassifitseerimine ja neile liiginimede omistamine.

Maailma mükoloogid kirjeldavad aastas keskeltläbi 1200 uut seeneliiki, kuid arvestades seente suurt liigirikkust maailmas, sureb iga kataloogitud seeneliigi kohta tõenäoliselt välja terve hulk liike ilma, et me neist kunagi midagi teada saaksime. Dentinger ja Suz usuvad, et liikide väljasuremise tempo võib uute liikide kirjeldamise kiirust ületada kuni viiekordselt.

Teadlased kogusid ostetud seenepakist 15 seenetükki, eraldasid neist pärilikkusaine ja analüüsisid seda, omistasid iga proovi DNA-järjestusele triipkoodi ning võrdlesid neid järjestusi teadaolevate liikide andmebaasi kantud järjestustega. Tuli välja, et pakis sisaldus kolme sellise liigi eksemplare, mille olemasolust oli varem teada antud, kuid millele polnud kunagi ametlikku nimetust ega kirjeldust omistatud.

"Mind üllatas see, kui paljude liikide esindajaid me leidsime ühestainsast pakist, milles oli 15 seent," märkis Dentinger uurimuse avaldanud ajakirja PeerJ blogile antud kommentaaris. “Puravikud on silmatorkavad ning tänu kulinaarsetele omadustele muude seentega võrreldes sageli laialdaselt tuntud. Mis tähendab, et leida Londonis müüdud pakist kolm nimetuseta liiki on võrreldav uue tuunikalaliigi leidmisega konservikarbist.” 

Dentinger ja Suz andsid tuvastamata seentele ametlikud nimetused ning esitasid need koos põgusate kirjelduste ja DNA-järjestuste identifikaatoritega seeneliikide rahvusvahelisele registrile.

Kogu uurimistöö alates seenepaki ostmisest kuni liiginimetuste avaldamiseni võttis aega vähem kui nädal aega, tunnistas Dentinger ajakirjale PeerJ, rõhutades, et vajadusel oleks võimalik seda kõike teha ka üheainsa päevaga.

Hoogne lähenemine DNA-triipkoodide kasutamisele ning kiirkorras nimetamisele ja kirjeldamisele tõotab kujuneda asjalikuks lahenduseks ülimitmekesiste ja sageli tundmatute organismirühmade — näiteks otse meie nina all selvekaupluste lettidel leiduvate seente — dokumenteerimise probleemile, avaldasid Dentinger ja Suz lootust.

Eesti seeneteadlase Leho Tedersoo kommentaar loole

Londoni teadlased Bryn Dentinger ja Laura Suz tuvastasid, et Londonis müüdud Hiina päritolu kuivatatud kivipuravikud sisaldasid mitut teadusele kirjeldamata liiki. Ühelt poolt viitab see söögiseente rohkusele, aga teisalt ka söödavate seente vähesele uuritusele ning võimalusele turustada söögiseente pähe madala kvaliteediga või mittesöödavaid seeni.

Teadaolevalt pole Eestisse Hiina päritolu metsaseeni müüdud ning taoline risk puudub. Eesti seened on suhtelist hästi uuritud ning nimedeta söögiseente leidmine pole ootuspärane.

Seevastu leidub meie metsades kümneid nimedeta, potentsiaalselt mürgiseid narmasnuti- ja vöödikuliike.

Leho Tedersoo on Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi vanemteadur. Loe tema kohta Eesti Päevalehes ilmunud artiklist!