Teadlane kirjutab: sõda on viis, kuidas elusloodus endaga hakkama saab

 (8)

Teadlane kirjutab: sõda on viis, kuidas elusloodus endaga hakkama saab
Foto: Trevor H / www.flickr.com

Juba vanakreeka filosoofi Herakleitose (u 535–475 eKr) arvates on muutumiste aluseks vastuoludel põhinev võitlus, sh sõda. Absolutismi üks teoreetikutest ja ühiskondliku leppe teooria algatajaid inglise filosoof Thomas Hobbes (1588–1679) kirjutas kõigi sõjast kõigi vastu (bellum omnium contra omnes). Selle all mõeldi inimeste vahelisi sõdu.

Elueelses maailmas sõdu ei peetud. Vajadus võidelda teiste liikidega oma elu eest sai alguse elu tekkega. Kaitsesõdade pidamine nii nagu paljunemine oli Maa esimeste tuumata ainuraksete elusorganismide pärandatav omadus, mis muutis need endaga hakkamasaavateks, tagas arengu hulkrakseteks ning hiljem inimese eristumise loomadest ja tema edasise arengu. Osa endaga hakkamasaamiseks vajalikku infot pärandavad loomad ja inimene oma järglastele, osa saadakse liigikaaslastega suhtlemisel. Nüüdisinimene on arenenud tasemeni, mis võimaldab hävitada kogu inimkonna – inimene võib enda tegevuse tulemusena osutuda hakkamasaamatuks liigiks.

Bakterid. Ühtedeks esimesteks tõelisteks sõdalasteks planeet Maal said kõige algelisemad, vaid kuni mõne mikromeetri pikkused pulgakujulised üheraksed tuumata soolekepikesed Escerichia coli, keda tuntakse veel kolibakterite ja kolikepikeste nime all. Neid leidub nii puhtas kui reovees, nii imetajates kui lindudes. Inimese jämesooles on neid 107–108 rakku grammis. Need on ühed ürgsemad elusolendid, kellest osa on inimesele haigustekitajad, kuid aitavad tal näiteks toitu seedida ja imendada. Sama kepike toodab näiteks verd hüübima panevat vitamiini K1, mis aitab ennetada ninaverejooksu. Kolibakteritest kirjutas teaduskirjanik Carl Zimmer (snd 1966) 234-leheküljelise ingliskeelse raamatu „Mikrokosmos: E. coli ja uus teadus elust“ (2009, tõlge vene keelde 2013). Käesoleva sajandi alguse katsetest selgus, et need käituvad ohu korral üsna sarnaselt loomade, taimede ja inimestega, on võimelised omavahel suhtlema ja vajadusel ühiselt tegutsema.

Loe veel

Seotud lood:

Kolibakterite keelekasutusoskus selgus veega täidetud labürindi katsetes. Varem individualistideks peetud kolibakterid ujusid algul korrapäratut ringi nii nagu me kujutame endale ette Browni osakeste liikumist. Üsna pea tekkisid salgad. Üks neist jõudis labürindi tupikusse ja jäi sinna pidama, selgitamata on, kas salgas oli juht või eestvedajaid. Sipelgatel on näiteks oma juhtgrupp olemas, kes võtab ohu korral vastu otsuseid ja korraldab liigikaaslaste tegevust – pesa hävinedes kolib need väljavalitud kohta üle. Kuid ka kolibakterite valik andis tunnistust otsustamismehhanismidest. Mis veelgi kõnekam: mõne tunni möödudes olid ka ülejäänud bakterite salgad oma otsingutes samasse tupikusse jõudnud, pidades seega esimesena sinna jõudnute asupaika omale sobivaimaks.

Keel. Hulgatundlikkus. Carl Zimmer tegi eelnevast loogilise järeldus, et bakterid suhtlesid asupaiga otsingutel „keele“ – keemiliste ühendite (signaalide, sõnavara) abil. Üheks neist on aminohape seriin – C3H7NO3. Ameerika molekulaarbioloog Bonnie Bassler (snd 1962), kelle seisukohad on hõlpsalt internetist leitavad, peab pidevalt üksteisega suhtlevaid baktereid isegi kakskeelseteks. Tuntakse veel keemilist ühendit serotoniini (5-hüdroksütrüptamiin, C10H12N2O), mille abil mikroobid koordineerivad populatsiooni tihedusest. Seda endaga hakkamasaamiseks vajalikku omadust nimetatakse hulga- või kvoorumitundlikkuseks – teaduskeeles quorum sensing. Bakteritele ongi eluliselt oluline anda enda olemasolust liigikaaslastele märku. Iseenesega hakkamasaamiseks on vaja koordineeritud tegevust liigikaaslastega, üsna tihti ka teiste organismidega. Kui signaalmolekulide hulk nende elukeskkonnas on piisavalt suur, alustavad nad ohu ilmnemisel sünkroniseeritud tegevust.

Hulgatundlikkus avastati esmakordselt veekogudes elunevate luminestseeruvate bakterite Vibrio fischeri käitumisuuringutega. Eri liiki bakterid on võimelised omavahel suhtlema ja liigi säilimise huvides ühiskolooniaid moodustama. Venezuela juurtega maailma terviklikkust populariseeriv Stephan Harding (snd 1953) toob Gaia teemale pühendatud ingliskeelsetes raamatutes (nt Animated Earth, Science, Intuition and Gaia, 2. trükk, 2013) fakte bakterite keemilise kommunikatsiooni kohta, mis on sarnane inimkeele aluse grammatilise struktuuriga. Teateid bakterite keemilise keele kohta ilmub teaduspublikatsioonides üha sagedamini.

Olgugi et enamik teaduspublikatsioonidest omistab hulgatunnetuse mõiste lihtsamatele sotsiaalsetele organismidele, on ka üksikuid töid inimeste ja neist moodustuva ühiskonna liikmete hulgatunnetuse kohta. Hulgatunnetuses peitub oletatavasti kogu eluslooduse üks arenguvõtmeid. Me võime selle asemel kasutada ka mõistet koostöö või tunnet, mis valdab, kui õlg õla kõrval võideldakse vaenlasega. Võib-olla jõuame mikroorganismide uurimisega ükskord niikaugele, et räägime nende relvavendlusest, sõpruskondadest jm, mis on kasutuses inimühiskonnas. Nüüd on selgunud, et üksi jäänud kolibakterid muteeruvad kolm korda kiiremini kui salkades olevad. Kas üksilduse kurbusest? Või kindlustab just see liigile parema arenguvõimaluse?

Sotsiomikrobioloogia. Mikroorganismid tunnetavad meeleelundite abil oma keskkonnas olevaid toitaineid, toksiine, vett, vesinikueksponenti pH, temperatuuri, magnetvälju jpm. Hulgatunnetus on suure hulga ühte populatsiooni kuuluvate mikroorganismide võime, mis aitab neil näiteks biokilet moodustada. Kuid, nagu oli eespool kirjas, ka sobivama paiga leidmine labürindis on üks selle avaldusi. Vee- või tahkele pinnale limase biokile moodustamiseks ühendavad miljonid mikroorganismid end viburite abil. Nad võivad kiht-kihi haaval moodustada liigestatud maastikke meenutavaid kilesid, eritades selleks keskkonda polümeere moodustavaid ühendeid. Need on klassifitseeritavad elusate biogeoloogiliste moodustistena.

Välimise kihi bakterid on allutatud ebasobivatele välismõjutustele, kuid neil on see-eest lihtsam juurdepääs toitainetele. Neil on võimalus kilest eralduda, et hiljem sinna tagasi tulla. Kiles olevatel bakteritel oli võimalus elada stressiolukorda üle ka anabioosi olekus. Mikroorganismide seas on ka nn muiduleivasööjaid, kes kasutavad ühishüvesid midagi vastu andmata. Taoliste uuringutega tegeleb Eestis veel vähe tuntud sotsiomikrobioloogia (inglise keeles sociomicrobiology). Arutletakse mikroorganismide käitumise üle, mis meenutab inimese oma mingis ühistegevuses. Primitiivsete organismide, näiteks tsüanobakterite, taimede või seente salgajuhtide üle tavaliselt ei arutletagi. Samas on sotsiaalne käitumine organismidele omane juba elu tekke algusaegadest. Paljud vetikad on koloniaalsed, putukatest ja arenenumatest organismide käitumisest rääkimata.

Bakterite keemiarelv. Nüüd siis ühtede kõige primitiivsemate olendite sõjapidamise kunstist. Biokilet vajavad kolibakterid passiivseks kaitseks. Kuid nad on võimelised oma elu hinnaga nagu inimene ennast teiste ellujäämise nimel ohverdama. Kolibakteritel on nimelt võime sünteesida sekundite jooksul sadu tuhandeid mürgiseid kolitsiini molekule. Kolitsiin on valk. Kolibakteritel tuntakse kolitsiini V. Mürgimolekulide rakust vallapäästmiseks sünteesib bakter rakku plahvatama paneva fermendi. Plahvatades pritsivad nad kolitsiini neid rünnanud mikroorganismide keskkonda. Need kas hävivad või taanduvad. Liigikaaslastele pole kolitsiin mürgine, kuna nendel on vastumürgi sünteesiks vajalikud geenid olemas. Selle näitega tahan rõhutada, et isegi silmale nähtamatud ürgsed eluvormid on väga keerulises vastastikmõjus liigikaaslaste, teiste organismide ja keskkonnas olevate keemiliste ühenditega, mida nad suhtlemiseks, toiduks või vaenlase ründamiseks kasutavad. Kuid see pole veel kogu tõde neist.

Kolitsiini ohvrid tavatsevad vastumürke sünteesida. Nii tuli kolibakteritel paratamatult veelgi mõjusamaid kolitsiine sünteesida. Kui ründajate vastumürk oli muutunud liialt efektiivseks, polnud kolibakteritel enam mõtet kolitsiini toota. Tuli muuta ellujäämistaktikat ja kogu energia kulutada paljunemisele. See ei tähendanud, et vajadusel ei võetud keemiarelva uuesti käiku. Relva valmistamine/biosüntees, kasutamine ja kasutamise lõpetamine on kolibakteri tarkvarasse sisse kodeeritud. Selle rakendamiseks polnud ilmselt vaja „targema“ liigikaaslase käsku, kuna info relva käikulaskmise vajalikkusest ujub molekulide näol neid ümbritsevas vees. See näitab, et ka nii primitiivsel tasandil on organismid suutelised oma elutegevust vastavalt muutuvale olukorrale arukalt ümber korraldama. Muutused ümbritsevas keskkonnas annavad põhjust „täiendõppeks“ ehk kohanemiseks.

