USA teadlaste väitel võib see inimeste puhul esile kutsuda kõrgendatud teadvusetaseme, vahendab BBC News.

Ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences avaldatud uurimuse juhtiv autor dr Jimo Borjigin Michigani ülikoolist ütles: „Paljud inimesed arvasid, et aju on pärast kliinilist surma inaktiivne või hüpoaktiivne, vähema aktiivsusega kui ärkveloleku seisundis, kuid meie näitame, et see ei ole kindlasti nii. Ta on suremisprotsessi ajal palju aktiivsem kui isegi ärkveloleku seisundis.“

Alates eredast valgest valgusest kehaväliste kogemuste ja kogu elu silme eest läbi jooksmiseni on surmalähedasest seisundist naasnud inimeste kogemused sarnased üle maailma.

Sellises seisundis inimeste uurimine on aga väga keeruline ja nende nägemuste kohta on vähe teada.

Et rohkem teada saada, jälgisid Michigani ülikooli teadlased üheksat surevat rotti.

30 sekundi vältel pärast loomade südame seiskumist registreerisid teadlased kõrgsagedusega ajulainete ehk gamma-ostsillatsioonide järsku lisandumist.

Need võnked on neuronite omadus, mis arvatakse inimeste puhul andvat tunnistust teadvusel olekust, eriti kui nad aitavad vahendada informatsiooni aju erinevate osade vahel.

Rottide puhul leiti neid elektrilisi võnkeid pärast südame seiskumist isegi rohkem kui ärkvel ja hea tervise juures loomade puhul.

Dr Borjigini sõnul on võimalik, et sama võib juhtuda ka inimajus ning aju aktiivsuse ja teadvuse kõrgendatud tase võivad esile kutsuda surmalähedasi nägemusi.

„See võib anda meile raamistiku nende seletama hakkamiseks. Fakt, et nad näevad valgust, viitab võibolla sellele, et visuaalse informatsiooniga tegelev ajukoore osa on üliaktiivne – ja meil on tõendeid, et see võib nii olla, sest me oleme näinud lisandunud gamma-ostsillatsiooni ajupiirkonnas, mis asub visuaalse informatsiooniga tegeleva ajukoore osa peal,“ ütles Borjigin. „Me oleme näinud madalsageduslike lainete ja gamma-ostsillatsiooni suurenenud ühilduvust, mille kohta on näidatud, et see on visuaalse teadlikkuse ja visuaalse aistingu tunnus.“

Et uuringu käigus tehtud avastusi kinnitada, tuleks rohkem uurida inimesi, kes on kogenud kliinilist surma ja on elustatud.