Tagurpidi välk ja taevalaotuse salapärased sinised vilksatused jäid ülalt filmilindile

Äikesetormi kõige vaatemängulisem osa leiab reeglina aset väljaspool inimeste vaateulatust, pealpool pilvi. Rahvusvahelise kosmosejaama pardalt on edukalt filmitud kuni tosina kilomeetri pikkuseid kummalisi tulesid, nn siniseid jugasid (ingl blue jet), salapäraseid siniseid plekke, mida nimetatakse glimpsideks (glimpse) ja ülespoole vonklevat C-spraitideks (C-sprite) nimetatavate punaste tulukeste liikumist.

Mullu septembris kümnepäevasel kosmoselennul kosmosejaama ja tagasi käinud Hollandi astronaut Andreas Mogensen võttis üles nii liikuvad kaadrid kui ka fotod, mida nüüd esitleti Viinis Euroopa geoteaduste liidu kohtumisel.

„Me tahtsime näha, mis toimub äikesetormi kohal,“ selgitas Lyngbys tegutseva Taani kosmoseinstituudi uurija ja kosmosejaama pardalt ilmastikunähtuste vaatlemise projekti THOR üks käivitajaist Olivier Chanrion. „Mida me nägime, oli, et pilvede tipud, mida me nimetame „tornideks“ (turret), on uskumatult aktiivsed.“ Vahendab New Scientist.

Siniseid jugasid — kuni 12 kilomeetri kaugusele laiali lahvatavaid projektsioone — on täheldatud varemgi, nagu ka spraite, kuid sinised laigud olid tõeliseks üllatuseks. Kõigi läbimõõt oli mitu kilomeetrit ja need kustusid väga kiiresti.“

„Need tantsisklesid pilvetippude kohal. Nimetasime need glimpsideks,“ rääkis Chanrion. (Glimpse tähendab inglise keeles „vilksatust“ või „põgusat pilguheitu“.) „Mõnikord registreerisime rohkem kui sada glimpsi minutis. Me usume, et need ühendavad omavahel pilve ülemisi ja alumisi kihte. Meie vaatlused on aga alles esimene samm ja meil on vaja veel palju välja uurida.“

Kokku tegi Mogensen ISS-i kuppel-illuminaatorist 160 ülesvõtet ja filmis neli videolõiku. Metsikud tormid, mida ta jäädvustas, möllasid Mehhiko, India idaosa, Tai ja Costa Rica kohal.

Samal koosolekul esitles samuti Taani kosmoseinstituudi juures töötav Torsten Neubert pilte tagurpidi välkudest, mille Indias võttis üles Allahabadis tegutseva uurimisasutuse KSK Geomagnetic Research juures töötav Rajesh Singh. Singh pildistas nähtust riigi idaosas maapinnalt.

Piltidel on näha, kuidas hiiglaslikud välgujoad paiskuvad kuusekujuliselt välja metsikute monsuuni-tormipilvede keskelt. Välgunooled küündisid üles 14 kuni 18 kilomeetri kõrguselt, lahenedes ja kustudes ionosfääri piiril umbes 80 kilomeetri kõrgusel.

„Need ei kesta kauem kui 20 kuni 40 millisekundit,“ rääkis Neubert, kes võrdles äikesetormi kahe juhtiva materjali — Maa ja ionosfääri — vahele kiilutud akuga. Enamasti tühjendab aku end laengust, suunates elektri allapoole Maasse, kuid välistatud pole ka ülespoole suunatud lahendused.