Tudengitele seatud suviste kaevamisharjutuste eesmärk oli leida ning eristada maa sees leiduvaid rauast objekte - nt mürsukilde või põllutehnikat - meteooritükkidest. Et viimaseid leitakse kaevamise käigus kokku tervelt üle kilogrammi, oli ootamatu.

Suvistest leidudest suurimad olid leidja Mateusz Szyszka järgi nime saanud 396gr „Mateusz“ ning paarisajagrammine „Maria“, samuti leidja nimekaim. Kui analüüsidega lõpule jõutud, saab kõiki suuremaid ning väiksemaid leide uudistada Tartu ülikooli loodusmuuseumis.

Tartu ülikooli geofüüsika vanemteadur Jüri Plado kinnitab, et leiud on olulised ja seda kahest aspektist: „Kaali peakraatri puistevallist koos meteoriiditükkidega leitud puusöe dateering, u 1600 aastat eKr, aitab täpsustada meteoori langemise aega. Samuti saab leidude abil välja selgitada konkreetse tüki päritolu – sedavõrd suur kild ei saa pärineda kokkupõrkeaegsest plahvatusest, vaid pidi eralduma juba lennul läbi atmosfääri.“

Plado kinnitab, et suure meteoriiditüki leidmine on haruldane juhus, kuid suurt seniseid teooriaid ümber lükkavat teadustööd nende leidude tulemusena siiski ei sünni.

Meteoriidi langemisel ja sellele järgneval plahvatusel kaob meteoriit ise üldjuhul paljudeks väikesteks osisteks. Seni on Saaremaalt leitud kuni mõnikümmend grammi kaaluvaid meteoriitse raua tükikesi, mis on tõenäoliselt plahvatusejärgselt laiali paiskunud osakesed.

Lähemalt on leiust kirjutanud ka ERR Novaator.