Keemiasõja pidamine on iseloomulik kõikidele organismigruppidele, sh ka taimedele. Nad on võimelised vajalikke keemilisi ühendeid kaitseks ja ründeks organismisiseselt sünteesima. Inimkond on samuti relvastatud, kolibakteritega ja taimedega seob neid keemiarelv, eristab vaid kehaväline valmistamisviis. Inimene sai võimaluse keemiasõja pidamiseks alles pärast keemiatööstuse teket. Keemiasõda keelustati 1925. aastal, kuid keemiarelva on aeg-ajalt kasutatud kuni nüüdisajani. Inimene peab kahjuritega legaalset keemiasõda, kuid tal pole mingit võimalust organismidevahelist keemiasõda keelustada. Bakterioloogilise ehk biorelva kasutamine sõjas (näiteks katkuhaigete vastase laagrisse sokutamine) oli inimesel juba enne keemiarelva kasutuses (Chadwick ja Morrow).

Zimmer võrdleb kolibakterite relvastumist ja sellest loobumist Hiina vana mänguga „kivi, käärid, paber“: paber (käelaba koos sõrmedega) katab kivi (käsi rusikas), kivi nürib käärid (kaks harali sõrme), käärid lõikavad paberit. On arvatud, et see mäng võimaldab selgitada isegi inimestevahelist konkurentsi, sh sõjalist. Kolibakterite kohta käib vanasõna täielikult. Hiina teemat jätkates: kolibakterite kaitsekilesid võib võrrelda Hiina müüriga. Erinevus on vaid selles, et kolibakterid ehitasid „müüri“ iseenestest.

Eks ole see ka näide üsna primitiivsete organismide endaga hakkamasaamisest. Alates neist käivituski nn kõikide sõda kõikide vastu. Neile kehtib ka kunagi Vana-Rooma sõjateoreetiku Publius Flavius Vegetius Renatuse (4. sajand) ütlus si vis pacem, para bellum (tahad rahu, valmistu sõjaks). „Kokkulepped“ relvarahuks tekkisid enamasti siis, kui oli saavutatud relvade-vasturelvade tasakaal. Kolibakteritel oli vaenlastele vastuseks keemiarelv ja oskus minimaastikke meenutavaid biogeoloogilisi „kindlusi“ ehitada. Pole leidnud teateid kolibakterite liigisiseste sõdade kohta, need on olnud kaitsesõjad.

Primitiivsete loomade sõjad. Sõdu peavad ka teised elusorganismid. Iidsem ja ka primitiivsem loom on veekogu põhja kinnituv hulkrakne käsn (Porifera, varasem nimetus Spongia). Käsnal pole päriskudesid, lihaseid, siseorganeid ega närve. Nad on veekogu põhja või põhjamoodustistele kinnitunud. Nendest pole keerulisema ehitusega loomi arenenud. See-eest on nad tundmatuseni muutunud keskkonnatingimustes hästi hakkama saanud. Tavaarvamus on, et neil pole kultuuriga mingit pistmist. Kuid sõjapidamine, mida peetakse inimühiskonna kultuurinähtuseks, pole ka neile võõras. Käsnad eritavad toksilisi ühendeid (nt agefeleriini – C22H24Br2N10O2) teiste paikse eluviisiga organismide tõrjumiseks. Võib-olla selgub kunagi, et need nii paikse kui liikuva eluviisiga organismid võitlevad omavahel ka eluruumi pärast.

Teadlased pole veel üksmeelel naastloomade pärishulkraksete hulka kuuluvuse kohta. Paarimillimeetripikkune amööbi meenutav loom koosneb paarist nelja-viie rakutüübiga rakukihist, paljuneb pooldudes, toitub mikroobidest, neil pole närve ega lihaseid. Ma ei selgita siin mismoodi mikroorganismid nendega võitlevad või nad ise oma vastastega toime tulevad. Levitan vaid uudist TTÜ doktorandi Jaanus Suurvälja ja kolleegide tööst. Nad leidsid naastlooma 12 000 geeni hulgast inimesele omase immuunsusgeenide piirkonna, mis aitab võidelda haigustekitajatega ja lagundavad võõrvalke. Eks see ole kui keemiasõda organismi sees. Seega, kui organism koosneb mitmest rakust, pole kõikidel neil vaja pidada organismis sisesõda. Välisvaenlasega võitlemine on organismi kui terviku omadus.

Ainuõõssete ehk kõrveraksete (Cnidaria) ja kammloomade (Ctenophora) sõjapidamisvahendid on põhimõtteliselt samad mis käsnadel. Neil on neuronid ja nendest koosnev närvivõrk, see on ka okasnahksetel (Echinodermata). Taoline närvivõrk aitab ainuõõssetel kõige algelisemal viisil toitu või muud vajalikku hankida, samuti tajuda kontaktsust. Ainuõõssete hulka kuuluval meriristil või meduusil ehk millimallikal on primitiivse ehitusega silmad, haistmisvõime ja tasakaaluelundid. Need, umbes 540 miljonit aastat või isegi varem elanud loomad, olid võimelised aktiivselt küttima ja värvustele reageerima (vt nt Goldi ja kaasautorite töid http://jacobslab.weebly.com/publications.html). Ainuõõssetel on kaitseks ja ründeks kõrvekapslid, millest paisatakse ärrituse korral välja niiti moodustavat vedelikku ja mürki.

