Tuumaajastu pohmell: radioaktiivne saast atmosfääri ülemistest kihtidest ei kao

Hisroshimat ja Nagasakit teavad kõik, aga Maa atmosfäär on palju rohkem kannatanud teiste tuumaplahvatuste käes, mida on tagasihoidlikult nimetatud "katsetusteks." Ja peavalu jätkub tuhandeteks aastateks.

Tuumakatsetused, eriti need, mida tehti atmosfääris, maa peal või vee all, on jätnud tõsise jälje meie planeedi atmosfääri. Teadlased on aga üritanud läbi aastate pigem alahinnata tuumakatsetuste ja üldse radiatsiooni mõju inimestele. Okeaania rahvad on juba aastakümneid olnud hädas kõrge vähki haigestumisega. Öelda, et siin inimtegevus süüdi ei ole, oleks naiivne.

Nüüd ajakirjas Nature Communications avaldatud Dr Jose Corcho Alvarado töö Lausanne'i ülikoolist Šveitsis kinnitab, et kõrgemates atmosfäärikihtides on plutooniumi- ja tseesiumiisotoopide kontsentratsioon ikka üllatavalt kõrge. Madalamates kihtides, eriti troposfääris (kuni 12 kilomeetrit maapinnast) küll radioaktiivsus hajub tänu vihmasajule kiiremini, aga stratosfääris (12-50 kilomeetrit maapinnast) võib radiatsioon püsida tuhandeid aastaid. Väidetavalt küll kujutamata suuremat ohtu inimestele, kordab ta vana mantrat.

Aga palju me tegelikult teame...

Tuumajõudude pärand

Kokku pani USA 1945-1992 plahvatama 1054 lõhkepead, esmalt New Mexicos, Bikini atollil ja alates 1963. aastast eranditult Nevadas. Kui varem katsetati tuumarelvi ka maa peal, vees ja õhus, siis alates 1963. aastast ainult maa all.

NSV Liit pani samasugustel katsetustel 1949-1990 plahvatama vähemalt 715 lõhkepead, peamiselt Novaja Zemlja saartel või Semipalatinskis Kasahstanis.

Britid piirdusid 1952-1991 kokku 45 katsetusega, prantslased 1960-1996 kokku 201 katsetusega, hiinlased 1964-1996 omakorda 45 katsetusega. Eriti prantslaste Mururoa atoll sai 1990. aastatel kurikuulsaks.

India ja Pakistan tegid 1974-1998 kumbki kuus tuumakatsetust, mullu aga üritas aga Põhja-Korea oma tuumakatsetusega kogu maailma hirmust värisema panna, õnneks maa all.