NewScientist kirjutab, et Katarzyna Turzanska Wroclawi ülikoolist ja Justyna Chachulska Zielona Gora ülikoolist uurisid pruunselg-põõsalinde, kui märkasid ühes pesas linnupesas poegade kõrval ka nälkjat. Järgmisel päeval tagasi tulles olid tibud pesas surnud ja nälkjas kadunud, vigastused ja lima linnupoegade kehadel viitasid aga sellele, et just roomav külaline oli nende huku taga.

Teadlased rääkisid kogenud ornitoloogidega, kes polnud eales millestki sellisest kuulnud. Ent edasisel uurimisel selgus, et tegemist pole siiski ühekordse juhtumiga. Mujaltki Euroopast on teateid - tõsi, haruldasi - teetigude sarnasest käitumisest. Ohvriks on langenud nende lindude pojad, kes ehitavad oma pesad maapinna lähedale, näiteks roolindude ja väike-lehelindude omad.

Nälkjad ei ole pirtsakad. Nad söövad värskeid lehti, kõdunevaid taimi, raipeid, väljaheiteid ja isegi paberit. On teada, et mõned liigid söövad vihmausse ja teisi nälkjaid. Et nad tunnevad lõhna, arvavad Turzanska ja Chachulska, et teod leidsid linnupojad just selle järgi üles. Siiski arvavad mõlemad teadlased, et teetigu satub pessa pigem eksikülalisena. Aga kui ta juba kohal on, hakkab ta seal elavaid linnupoegi sööma, kasutades selleks hõõrelit, mis on meenutab tibatillukeste hammastega kaetud keelt.

Üllatuslikult tundub, et vanalinnud poegade kaitseks välja ei astu. Ilmselt seepärast, et niisugune rünnak on sedavõrd haruldane, et neis pole lihtsalt välja arenenud vastavat kaitsemehhanismi. Üks mustpea-põõsalind olevat asunud koguni üht linnupoegi söövat tigu hauduma.

Lusitaania teetigu on märkimisväärselt suur nälkjas, olles väljasirutununa 7-15 cm pikkune. Eestis on lusitaania teetigu tunnistatud invasiivseks võõrliigiks, mis siia on jõudnud sel sajandil. Keskkonnaministeeriumi infovoldiku järgi tuleb nende leidmisel nälkjad purki koguda ning nad keeva veega üle kallata.