Nimelt viisid teadlased 2015. aastal California lahes läbi kaheksa sukeldumist, mille käigus tuvastati varasemalt kalade eluks sobimatuks peetud tingimustest vähemalt kolme kalasugukonda kuuluvaid isendeid - näiteks tuvastati madukalalisi, pikksabalasi ning koerhailisi.

"Me jälgisime neid ujumas sellistes piirkondades, kus hapnikutase oli vähem kui üks protsent tavaliselt pinnal olevast hapnikutasemest," selgitas okeanograaf Natalya Gallo. Kaugjuhitava allveelaevaga läbi viidud sukeldumised näitasid, et hapnikutingimused piirkonnas olid üks kümnendik kuni üks neljakümnendik sellest, mida tavaliselt isegi hapnikuvaestes tingimustes hakkama saavate kalade puhul normaalseks peetakse. Gallo sõnul oli piirkonnas sadu kalu.

Madala hapnikutasemega keskkonnas elutsevad kalad

Ekstremofiilideks ehk äärmuslike elutingimuste armastajateks nimetatavaid kalu leidus kuni 900 meetri sügavusel. Enne seda ei arvatud, et kalad suudaksid nii madala hapnikutasemega vees elada ning siiani ei saa teadlased päris täpselt aru, kuidas see võimalik on.

Praeguseks hüpoteesiks on seatud see, et kõigil rasketes tingimustes elutsevatel liikidel on lõpused suurenenud, samuti võib oma osa olla sellel, et kõigil kaladel on pisikesed ja pehmed kehad, mis ei nõua võrreldes vee pealmistes kihtides elutsevate kaladega nii palju energiat, kuid need hüpoteesid vajavad veel tõestamist.