On küll imelik kuulutada natside aretustöö tulemuseks veist, mis sai kaasaegse vormi tagasiaretusega 1932. aastaks, kui Saksa veisearetajad Heinz ja Lutz Heck proovisid väljasurnud veiselist - tarvast tagasiaretusega uuesti elavate kirja tuua. Hecki veis meenutab välimuselt igati tarvast, kas just geneetiliselt ka, seda on tagantjärgi võimatu hinnata.

Aga ilmneb, et Hecki veised pärisid ka tarvase halva iseloomu. 20 veisest koosnev kari, keda Devoni piirkonnas elav farmer Derek Gow 2009. aastal hankis, tuli nüüd tapamajja saata, sest loomad osutusid enneolematult agressiivseks. Vaid kuus veist jäeti seekord ellu.

Briti vasakpoolse ajalehe Guardiani püüd Heckide veisearetust natsidega seostada on selgelt eksitav, kuid igatahes agressiivsus on neil veistel geenides - kasutati ju tagasiaretuse ühe vaheastmena ka Hispaania võitlushärgi. Aga väidetavalt just see aretuse liin suri välja juba 1945. aastal, kui Berliini loomaaed hävines, alles jäänud Müncheni tõul võitlushärgade geeni jälle ei olnud. Taas jäi Guardian valega vahele. 

Tarvas oli keskajani Euroopas levinud veiseline, kelle skulptuuri võib näha näiteks Eestis ka Rakvere Vallimäel - Tarvanpää sai sellelt loomalt ka nime. Viimane teadaolev tarvas suri välja Poolas 1627. aastal. Kodustamiseks tarvad eriti ei sobinud, seda usinamalt jahiti neid metsades.

Vendi Hecke natsismis süüdistada on pisut veider. Heinz Heck oli 1927-1969 Müncheni Hellabrunni looduspargi direktor, Lutz Heck oli aga 1927-1945 Berliini loomaaia juht, ehk mõlemad küll ametis ka läbi natside võimuaja aga Hecki veise aretusega olid nad alustanud juba 1920. aastatel ja jõudsid tulemusteni aasta enne Hitleri võimuletulekut.

Tagasiaretuse vaheastmena oli kasutatud kaheksat erinevat veisetõugu ja sellega ka aretustöö ei piirdunud, jätkudes ka natside võimuajal ja pärast sõda. Lutz sai küll natsionaalsotsialistliku töölispartei liikmeks 1937. aastal, Heinz nähtavasti parteisse ei astunudki.

Heinz Hecki suurimaks teeneks tuleb pidada hoopis euroopa piisoni päästmist väljasuremisohust.