Loomade relvaarsenal. Kammloomad kaitsevad ennast ogadega. Kingloomadel (Paramaecium) on ründeks ja enesekaitseks paisatid, mille kaudu väljatud kõrvetav vedelikujuga on võimeline tarduma. Keemilised ühendid kuuluvad paljude teiste loomade relvastusse. Mõned näited: tindikala pritsib vette ollust, mis muudab vee sogaseks, ämblikulaadsetel on mürginäärmed, maolistel mürgihambad, mesilastel ja herilastel mürgiastel, mõned konnaliigid kasutavad kaitseks tugevaid mürke, rünnates sageli ohustajat esimesena, kilpkonnad eritavad vajaduselt haisvat vedelikku. Krokodilli sabalööki või jaanalinnu jalalööki tuleks nimetada mehaaniliseks enesekaitseviisiks. Füüsikaliseks ründe- või kaitserelvaks tuleb pidada elektriangerja ja -säga ning mitme teise elusorganismi elundeid, mis, tõsi küll, toodavad alalis- või vahelduvvoolu keemiliste reaktsioonide abil.

Termiitide võimsate lõugadega sõduritest koosnev sõjavägi võitleb sipelgate ja teist liiki termiitidega. Osa sõdureid pritsib vaenlast kleepuva vedelikuga. Sipelgapesi kaitsevad tugevate lõugadega töösipelgad. Nende relvastuse oluline osa on sipelgamürk, mis sisaldab söövitavat metaan- (HCOOH) ehk rahvakeeli sipelghapet. Sipelgamürgis võib leida alkaloide või piperidiine, viimaseid kasutatakse näiteks skisofreenia ravil. Eestikeelne Vikipeedia kirjutab sipelgasõdadest ja šimpanside hõimusõdadest ja ka sellest, et teiste sõdu pidavate liikide kohta on andmeid vähe. Andmeid on juba üsna palju kogunenud.

Maismaa asustamine/vallutamine. Kui elu polnud veel maismaale jõudnud, vahetasid lihtsamad organismid infot vees lahustuvate keemiliste ühendite abil. Esimesed maismaale jõudnud organismid jätkasid infovahetust õhus lenduvate keemiliste ühendite varal. Taimed asustasid/vallutasid maismaad putukate kaasabil. Nad on levinumad eluvormid maal. Milline elusorganism jõudis esimesena maismaale, jääb arvatavasti veel kauaks diskussiooniobjektiks. Arvatakse, et need olid ainuraksed organismid, sh tsüanobakterid ja taimedest vast sammaltaimed, üsna tõenäoliselt samblikud. Esimestena maismaa anastamist alustanud samblikel tuli arvatavasti taluda nüüdisajaga võrreldes suuremart ultraviolettkiirgust, vast ka kõrgemat temperatuuri ning pinnase perioodilist kuivamist ja külmumist. Neil tuli kasvupinnas ette valmistada nii nagu seletab klassikaline mullateadus mulla teket. Õige pea tuli pioneertaimedel konkureerida teiste taimedega, kaitsta ennast loomade eest. Selleks ja muuks otstarbeks kasutati nn sekundaarseid metaboliite, mida samblikega seoses nimetatakse samblikuaineteks. Neid on ligi pooltuhat ja suurt osa neist pole teistest organismidest leitud. Need on osa arsenalist, millega samblikud on mitmekesises vastasmõjus oma elusa ja eluta keskkonnaga.

Bioloogiline sõda. Esimesed maismaataimed, nii nagu kõik taimed, kasutasid füsioloogiliselt aktiivseid sekundaarseid metaboliite rahumeelsete tolmlejate ligimeelitamiseks, kuid ka kaitseks rohusööjate ja taimepatogeenide vastu. Üha rohkem ilmub teateid taimede omavahelise suhtluse kohta. Kui putukad neid ründavad, eritavad mõned taimed putukamürki või halvavad nende seedeorganeid. Liigikaaslastest taimi hoiatatakse kahjurirünnakust lõhnasignaalide abil. Siis saavad need valmistuda ennast ründeks ette. Osa taimi eritab ühendeid, mis meelitavad ligi ründajatest toitujaid. Seega pea täiemõõduline bioloogiline sõda, relvaks kahjurite kahjurid. Kõlab araabia vanasõnana: minu vaenlase vaenlane on minu sõber.

Toiduahel või kannibalism? Osa loomi toitub oma väiksematest liigikaaslastest. Need kas tapetakse või neelatakse elusalt alla. Seda nimetatakse toiduahelaks. Vähe on neid, kes näevad selles sõda, olgugi et ohver peab oma elu säästmiseks kaitselahingut kogu oma relvaarsenaliga. Inimesel on teise inimese tapmiseks olnud läbi aegade mitmeid põhjuseid. Ka toiduhankimine on seda olnud. Räägitakse, et jätkusuutliku mõtlemisega inimsööja kuulis mitteinimsööjalt oma üllatuseks, et too ei tarvitagi tapetud vaenlast toiduks. See oli rohelise mõtteviisiga inimsööjale ebamõistlik bioressursi raiskamine. Võib-olla on see kogemustevahetamine väljamõeldis. Kuid Jaapanis soovitati sõdalastel Teise maailmasõja ajal vange loomadena pidada ja hädavajadusel neid toiduks tarvitada. Seega tuleb liigikaaslaste söömist ette nii loomariigis kui ka inimeste hulgas.

Ahvide sõda. Tansaanias ja Ugandas šimpansside ökoloogiat, käitumist ja eriti sõjapidamist uurinud Michael Wilson eksis, kui arvas, et inimlased, sh šimpansid ja inimesed erinevad teistest liikidest rünnete poolest oma liigikaaslastele. Nende vaatluste kohaselt lõppes üle poolesaja rünnaku liigikaaslase surmaga. Sõdu peavad põhiliselt patrullivad isased ja üsna tõenäoliselt olid kokkupõrked naabritega tingitud võitlusest eluruumi eest, mis tähendas ennekõike võitlust oma asuala ja toiduvarude eest. Šimpansside taoline käitumine erineb enamiku teiste liikide isaste loomade omast, kes tavatsevad omavahel teiste isastega soo jätkamise nimel võidelda. Kuid on veel isaseid imetajaid, kes teevad oma poegadele eluruumi liigikaaslaste järeltulijaid murdes. Liigisiseses võitluses on samas küllalt näiteid, kus hoidutakse teist surmavalt vigastamast. See tuleneb pigem geenidest kuid ka kasvatusest. Loomadel on mäng kasvatuse osa nagu inimestel.

Homo sapiensi sõjad. liigisisene sõda pole seega inimkonna väljamõeldis. Seda illustreerib ka teade ajakirjas Imeline Ajalugu (oktoober 2015) oletatavast esimesest mõrvast 430 000 aastat tagasi, kui üks inimene lõi tömbi esemega teise kolju puruks. NB: see kurikael polnud isegi veel anatoomiliselt moodne inimene, vaid loom, keda tavatsetakse üsna sageli inimeseks nimetada. Võib ju öelda, et ega üks kaklus pole veel sõda. Esimene leidude abil dokumenteeritud tapatalgu/sõda toimus 12 000 aastat tagasi arvatavasti rüüsteretkel olnud inimsalga ja kohalike elanike vahel. Seekord siis juba universumi antropogeense arengutasandi inimeste vahel. Pole põhjust arvata, et vahemik 430 000 ja 12 000 aasta vahel kulges sõdadeta. Leide lihtsal veel pole. 2016. aasta alguses levitati uudist vanimatest sõjaohvritest, kes olid tapetud Põhja-Keenias noolte, nuiade ja teravate kividega varustatud salga poolt 10 000 aastat tagasi.

Umbes 5000 aastat tagasi algasid sõjad riikide vahel. Võib öelda ka teisiti: kui polnud riike, ei saanud olla ka nendevahelisi sõdu. Arheoloogid on sattunud mitmele iidsele mõrvapaigale. On leitud mitmesuguste vigastustega ohvreid. Nende hulgas ka elusalt nülituid, verest tühjaks lastuid, tükeldatuna praetuid ja sööduid. Osa neist on nüüdisaja mõistes genotsiidi ohvrid. Ajast, mil hakati sündmusi kirja panema, teame juba täpsemalt piinamistest ja piinariistadest. Kas oleme lõpuks jõudnud universumi antropogeense arengujärgu inimese ja bioloogilise arengujärgu looma sarnasuseni? Jah ja ei. Loom teist looma enne nahka pistmist ei piina. See ei tähenda, et saakloom pärast tabamist valu ei tunne. Ilmselt pole piinamine ka kassi mäng kinnipüütud hiirega. Eelnevast arutelust on vast selgunud, et liigikaaslaste tapmine ei erista inimest teistest elusolenditest, k.a loomadest, kui jätta arvestamata kuni viimase ajani kasutuses olev piinamine.

Hormoonid? Geenid? Kasvatus. Üldtuntud ladinakeelne väide on homo homini lupus (est) – inimene on inimesele hunt. Algselt oli see vanarooma komöödiakirjanikul Titus Maccius Plautusel (u 244/254–184 eKr) veidi pikem lupus est homo homini, non homo, quom qualis sit non novit ehk tõlgituna: inimene on teisele inimesele hunt, mitte inimene nii kaua, kui ta ei tea, mis liiki ta kuulub. Seda lauset on teistesse keeltesse mitmeti tõlgitud, kuid mõte on sama. Eks see kõla kutsena olla inimene, olla loomast erinev. Hunt murrab kõiki loomi, millest jõud üle käib, harvemini teist hunti, viimasel ajal ka hundist aretatud koeri. Kuid miks murrab aastatuhandete jooksul kodustatud koer koduloomi ja teisi koeri ning ründab inimest? Hormoonid? Geenidesse kodeeritud elamisjuhendid? Miks ründavad kodustatud kassid inimest? Koerte ja kasside ründed on mitu korda suuremad kui ennast kaitsma programmeeritud vabas looduses ringi uitavate loomade omad. Geenid on sel juhul kodustatud loomade kasvatusest võitu saanud.

Võtame näiteks enamtuntud hormooni adrenaliini (epinefriin, C9H13NO3). Kui see nõristub verre, oleme ärritatud, me kas põgeneme või võitleme. Kui koer näeb kassi, hakkab ta teda taga ajama. Adrenaliinitase on tal siis laes. See jääb kõrgeks ka siis, kui kassil õnnestub põgeneda. Nüüd siis tõestisündinud lugu minu endaga. Suurt kasvu njuufaundlandi koer lõi mulle selja tagant hambad säärde. Nägin teda lähenemas, kuid ei osanud karta, kuna tavaliselt tuleb koer nuusutama. Hiljem järjestasin sündmusi: koer oli kassi nähes omanikku pikali tõmmates rihmaga koos lahti saanud. Õrnahingelisest koerast sai ühe hetkega tige ründaja. Kuna kass hüppas kõrge tara taha, otsis ta endale uue ohvri. Tihti küsitakse, kas süüdi on inimene või molekulid – organismis tekkivad käitumist suunavad keemilised ühendid, mikroorganismide ja viiruste poolt tekitatud haigused või atavistlikud geenid. Psühhopaatilised omadused nagu ellujäämisinstinkt, jõhkrus, konkureerimine ja petmisoskused on päritavad ning tagasid ürgkarjale tugeva liidri.

Adrenaliini toimel ollakse ka ülimalt manipuleeritavad, kui mõelda tagasi pronksiöö peale. Kui mõelda tagasi Brasiilia jalgpalli MM-ile, siis seal lõi pealtvaatajate ja võistlejate kõrge adrenaliinitaseme õhkkonnas Luis Suárez hambad teise jalgpalluri Giorgio Chiellini õlga. Seega juhtub, et keemia saab nii hästikasvatatud koerast kui viisakaks ja tasakaalukaks kasvatatud inimesest võitu. Juba nimetatud molekuli taset on võimalik inimmasse manipuleerides tõsta ja eri gruppe teineteise vastu üles ässitada. Kahtlemata on koera inimesest lihtsam manipuleerida, kuna inimene on võimeline aru saama, kui temaga manipuleeritakse. Kahjuks mitte alati: üks lihtne keemiline ühend ei lase tal seda võimet rakendada.

Relvad liigiti. Nii nagu universumi arengus on selgelt eristatavad mehhaaniline, füüsikaline, keemiline, geoloogiline, bioloogiline ja antropogeenne arenguetapp, nii on inimene teisi inimesi ja loomi tapnud mehhaaniliselt (näiteks kivid, odad, mõõgad, nooled jm), füüsikaliselt (tuli, kiiritus, tuumapomm), keemiliselt (ründegaasid), bioloogiliselt (bakterioloogiline relv jm) või kombineeritult. Kunstlikult esilekutsutud maalihked, paisude lõhkamisel vallapääsenud vooluvee purustav mõju asulatele jm on liigitatavad geoloogilise sõjapidamisena. Kuid selleks on ka maastike ilmet muutev sõjaliste objektide või linnade pommitamine. Inimene on seega ka sõjas väga suur geoloogiline jõud.

Nüüdisrelvad toimivad mitmeti. Tuumapomm on mehhaanilise, füüsikalise, geoloogilise, bioloogilise, kuid ka psühholoogilise mõjuga. Inimajalugu on olnud sõdade ajalugu. Uute, varasematest täiuslikumate relvade leiutamine, valmistamine ja sõjapidamine ongi olnud üks inimkonna arengu mootoreid. Kuid sõda on vaid üks arengut edasiviiv vastuolu. Sõdades on hävinud kõrgtsivilisatsioone, peatanud eriilmeliste tsivilisatsioonide loomuliku areng. Viimase 3000 aasta jooksul polevat (riikidevahelisi) sõdu olnud vaid paarisajal aastal. Vaatamata sõdadest tingitud tagasilöökidele, on üldine suundumus olnud seni arenenuma inimühiskonna suunas. Üha enam purustusi põhjustav sõda ei saa tagada inimkonna jätkusuutlikkust.

Maailma kaardil on kahjuks riike ja sõdivaid rühmitusi, kellele pole vast ka lähimal ajal võimalik selgeks teha, et inimkonna jätkusuutlikuks arenguks tuleb ühiselt panustada. Ei piisa, et osa riike on loobunud keemia- ja bioloogiliste relvade, jalaväemiinide, kobarlaskemoona jm kasutamisest, kui pole vettpidavaid kokkuleppeid tuumarelvade kasutamise keelustamiseks. Vaibunud on ka arutelu elukeskkonna – maa koostist või struktuuri, k.a lito-, hüdro- ja atmosfääri, elustiku ja avakosmose sõjalisel otstarbel muutmise keelustamise üle.

Kasvatus ja areng keerukuse suunas. Mida haritum on inimene, seda lihtsam on tal võidelda oma organismi kodeeritud elamisjuhistega. See on üldteada rahva tarkus, millest rääkis vana indiaanlane kunagi oma lapselapsele (http://www.tore.ee/files/Moistujutud1.pdf) – kahest omavahel võitlevast hundist igas inimeses: heast, lahkest, rõõmsast, abivalmis, hoolsast, ausast, kohusetundlikust ning halvast, kurjast, laisast, pahatahtlikust, valelikust ja muud moodi pahast. Võidab see hunt, keda rohkem toidetakse. Iga inimene võib endalt küsida, kumba tema toidab. Briti evolutsioonibioloog Richard Dawkins (snd 1941) kirjutas raamatu isekast geenist (on ka eesti keelde tõlgitud). Kui geenid võisid lihtsamatel ainuraksetel organismidel ja osal keerulisematelgi sisaldada pea kõiki elus hakkamasaamiseks vajalikke juhiseid, ka sõjaks neid ohustavate organismidega, siis arenenumatel organismidel, eriti inimesel, on määravaks kasvatus.

Aristoteles pidas inimest poliitiliseks loomaks, kes erineb loomadest intellektuaalsuse poolest. Haarasin suure huviga Venemaa teadusringkondades tegutseva teadusajakirjaniku Roger Smithi (snd 1945) vene keelde tõlgitud raamatu „Olla inimene“ (2014) järele. Selle lõpus oli kokkuvõte: „Olla inimene – tähendab osavõttu iseenda kujunemise loos.“ Sedasama võiks öelda näiteks kolibakteri kohta: „Olla ainurakne organism – tähendab osavõttu iseenda kujunemisloos.“ Need väited on nii õiged kui valed. Õiged seni, kuni ainuraksest pole arenenud hulkrakne või loomast inimene. Et nii on juba juhtunud, tähendab areng lisaks osavõtule ka endast millegi erineva kujunemislugu. Seega peaks ka inimese areng arenguloogika kohaselt päädima muuks kujunemisega. Universumis peaks arenema uuele, antropogeensele järgnevale arengutasandile. Seda on juba ligi sajand nimetatud noosfääriks ja ka -süsteemiks. Areng on toimunud lihtsamatelt komplitseeritumate organismide suunas ja kutsunud esile juba tekkinute väljasuremise, et plats saaks puhtaks uutele liikidele.

