Teadlased: jooksurekordeid ei pruugi enam varsti tulla, inimvõimete piir on peaaegu käes

 (10)

Teadlased: jooksurekordeid ei pruugi enam varsti tulla, inimvõimete piir on peaaegu käes
Wayde van Niekerk finišijoont ületamas. AFP

Ehkki olümpiaspordi moto on "Kiiremini, kõrgemale, kaugemale", kirjutab Andrea Bambino teadusportaali phys.org loos, et tänapäevase inimkeha võimete piir on praktiliselt käes ja varsti pole enam võimalik seetõttu rekordeid purustada.

Tänavusel Londoni MM-il purustati vaid üks rekord ja see oli naiste 50 km käimises. Eelmise aasta Rio de Janeiro olümpiamängudel püstitati jooksualadel ainult kaks uut maailmarekordit - Lõuna-Aafrika vabariigi jooksja Wayde van Niekerk tegi uue rekordi meeste 400 m jooksus ja etiooplanna Almaz Ayana naiste 10 000 meetri omas.

Pärast suuri arenguhüppeid eelmisel sajandil on nüüd suuremal osal spordivõistlustel tulemuste parandamine nulli lähedale jõudmas. Võistlusi küll peetakse, aga rekordeid ei tule, ütles Marc Andi Prantsusmaal asuvast ja biomeditsiinile ja epidemoloogiale keskenduvast spordiinstituudist IRMES.

Kümme aastat tagasi analüüsiti instituudis olümpiarekordite ajalugu alates modernsete mängude algusest 1896. aastal ja arvutati välja, et 99 protsenti sellest, mida inimese loodusliku füsiloogiaga spordis saavutada saab, on juba tehtud.

Tingimused liiga head

Viimatine suur peaaegu-läbimurre toimus tänavu mais, kui Keenia jooksja Eliud Kipchoge oleks peaaegu jooksnud esimesena maratoni alla kahe tunni. Ta jäi müütilise barjääri purustamisele alla vaid 25 sekundiga. Kuid sel Nike`i toetatud üritusel olid tingimused niivõrd soodsad, et IAAF seda tulemust üldse arvesse ei võtnudki. Praegu kehtiv rekord on ta kaasmaalase Dennis Kimetto käes (2:02:57, püstitatud aastal 2014).

Loe veel

Treenerid ja teadlased on tükk aega katsunud välja arvutada optimaalseid eeltingimusi, mis viiksid ideaalse maratonijooksuni. Faktoreid on palju. Neist üldtunnustatud on, et ideaalne temperatuur on 12 plusskraadi ja jooksja peaks olema väikest kasvu, ent muid mõjutajaid on veel kümneid ja künneid. Neist olulisimad on kolm: esmalt vastupidavus, siis keha suutlikkus hapnikku kasutada (mõõdetakse VO2 maksimumiga) ja "mootori efektiivsus" ehk keha suutlikkus energiat salvestada, ütles Lyonis asuva ülikoolidevahelise inimese liikumisbioloogia labori asejuht Vincent Pialoux AFP-le. Aga ideaali, mille puhul kõik supertingimused koos ühel hetkel toimivad, pole peaaegu võimalik leida.

Kas peaksime siis, kui tavalisel inimkehal piir ette tuleb, kartma Belgia filosoofi Jean-Noel Missa kujutletud tulevikuvisiooni, mille kohaselt võistlevad 2144. aasta Brüsseli olümpiamängudel geneetiliselt parendatud sportlased?

Kas karta geenidopingut?

Veel pole paanikaks põhjust, ütleb Prantsusmaa antidopingu agentuuri teadusnõunik Xavier Bigard, kuid see ei tähenda, et murekohti poleks: näiteks kasutatakse juba praegu niinimetatud trennitablette, mis "teevad treeningu efektiivsemaks" ja ka EPO dopingut ehk erütroproteiini, mis peaks aitama hapnikul paremini verre jõuda. Mõned sportlased on juba kasutanud vigastuste ravimiseks ka tüvirakuravi.

Bigardi sõnul võib spordi tulevikku enim mõjutada geenidoping. Aastaid on juba tehtud eksperimente sünteetiliste geenide patsientidesse süstimisega, et inimese genoomi sel võrral muuta, et näiteks lihaste taastumine kiirem oleks.

Kuid lihaskiu "id-kaart" koosneb tuhandetest geenidest, mida kõiki muuta ei saa, toonitab Bigard, öeldes, et inimmasin on olemuselt väga keeruline. "Inimese muutmine loomaks, kes on võimeline maratoni tunni ja 40 minutiga jooksma, võtaks tohutult kaua aega, kui see üldse võimalik on", lausus ta. "Lisaks on sel terve hulk teaduslikke piiranguid, - nii palju, et nende arvu pole võimalik väljagi arvutada."

Ning veel üks, kõige olulisem oluline piirang -sportlane peaks kõigest hoolimata ise ikkagi lõpuks kõigest elusana välja tulema.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised