Üle keskmise terav pilk: inimesed pole loomariigi kontekstis sugugi halvad nägijad

 (4)
Üle keskmise terav pilk: inimesed pole loomariigi kontekstis sugugi halvad nägijad
Bengali tiigri, papagoikala, albatrossitibu ja iguaani silmad. Foto: Caters News Agency

On ju nii, et üldiselt ei peeta inimese nägemist paljude teiste loomadega võrreldes kuigi teravaks. Kui mõtleme hea nägemise poolest tuntud liikidele, tulevad tavaliselt meelde näiteks kaslased ja suured röövlinnud. Ent nagu selgub, pole meil tegelikult sugugi põhjust oma nägemisteravust häbeneda.

USA-s Põhja-Carolinas asuva Duke`i ülikooli teadlased mõõtsid ja võrdlesid paljude erinevate liikide nägemist, et välja selgitada, kui terav või udune see on. Nägemisele spetsialiseeruv ökoloog Eleanor Caves ütles, et suurem osa loomariigi liikidest näevad tegelikult maailma palju vähem detailselt kui meie. Duke`i ülikooli artiklit saab lugeda SIIT.

Selleks, et liikide nägemisteravust võrrelda, uurite erinevate loomade silmade anatoomiat ja tegid ka käitumiskatseid. Teravuse mõõtmisel kasutatud ühikuks olid tsüklid kraadi kohta (ingl cycles per degree). Inimese näitaja on 60, mis tähendab, et me oleme võimelised ühe nägemisvälja kraadi sees eraldama 60 paari valgeid ja musti paralleelseid jooni. Kui neid on rohkem, muutub pilt ühtlaselt halliks.

Sama toakaader läbi inimese, kassi, kuldkala, roti, kärbse ja sääse silmade. Allikas: Eleanor Caves
Seotud lood:

Leiti, et šimpansite ja teiste esikloomade nägemisvõime detailsus oli meie omale umbes sarnane. Aga loomi-linde, kelle nägemine oleks väga palju teravam olnud, eriti ei leitudki. Tõsi, mõned röövlinnud näevad siiski tõepoolest väga hästi; üks näide, mille teadlased eraldi välja tõid, oli Austraalias elav kiilsaba-kotkas, kelle vastav näitaja on 140. See lind on võimeline taevas lennates mitme tuhande meetri kõrguselt väikseid maapinnal askeldavaid närilisi nägema.

Kalade ja muude lindude nägemisteravuseks hinnati 30 tsüklit kraadi kohta, elevantide omaks aga ainult 10. Paljud putukate ning teiste loomade nägemisteravus jääb veel sellest näitajast kaugele allapoole.

Uurimistulemuste juures on märkimisväärne veel seegi, kuidas need mõjutavad meie loomaökoloogia mõistmist. Näiteks seda, mille jaoks mõningatel loomadel üldse mingit laadi visuaalsed erijooned on: liblikad näiteks suure tõenäosusega teineteise tiibade mustrit ei näe, nii et teineteisega suhtlemise kontekstis pole neil enda mustrist justkui kasu, aga see-eest näevad mustrit linnud.

Teadlased lisavad samas, et tegelikult võivad ämblikud-kalad ja muud loomad, kel nägemisteravus madalaks hinnati, siiski ümbritsevat paremini näha, kuna nende ajus võib toimuda mingit laadi järeltöötlus. Teadlased töötasid praegu ainult liikidega silmadega ja toonitavad, et seda, mida ja mil määral elusolendi aju pildimaterjaliga teeb, nad öelda ei oska.

Kuid, ütlevad nad, infot, mida aju silmade kaudu ei saa, pole võimalik ka töödelda. See tähendab, et väga udust materjali pole võimalik järeltöötluses siiski teravaks „kruttida“.

Uurimus ilmus teadusajakirjas Trends in Ecology & Evolution.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare