„Olinguito avastamine näitab meile, et maailm ei ole veel lõplikult läbi uuritud, selle kõige põhilisemad saladused ei ole veel paljastatud,“ ütles Smithsoniani rahvusliku loodusajaloo muuseumi imetajate kuraator Kris Helgen Washingtonis ajakirjanikele, vahendab USA Today.

Pesukarude perekonna väike liige olinguito elab Lõuna-Ameerikas Andide mäestikus puudelatvades.

„Te pole sellist looma varem näinud,“ ütles Helgen.

Olinguitol ehk Bassaricyon neblina'l on suured silmad ja oranžikaspruun karv ning ta kaalub alla ühe kilogrammi. Ta on lihasööja, kuid sööb ka puuvilju, näiteks viigimarju, ning putukaid ja taimenektarit.

Helgeni sõnul leidis tema meeskond looma elamas kõrgete puude võras Colombia ja Ecuadori mägedes.

Helgeni sõnul oli see liik seni kõikidel zooloogidel kahe silma vahele jäänud.

Helgeni meeskond nägi olinguitot esimest korda 2006. aastal Andides ning on pärast seda tegelnud tema sugupuu koostamisega.

Helgen teatas ka, et olinguitol on neli alamliiki. Loomal läheb vihmametsakeskkonnas hästi ja teda ei peeta ohustatud liigiks.

Zooloogi sõnul on olinguitot aastaid ekslikult kellekski teiseks peetud. Vähemalt üks neist elas 1960. ja 1970. aastatel USA-s loomaaias, kuid keegi ei saanud aru, et tegemist oli uue liigi, mitte suurema sugulase olingoga.

Pensionil loomaaiatöötajad rääkisid Helgenile, et loom keeldus olingodega paaritumast ning teda sõidutati mööda USA loomaaedu, lootuses, et ta leiab endale lõpuks paarilise.

Esimese vihje selle kohta, et ta on võibolla komistanud uue liigi otsa, sai Helgen, kui käis muuseumist muuseumi, et selgitada välja, mitut liiki olingosid olemas on. Chicago muuseumis mõistis ta, et punakasoranžid nahad, mida ta seal nägi, ei ole üldse olingonahkade moodi.

Edasi uurides leidis ta, et ka kolju anatoomia on teistsugune.

„Ma teadsin sel hetkel, et see on uus liik, aga ma teadsin ka, et pean kindel olema,“ ütles Helgen. Aastaid püüdis ta leida tõestust, et olinguito on uus liik, uurides looma põhjalikult ja võttes DNA proove, kartes samas, et teised teadlased jõuavad temast ette.

Lõpuks helistas Helgen Põhja-Carolina loodusteaduste muuseumi zooloogile Roland Kaysile, kes on olingode ekspert, et viimane aitaks tal leida metsiku olinguito tema looduslikus elupaigas.Teadlased läksid koos Ecuadori zooloogi Miguel Pintoga nädalatepikkusele ekspeditsioonile Andide vihmametsa.

Esimesel ööl metsas märkasid nad üht olinguitot kõrgel uduses puuladvas puuvilja söömas.

„Ta hüppas puu otsas ringi peaaegu nagu ahv, ajades oma asju ja süües viigimarju,“ ütles Kays.