Inimkonna hakkamasaamatus. Alates esimestest elusorganismide tekkest on kunagi Maal elanud liikidest 94,4 % välja surnud. Võib-olla on nende hulgas ka liike, kes hävisid olelusvõitluses, jäädes enamarenenumatele alla, kuna nende kaitserelvastus polnud liigi hakkamasaamiseks piisav. Enamik liike hävis siiski looduskatastroofide (vulkaanipursked, meteoriidilöögid) põhjustatud kliimamuutuste tagajärjel. Järgmise väljasuremise põhjustavat inimene, see olevat juba alanud ja kestvat 20 000 aastat, massilisem väljasuremine algavat 240–540 aasta pärast. Siis surevat umbes 75 % olevatest liikidest, samas kui me täpselt ei teagi nüüdisaegsete liikide arvu (Poulsen, A. Imeline Teadus 10, 2014). Hea uudis on, et inimene väljasureva liigina polnud selles loetelus. Optimism põhineb oletatavasti arvamisel, et oleme liik, keda toiduks ei tarbita. Suurkiskjad pole tõesti enam inimesele ohtlik. Oleme oma eluajal justkui väljaspool tavapärast toiduahelat. Optimismi põhineb vast ka lootusel saada meie tervist ja käitumist seestpoolt mõjutavatest viirustest ning meie elu ohustavatest mikroorganismidest ja parasiitidest võitu. Kui meid ei kremeerita, oleme siiski toiduks meie sees olevatele elusolenditele.

Vast on lohutav ka see, et inimkonna arengut katkestatavateks katastroofe on nimetatud Suureks Kärtsuks, Suureks Krõpsuks ja Suureks Pakaseks, kaudete aegade taha jäävaid sündmusi. Tõsi, viimast võib esile kutsuda ka üleilmne tuumasõda. Kuid sel juhul surrakse kiiritusse, mitte külma ja nälja kätte. Siis oleks sobivam juba Suur Tuumapomm. Oletatakse, et ka osa tuumaarsenali käikulaskmine võib peatada või isegi lõpetada inimühiskonna arengu. Ennustus inimese väljasuremisest pole selliste killast, mida saame tagantjärele kontrollida. Meid siis pole, oleme olnud hakkamasaamatu liik.

Inimesest on saanud ainus liik, kes suudab tehniliste vahenditega lõpetada enda eksistentsi. See, et meil on mõistust enam kui näiteks juba miljardeid aastaid omavahel keemilistel ühenditel abil suhtlevatel/rääkivatel ja kaitsesõdu pidavatel kolikepikestel, pole garantii, et inimgrupid suudaksid sõlmida vettpidavaid kokkuleppeid oma eksistentsi puudutavates küsimustes. Alati on neid, kes keelduvad läbirääkimiste laua taha tulemas. Ususõjad, riikidevahelised kokkupõrked jm rivaalitsevate rühmituste vaenutegevus määral, mida näeme ja kuuleme igapäevauudistes, inimkonna arengule lõppu õnneks veel ei tee. Seni on tuumariigid hoidunud tuumarelva sõjalisest kasutusest, kuid on olnud juhuseid, kus on ähvardatud tuumarelvaga teisi riike hävitada või rünnata, osa riike ei allu tuumalepetele. Me võime ju korrata, et igasugune sõjatehnika arendamine edendab majandust, kuid nende üha laialdasem rakendamine on mõttetu tegevus Maa piiratud energiaressursse arvestades.

Inimene peaks olema bakterist 1015-korda targem? Tulles veel kolikepikeste juurde tagasi: nende ühte tuumata rakku oli kodeeritud kaitserajatiste valmistamine, keemiarelva süntees, selle täiustamise ja käiku laskmise tingimused, tugeva vaenlase puhul sõjapidamisest loobumine, et paljunemise teel tagada liigi endaga hakkamasaamine. Inimene koosneb 1015 (1 000 000 000 000 000) rakust, kuhu on ühtteist tema eelsete organismide elamisjuhiseid kodeeritud, kus on piisavalt ruumi noorest peast endaga hakkamasaamiseks vajalike liigikaaslaste tarkuste talletamiseks. Kuid seal on ka ruumi väärinfoks, uskumisteks ja kinnisideedeks. Maailmas olevat umbes 10 000 religiooni, mis suunavad inimeste käitumist. See, et enamik uskudest taunib teise inimese tapmist, pole peatanud usu nimel peetavaid sõdu.

Iga inimese umbes 60 triljonis rakus sisalduv DNA kätkevat ligikaudu sama palju teavet, kui on salvestatud kõigisse meie arvutitesse. Ameerika informatsiooniteadlase Martin Hilberti andmetel oli arvutite koguvõimsus töötluskäskude järgi 2010. aastal võrdne vaid inimese 5 minuti ajutegevusega, mõõdetuna maksimaalsete närviimpulsside järgi. Info, mis inimesse on alates esimestest elusorganismidest kuni nüüdisajani talletatud on tohutu, suur on ka info hulk, mis ta saab kodus, koolis, tööl, sõjaväeõppustel ja mujal. Osa sellest infost, mis inimese-eelsetele organismidele oli eluliselt oluline indiviidi ja isendi endaga hakkamasaamiseks – võitle elu ja toidu (eluruumi, nüüd veel magevee) pärast, on meile pärandatud üle pika arenguahela alates ainuraksetest ja lõpetades meie vahetute eellastega.

