Pea poolel Eesti maismaa pindalast avanevad karbonaatkivimid nagu lubja- ja dolokivid, mis on niiske kliima tingimustes ulatuslikult karstunud. Karstunud kivimite levialal Põhja-Eestis, läänesaartel ja vähemal määral Eesti kagunurgas, pole harv vaatepilt, kus mõni vooluveekogu – oja või jõgi, neeldub karstikurisu kaudu maa alla. Sageli leiab neeldunud vesi mingi vahemaa järel allikate kaudu tee uuesti maapinnale. Sellist vooluveekogu, mis voolab osaliselt või täielikult maa all, võib nimetada ka salajõeks.

Salajõe kui nähtuse termini tõi laiemasse käibesse tuntud looduskaitsja ja kodu-uurija Gustav Vilbaste, kui ta uuris 1920. aastatel Läänemaal samanimelist, osaliselt maa all voolavat jõge. Toona põhinesid teadmised salajõgede kohta peamiselt kohalike elanike tähelepanekutel. Neid vürtsitati sageli parima äranägemise järgi kohapärimusega.
Loe edasi siit