Tappev mõistus. Noosõjad. (vt Rein Veski „Tappev mõistus“, 2017) Eluta loodus sõdu ei pea. Selleks on vaja mõistust. See, et elusorganismil on midagi elutust erinevat, oli ammu teada. Seda erinevat on nimetatud mõistuseks – nous’iks, noos’iks või muud moodi. Nüüd peetakse ka kübersõda noosfääri sõjaks. Need, kes on seni arvavanud, et noosõjad on iseloomulikud vaid nüüdisaja inimühiskonnale, on ilmselt loetu põhjal aru saanud, et sõda on elusolemise kaasanne. Me võime ju nüüdisaja sõdu nimetada Eurasianismi propageerija Aleksandr Dugini (snd 1962) järgi noomahhiaks või mõistuse (nous) sõjaks. Tema venekeelseid teoseid leidub ka meie raamatukogudes. Dugin arutleb nooloogiliste tsivilisatsioonide mudelite üle.

Mõistuse sõjad pole ainult nüüdisaja sõjad, nad algasid, nagu loo algusest teada, elu tekkega Maal. Mida arenenum mõistust, seda keerulisemateks muutusid liikide vahelised ja sisesed sõjad. Ainuraksed ei saanud vaenlast kividega surnuks loopida ega kaigastega tümitada, küll aga molekulidega „loopida“. On ju naljaga pooleks ennustatud, et Neljas maailmasõda, kui peaks kunagi peetama, peetaksegi kivide ja kaigastega.

Filosoofiadoktor Kaupo Känd (Postimees, 24.5.2014) pidas noo- ehk neosõjaks ehk neobellum’iks või ka mittelineaarseks sõjaks Krimmis ja idapoolsetes Ukraina riigi osades toimuvat. Taolist sõda on nimetatud veel maskeerimiseks (маскировка). Seda sõda iseloomustavat vaenlasest liitlase saamine ja vastupidine ning sõdivate poolte otsese kontaktrindejoone hägustumine. Seda on ka terrorirünnakud, näiteks pommivöödega enesetapjad. Kuid ei midagi uut Maa taevalaotuse all, kui teadvustata, et sama taktikat on kasutanud ka inimese eelsed organismid, siin juba vihjasime, et taimede vaenlase vaenlased on nende sõbrad.

Ajalool pole lõppu. Ajaloo lõpp oli mõni aeg tagasi moeteema. Lõpuks peeti inimkonna sõdadeta arengut. Karl Marxil oli helgeks tulevikuks kommunism, mille rakendamine on paljudele rahvastele vaid kannatust toonud. Taolisi heaoluriike, – kas või Piibli Viimasepäeva Ülestõusmise järgset, on samuti peetud inimkonna ajaloo lõpuks. Need lõpud pole selles mõttes lõpud, et inimkond jääb püsima. Tuntud ukraina päritoluga vene teadlase Vladimir Vernadski (1863–1945) arvates pidi helge tulevik – noosfäär saabuma juba pärast Teist maailmasõda. Pärast seda algas külma sõja aeg. Fukuyamal saabus maailmalõpp külmasõja järgse maailmaga, kuna ideoloogiatevaheline sõjaline võitlus lakkavat ja ühiskond jõudvat liberaalse demokraatiani. Olgu öeldud, et ameerika politoloog Francis Fukuyama (snd 1952) 1989. aastal ilmunud essee (raamat „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ ilmus eesti keeles 2002) toetus Georg Wilhlem Hegeli (1770–1831) sajanditagusele filosoofiale, millest oli kunagi osa saanud Marx.

Inimene ei peaks inimmaailma lõppu ootama. Võiks hoopiski püüda sõdadeta maailma poole. Mõistus, mis seni on taganud tapatalgute üha laastavamaks muutumist pole selline inimorganismi keerulistesse molekulidesse kodeeritud omadus, mida pole võimalik muuta. Filmirežissöör Andres Maimik (snd 1970) kirjutas neuroteadlasest, kes uuris moraali ja empaatiaga seondatavat otsmikusagarat (Eesti Ekspress, 26.8.2015). Selgus, et tema ajupilt sarnanes kõige paadunumate kurjategijate omaga. Oma sugupuu-uuringutest sai ta kinnituse enda psühhopaatiliste tunnusjoonte pärilikkuse kohta. Need olid hea lastetoa ja koolituse tõttu jäänud välja arenemata. Kasuks tuleks teadmine, et inimene nii nagu kõik elusorganismid pole otsuste tegemisel vaba. Ta on endaga hakkamasaamise tagamiseks vajalikke käske ja keelde täis kodeeritud, lisaks elukestev õpe, mille käigus ta ei pruugi ise aru saada, millist hunti ta enda sees toidab, kas head või halba. Halb hunt tagab sageli endaga hakkamasaamise – teiste inimeste, halb riik – teiste riikide arvelt, kuid see pole õige viis tagada inimkonna endaga hakkamasaamine. Lootust on, et inimene oskab mõistust kasutada mitte ainult oma liigi tapmiseks vaid selle säilitamiseks. Lisan: meie kunagise parteitegelase Karl Vaino Vladimir Putini soosikust pojapoeg Anton kasutab „nooskoopi“ inimkonna tuleviku ennustamiseks. Tulevik on enda teha, kuid ainult tagantjärele ennustatav.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised